Savisaare protsess: mis saab siis, kui inimlikkus kõrvale jäetakse

Kui 2000. aasta kevadel kriminaalõigusele spetsialiseerununa Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetasin, oli mu esimene plaan minna advokaadiks, seejärel kohtunikuks.

Kuid siis sattusid enam-vähem ühele ajale kaks asja. Lugesin läbi Victor Hugo romaani „Les Miserables” ehk „Hüljatud”, kus südametu politseiinspektor Javert jälitab kunagi nälja pärast leivapätsi varastanud Jean Valjeani, ning ajalehes (Postimehes vist) ilmus kuulutus, kus otsiti konkursi korras uusi abiprokuröre. Jean Valjeani lugu jäi mind kummitama. Tekkis küsimus, kas tõesti peab süsteem ja see, kes süsteemis töötab, tingimata kuri ja südametu olema.

Vaatasin seadusest järele. Kirjas oli, et prokuröri üheks ülesandeks on teostada järelevalvet eeluurimise seaduslikkuse üle. Ahaa, mõtlesin mina. Prokurör valvab seaduslikkuse üle, järelikult ta peab olema hea ja õiglane, sest õigus on headuse ja õigluse kunst, nagu meile ülikoolis õpetati! Minust saab hea ja õiglane prokurör, otsustasin oma südames. Nii ma oma avalduse, kõikidele javert'idele väljakutset esitades, ära saatsingi. Tegin kirjaliku eksami edukalt ära ja mind kutsuti Wismari tänavale, Eesti Vabariigi riigiprokuratuuri suulisele vestlusele.

Mäletan, et lisaks minule närvitses eksamikomisjoni ukse taga veel mitu noort näitsikut – Laura Vaik, Maria Sutt, Stella Veber, Kristi Rande. Meid kutsuti üksteise järel sisse ja ma ei tea, mida teistelt küsiti, aga minul, kes ma olin oma CV-s enda luuletajaksolemise ausalt üles tunnistanud, palus eksamikomisjoni esimees Raivo Sepp ette lugeda ühe luuletuse. Olin nii ähmis, et suutsin meenutada vaid esimest salmi oma luuletusest, kuidas Vasja lumehanges magab, aga komisjonile see meeldis ja rohkem nad minult eriti midagi ei uurinud. Ainult legendaarne prokurör Heino Tõnismägi pani mulle südamele, et kurjategijatele ei tohi kaasa tunda. „Nad on oma tee ise valinud,” ütles ta tõsise näoga.

Panin seda tollal väga imeks, aga hiljem sain aru – prokurör pidi väljendama riiklikku hukkamõistu, ning kuidas sa väljendad hukkamõistu, kui samal ajal kaasa tunned. Ilmvõimatu. Mulle jäi tegelikult segaseks, miks mind kui tundliku hingega luuletajat üldse prokuratuurikõlbulikuks tunnistati. Raivo, kellega pärast headeks sõpradeks saime, ütles kunagi hiljem, et paistsin neile nii särav ja positiivne ning just selliseid omadusi oli muidu süngesse prokuratuuri hädasti tarvis.

No hüva. Alguses oli huvitav. Mul oli tore ja intelligentne juhendaja Dilaila Nahkur, kes oli just selline, nagu üks prokurör olema peab – hukkamõistev, aga inimlik.

Kuid märksa rohkem oli teistsuguseid süüdistajaid, selliseid, kes meenutasid pigem politseiinspektor Javert'i. Mulle jäävad alatiseks meelde ühe vanema, kurva pilguga prokuröri sõnad: „Sa oled selles süsteemis ainult üks pisike mutrike. Sinust ei olene mitte midagi.”

Mind üllatas, kui oluliseks pidasid vanemad kolleegid kohtualuste külma ja halastamatut kohtlemist, millise verejanuga nad kohtusse läksid ning millise võidujoovastusega nad võtsid vastu süüdimõistva otsuse. Justkui see kohtualune, nende keeli „pätt”, keda nad süüdistasid, oleks haavanud neid isiklikult. Täpselt samasuguse fanaatilise kirega jälitas Javert ka Jean Valjeani.

Noored abiprokurörid (mina, Laura Vaik jt) vahtisid seda kõike alguses ammulisui, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas see meile külge. Poole aasta pärast hakkasime samuti ütlema kohtualuste kohta „pätt” ja ka meie suud tõmbusid järjest rangemaks kriipsuks.

 Miks? Küllap seepärast, et sa võid minna süsteemi ükskõik kui idealistlike tunnetega, süsteem kujundab su ikka endanäoliseks. Nagu juhtus Anakin Skywalkeriga filmis „Tähesõjad” – noorel jedi rüütlil olid südames head kavatsused, aga niipea kui ta pimedusejõududega koostööle läks, muutus ta tundmatuseni.

Sain aru, et mul on valik: kas alluda süsteemile ja muutuda nendesarnaseks, või süsteemist lahkuda? Otsustasin lahkuda, ega ole seda siiani kahetsenud. Kui vaatan praegu, kuidas mu kunagised kolleegid inimesi süüdistavad, siis käib mul südame alt külm judin läbi. Millised silmad olid neil eksamikomisjoni ukse taga ja millised on nüüd. Mis nendega juhtunud on? Ei muud, kui et nad ei näe enam inimest, kes nende ees on.

Ootasin „Savisaare protsessi” suure põnevusega, sest tahtsin näha, kui realistlikult on seda, mis toimub kohtusaalides jm suletud uste taga, seriaalis kujutatud. Kas stsenaristid on tõsidusega üle pingutanud või jandi-jampsiga vindi üle keeranud? Meil Eestis pole ju siiamaani ühtki head kohtuseriaali olnud, see on esimene.

Esimene osa jättis väga hea mulje. Juba algusminutitel tulid meelde nähtud nordic noir-tüüpi Taani ja Norra seriaalid oma tumedate toonide ja kurjakuulutava muusikaga. Tegijad on ilmselt võtnud eeskuju sellistest Eesti televaatajategi ette jõudnud sarjadest nagu „Sild” ja „Kuritegu”. Kui mängu tulid timukad, siis kadus see mulje ära ja näis, et nordic noir'ist on ühtäkki saanud komöödia, aga üldmuljet see žanride vaheldumine ei rikkunud.

Miks peakski üks seriaal algusest lõpuni ühes stiilis olema? „Savisaare protsessist” on näha, et seda on tehtud mõnusa loomingulise vabadusega.

 Kõige positiivsemaks üllatuseks olid seriaalis näitlejatööd. Eriti Andrus Eelmäe Kapo bossi rollis. Teda vaadates tahtnuks lausa voodi alla pugeda, sest nii hirmutav tundus ta seal pimedas kabinetis oma jõhkral ja küünilisel moel maailma mõtestamas. Ise ma küll Tallinna prokuratuuris töötades kaitsepolitseinikega kokku ei puutunud, suhtlesin rohkem konstaablitega, aga usun küll, et enam-vähem selline üks oma võimust joobunud poliitilise politsei juht olla võib.

Reelika Maiste kehastatud nooruke prokurör oli samuti superklass. Ei kujuta ette, et teda oleks võinud paremini mängida. Just täpselt sellised need minuga samal ajal prokuratuuri tööle tulnud noored abiprokurörid olid. Ühelt poolt ülbed ja teisalt haavunud, ning Maiste mängib mõlemad suurepäraselt välja.

 Seletan pisut tausta. Nende ülbus tuleb sellest, et nad tahavad nii väga olla nagu oma vanemad kolleegid, kes on kõik inimlikud tunded kõrvale lükanud. Haavumine aga tuleb sellest, et nad ei ole veel päris kindlad, kas inimlike tunnete kõrvalejätmine on ikka õige. Neil on veel südametunnistus alles, n-ö süütust ei ole veel ära võetud. See võetakse aastatega, sest süsteem pressib järjest jõulisemalt peale. Seriaalist on hästi näha, et noorukesel prokuröril on juba tekkinud tunnelinägemine – ta näeb vaid oma eesmärki, milleks on „riigi vaenlaste” hävitamine. Ta ei näe, et tema vastas istub tegelikult teine inimene, sest ta on kõik inimlikud tunded kõrvale lükanud ja teeb vaid seda, mida süsteem temalt ootab.

 Üks, mille seriaal valusalt välja toob, ongi see, mida süsteem teeb inimesega. Ja mitte selle inimesega, kes on sattunud süsteemi hammasrataste vahele nagu Edgar Savisaar, vaid selle inimesega, kes on süsteemi väike mutrike. Süsteem sööb selle inimese hinge ära ja temast jääb järele vaid kest. Nii et selles mõttes ei ole ohver see, keda menetletakse, vaid see, kes menetleb.

Ka teised näitlejad on head. Merle Talvik karmi, ent siiski inimlikkust säilitada püüdva kohtunikuna meenutab natuke Võru kohtumaja esimeest Vambola Ollit, kel jätkus julgust süsteemi kritiseerida ning kellele seetõttu ühel maihommikul käeraudadega järele tuldi. Süüdistuseks altkäemaksu võtmine. Avalikkuse ees detailidest vaikiti, aga mina Võrumaa Teataja ajakirjanikuna uurisin asja ja sain kohtuniku lähedastelt teada, et aus kohtunik oli kunagi ühelt inimeselt viskipudeli vastu võtnud, ja see talle saatuslikuks saigi. Inimene oli eluaeg ausalt süsteemi teeninud ja kui ta selle kohta paar kriitilist sõna lausus, siis tuldi ja pandi tal käed raudu. Üheainsa viskipudeli pärast. Süüdistajaks oli, muide, samuti üks minuga samal ajal prokuröriteed tallama asunud noor naine – Triin Bergmann. Mäletan, kui õhetava palgega ja endas kahtlev oli ta 15 aastat tagasi. Kui teda Ollit süüdistamas nägin, siis tulid meelde nähtud holokaustifilmid. Süsteem sööb inimese hinge ära, nii see paraku on.

Ka selliseid advokaate, keda mängib Ahti Puudersell, olen kohtus palju näinud. Heasüdamlikke, ausaid, kõigele vaatamata ikka ja jälle süsteemiga võitlusse astuvaid kaitsjaid. Loomulikult, ka nemad on sunnitud tunnistama, et võitlus muutub järjest mõttetumaks. Nagu seriaali kolmandas osas, kus vandeadvokaat Leon Glikman ütleb, et meie kohtumenetlus on nõukogulik ja süüdistataval ei ole eeluurimise faasis mitte mingisuguseid õigusi. Et õigeks mõistetakse vaid 1% ning see, kui õigeksmõistev otsus ka pidama jääb, on ime. Ime.

Peaks nutma, aga tekib tahtmine käega visata ja öelda „Ohjah!”. Inimene harjub kõigega, ka oma õiguste süstemaatilise kitsendamisega. Tõmbab lihtsalt selja küüru ja toimetab vaiksemalt.

Kuid ega mutrikesedki süsteemi usu. Minu kolleegid prokuratuuris rääkisid isekeskis, et kohtunikud on rumalad. Asi selles, et Eesti Vabariigi algusaegadel nimetati kohtunikeks nõukaaegsed juristid, kel puudusid selleks ametiks vajalikud isikuomadused. Paljud neist olid varem töötanud KGB teenistuses ja aidanud teisitimõtlejaid taga kiusata. Mis parata, kedagi teist polnud.

Aga sellised inimesed, kel puuduvad kohtunikule vajalikud isikuomadused, kes töötasid okupatsioonirežiimi heaks, mõistavad täna Eesti Vabariigi kohtutes inimeste üle õigust. Kahtlustan, et just seepärast on Eesti õigusemõistmine sellises olukorras nagu Leon Glikman kirjeldab. Ja läheb kaua aega, enne kui nõukaaegsed KGB-taustaga juristid kohtuniku- ja prokuröriametist erru lähevad.

Kuid ega süsteem sellestki muutu. Lauravaigud ja triinbergmannid on õppinud justnimelt selliste nõukaaegsete tegelaste käe all ning lasevad samas vaimus edasi. Kui sa oled korra inimlikkuse kõrvale lükanud, siis sul on väga raske seda uuesti omaks võtta. Selleks peaks tunnistama, et oled midagi valesti teinud, aga kes seda teha tahaks? Süsteem sisendab mutrikestele iga päev, et nad on ilmeksimatud ja ülivajalikud, ning mutrikesed usuvad seda juba inertsist.

Lisaks sellele on mutrikestel enestel süsteemi ees hirm. Nad teavad, et täpselt nii, nagu nemad käituvad inimestega, võidakse käituda nendega. Mõni on hajameelsusest vastu võtnud viskipudeli või kommikarbi, teine purjuspäi taksos räusanud, kolmas ajanud kahtlast äri, neljandal on laps millegagi hakkama saanud, viiendat on võib-olla nähtud homobaaris. Kui palju on piiripealseid juhtumeid, mida võib tõlgendada kuriteona. Või siis teha asi avalikuks ja kohtuniku maine ära rikkuda. Kui on soov, siis leitakse kohe ka võimalus.

 Meenutagem, kuidas praegu Kaur Kenderi üle kohut mõistva Leo Kunmani enda üle kriminaalmenetlust alustada prooviti, või endise Harju maakohtu kohtuniku Ardi Šuvalovi juhtumit. Igaüks võib olla järgmine. Isegi kohtunik. Mutrikesed teavad seda hästi, sest nad on seda ise teinud, alustades menetlusi, mida oleks võinud alustamata jätta, ja toonud kohtu ette neid, keda polnuks vaja kohtu ette tuua.

Nagu ütleb seriaalis Savisaar:

„Ma olen siin seepärast, et need, kes siin tegelikult olema peaksid, neid siin ju ei ole.” Nii ongi. Eesti õigussüsteemist on saanud poliitika tööriist, mille abil hävitatakse poliitilisi vastaseid. Kõiki, kes võimul olijatele ja sinna igaveseks jääda soovijatele ei meeldi ja ohtlikud on – ses mõttes, et võivad ohustada nende võimu. Ent mis siis saab? Kas need, kes võimul on, jäävad igavesti võimule, ja „igikestev protsess” vastaste üle jätkub? Hmm, näidake mulle kedagi, kes on igaveseks võimule jäänud. Varem või hiljem keeb täistuuridel töötav (ja ta peab täistuuridel töötama, sest pinges ühiskonnas tekib riigivaenlasi järjest juurde; juba seepärast, et süsteem peab eluspüsimiseks kogu aeg kedagi töötlema) süsteem üle nagu liigekspluateeritud masin ning hakkab tegema vigu. See juhtub varem või hiljem. Lihtsalt me ei tea, mitut poliitilist protsessi peame enne seda veel nägema.

Seriaali juurde tagasi tulles – mul on hea meel, et see film ekraanile jõudis. Ta näitab süsteemile ja mutrikestele peeglit ning näitab avalikkusele, mis toimub suletud uste taga tegelikult.

Loomulikult ei maksa oodata, et süsteem õppust võtab ja oma käitumist parandab. Seda ei juhtu iial, sest süsteem ei tunnista oma vigu kunagi. Süsteem ei lagune iial seestpoolt! Ta sööb enne oma mutrikesed ära, aga seestpoolt ei lagune. Küll on süsteemi võimalik lagundada väljastpoolt, avades inimeste silmad ning pannes neid mõistma, et nii enam edasi minna ei saa. Aeg on nõukogulik minevik selja taha jätta, sest nii jätkates ei töödelda ega sööda ära üksnes neid, kes kohtu ees seisavad, vaid järatakse juba Eesti Vabariigi põhialuste kallal. Seda vundamenti, millel meie riik seisab.

Huvitav on näha, kas ja kuidas päriskohus nüüd, pärast seriaali, Edgar Savisaare üle kohut pidama hakkab. Kas prokurör julgeb talle silma vaadata? Millise näoga kohtunik end poliitilise võitluse tööriistana ära kasutada laseb? Selles mõttes oli idee Savisaare protsess juba ette ära pidada geniaalne. Vastasel on relvad käest võetud. Mida ta teha saab, olla veel kurjem? Sel juhul peaks süsteem veel intensiivsemalt töötama, aga ta on juba niigi viimse piiri peal.

Seriaali esimesele osale järgnes võimulolijate suur hädakisa (reformierakondlasest riigihalduse minister Arto Aas nimetas seriaali jälgiks) ning võimule kuulekalt alluvas meedias olid samuti ainult hukkamõistvad arvustused. Ka meedia väljendas hukkamõistvat hoiakut – kas pole irooniline? Ja samas loomulik, traditsioonile ustavaks jääv, sest mäletate, kuidas reageerisid meediaväljaanded Edgar Savisaare kodu läbiotsimisele? „Tehtud!” seisis Äripäeva esiküljel. Mitte keegi ei tõstatanud isegi küsimust, kas opositsiooniliidri suhtes astutud samm oli õiglane ja seaduslik. Ka meediast oli (enesele märkamatult) saanud süsteemi mutrike, kes jätab kõrvale kõik inimlikud tunded.

Tahaksin veel kord tulla tagasi minu lemmikraamatu „Les Miserables” juurde. Mis sai kord nälja pärast leivapätsi varastanud Jean Valjean'ist? Temast saab edukas mees, kes jõudis elu jooksul palju head teha. Ja Valjean'i fanaatiliselt jälitanud inspektor Javert'ist? Tema lõpp oli kurb, ta võttis endalt elu, hüpates Seine'i jõkke.

„Savisaare protsessis” on piisavalt teemat, et sarjale järg teha. Mis saab edasi apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses? Põnev oleks näha, kuidas arutaksid Savisaare „süüasja” riigikohtunikud. Kas nemad, kes on ülikooli õppejõud ja räägivad oma õpilastele õigusest kui headuse ja õigluse kunstist, suudavad inimlikkuse kõrvale jätta? Või astub südametunnistus siiski vahele?

IRJA TÄHISMAA

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna vilistlane,

töötanud abiprokurörina

[esiletõste]

Üks, mille seriaal valusalt välja toob, ongi see, mida süsteem teeb inimesega. Ja mitte selle inimesega, kes on sattunud süsteemi hammasrataste vahele nagu Edgar Savisaar, vaid selle inimesega, kes on süsteemi väike mutrike. Süsteem sööb selle inimese hinge ära ja temast jääb järele vaid kest. Nii et selles mõttes ei ole ohver see, keda menetletakse, vaid see, kes menetleb.

[fotoallkiri]

KAADER FILMIST „SAVISAARE PROTSESS“: Laua taga istumas poliitilise politsei mees (näitleja Andrus Eelmäe). Irja Tähismaa kirjutab: „Kõige positiivsemaks üllatuseks olid seriaalis näitlejatööd. Eriti Andrus Eelmäe Kapo bossi rollis. Teda vaadates tahtnuks lausa voodi alla pugeda, sest nii hirmutav tundus ta seal pimedas kabinetis oma jõhkral ja küünilisel moel maailma mõtestamas.“

 MEETMED: Pideva menetluse teel neutraliseerida. Vajadusel menetluse kaudu neutraliseerida.

Jaga |