Teid kurnab stress

08. oktoober 2003


Psühholoogilise kriisiabi andmetel kannatab Eestis 50-60 000 inimest raske depressiooni all. Kui mõelda sellistele inimgruppidele nagu hasartmängusõltlased, narkomaanid, alkohoolikud, kodutud, töötud, koolivägivalla all kannatavad lapsed, koduvägivalla all kannatavad naised, parandamatut haigust põdevad haiged, lõhutud perekondade indiviidid, pangalaenu sündroomi põdevad inimesed, kuriteo ohvrid jne, siis tundub see arv veel väikegi olevat. Psühhiaater Jüri Enneti väitel on aga inimesi, kel näiteks stressiprobleeme ei ole, tühine osa või üldse mitte. Iseasi, kui kaugele pingetel minna lastakse ja kui suur antud inimese pingetaluvuse piir on. Inimesed peaksid rohkem oma hinge pärast muret tundma ja selle eest hoolitsema.

Hiljuti pöördus minu poole üks ema, kes oli mures oma 14-aastase poja pärast. Poeg oli koolis keskmise õppeedukusega, millegi erilisega polnud ta kunagi silma paistnud. Kuid varasematel aegadel olid tal erinevad huvid, ta tegeles spordiga ja veetis aega sõpradega. Nüüd oli ta aga juba mitu kuud justkui ümber sündinud - ei tundnud millegi vastu huvi, õppeedukus langes, sportimisest polnud enam juttugi ja sõpradega ta ei suhelnud. Ema püüdis pojalt teada saada, mis teda vaevab, kuid selle peale sulgus poiss oma tuppa.
Pidev ärritunud olek ja imelik käitumine pani ema kahtlema, et järsku tarvitab poeg narkootikume. Kui ta ääri-veeri seda pojalt teada püüdis saada, vihastas viimane nii, et eiras edaspidi emaga rääkimist. Isa pojal ei olnud, ta suri, kui laps oli kaheaastane. Üksikemana last kasvatades muutus ema aga selliseks närvipuntraks, et magada sai ainult tablette neelates. Tööl muutusid suhted pingeliseks, sest väsinu ja kurnatuna ei olnud temast enam endist suhtlejat ja pidev mure toimunu pärast pärssis tema keskendumisvõimet.
Olukord muutus lausa katastroofiliseks, sest kaks suhtlemisvaevustes ja närvipingeis inimest sõna otseses mõttes hävitasid teineteist. Ema, kelle elumõtteks oli vaid ta poeg, elas olukorda nii kohutavalt üle, et hingeseisund ei lasknud tal enam korralikult tööd teha ja teda ähvardas töökoha kaotus. See omakorda tekitas aga pingeid veel lisaks.
Kui tuttavate abiga need kaks inimest psühholoogi juurde viisime, selgus, et poisi käitumine oli tingitud tema parima sõbra Soome elama minekust. Ema kahtlus, et poeg tarvitab narkootikume, viis aga nendevahelise suhte just eespool kirjeldatud olukorrani. Probleemid suhtlustasandil?

Teise näitena toon 13-aastase tütarlapse juhtumi. Tüdruk õppis koolis vaid viitele, käis muusikakoolis, õppis kooli kõrvalt rootsi keelt, laulis kahes kooris ja tegeles modellindusega. Järsku tekkisid tal terviseprobleemid: pidevad peavalud, pearinglus, südamekloppimine, öine higistamine, rahutu uni. Asi läks nii hulluks, et mitmel korral kaotas ta teadvuse - minestas. Haiglas tehtud analüüsid ja uuringud ei näidanud mingit tervisehäda.
Alles siis, kui närviarst küsis, kas on mingi tegevus, mida ta teha ei tahaks, pihtis laps arstile, et muusikakoolis ta käia ei tahaks. Laps kartis oma õpetajat, sest too tundus tema meelest liiga range olevat ja riidles, kui midagi viltu läks. Vanemate poolt ülihoitud laps, kes tundis endal kohustust olla kõiges kõige parem, elas raskelt üle teadmist, et ta klaverimängus ideaalne ei olnud. Kartus eksida tekitas tal selliseid närvipingeid, et enne muusikakooli minemist tekkisid tal paanikahood kontrollimatute nutupuhangutega. Vanematele ta asjast rääkida ei julgenud, mistõttu ei teadnud viimased seda kahtlustadagi. Tänud lastehaigla närviarstile, kes seda lapselt küsida oskas. Muusikakoolist äratulemisega kadusid kõik tervisehädad.

Nii ongi, et ka näiliselt täiesti tühistest asjadest võib endale tohutu stressi tekitada. Lühirefereering depressioonist kui haigusest peaks aitama teil märgata, millal ja kas see haigus teid või teie kõrvalolijat kimbutama hakanud on ja kuidas ennast sel juhul aidata.
Küsin psühhiaater Jüri Ennetilt kui palju inimesi stressi all kannatab, millest see tuleneb ja milliseid korrektiive elus tegema peaksite.

Dr Ennet, on meil siin Eestis siis veel mõni inimene, keda stress ei vaevaks?
Alates presidendist seetõttu, et ta on president ja ekspresidendist, et ta on ekspresident, ministrist, et ta on minister ja eksministrist, et ta on eksminister, lõpetades töötuga seepärast, et ta on töötu ja tööd kusagilt ei leia - jätkub meil seda probleemi ja "rõõmu" kõigile. Viimase kümne aastaga on see probleemistik tõusnud, kasvanud ja edenenud ning meie rahvale palju õnnetusi toonud. Põhjuseid on erinevaid. Näiteks objektiivsed, millega inimese psüühika ja elukäik nii ruttu kaasa ei tule, või siis niisugused momendid, mis on konkreetsete teguritena üht või teist elukvaliteeti muutnud selliseks, millega inimese hingeelu ja vaim hästi kokku ei klapi. Inimene on iseenda, oma sisemise mina või südamehäälega rohkem vastuollu läinud, kui võib-olla mõnel teisel ajaetapil. Elame ajal, kus neid pinged on piisavalt palju ja kogu see mure-pinge avaldub ka sotsiaalses tegevuses. Ühes laulus öeldakse küll, et kõik läheb libedalt … kuid ei lähe enam nii libedalt.

Kas meie lapsed kannatavad ka närvipinge all?
Kahjuks küll. Hiljuti lugesime ju kõik lehest, et ligi 100 000 naisterahvast elab vägivalla hirmus, 41 000 neist on vägivalda konkreetselt tunda saanud ja sealhulgas veel lapsed … Ma ei saa aru, miks valitsus veel erakorralist istungit kokku kutsunud ei ole. Lastega on asi lausa hull, mitte halb ja puudulik, vaid hull. Rääkimata sellest, et statistika järgi on üks kolmandik lastest näljas. Kui inimene on näljas ja väetikene, siis on neid stresse palju raskem taluda.
Lastega on asi hull veel ka koolivägivalla pärast. Koolis on asi ikka väga karm - tagakiusamine, alandamine, vägivald … Mina lõpetasin keskkooli ära nii, et ei teadnudki, mis see koolivägivald üldse on.
Minu kindel sajaprotsendiline veendumus on, et mure ja vaev hakkab pihta meie ühiskonna valedest rõhuasetustest. Koolis me õpetame õpilast Leppa ja õpilast Kaske. Me ei õpeta Jüri ja me ei õpeta Mari. Me õpetame keemiavalemeid ja füüsikaseadusi, kuid me ei õpeta isiksust läbi keemia ja füüsika. Sporditegemist koolis praktiliselt pole, lapsukestel on keha nõrk ja seega ka vaim nõrk. Õpilased Kask ja Lepp peavad vaikselt istuma, ei tohi eksida, nihelda. Neid ei õpetata suhtlema. Kui neil lapsukestel siis puberteedieas hormoonid teises rütmis pulbitsema hakkavad ja tantsuõhtud tulevad, mis tänapäeval on kahjuks tantsuööd, siis on Lepad ühe seina ääres ja Kased teise seina ääres ja julgust tantsima minekuks ei ole. Tuleb seda kuidagi tekitada. Kes joob siidrit või õlut, kes võtab extasyt või amfetamiini jne, jne. Sealt hakkavad siis alkoholi- ja narkoprobleemid. Kuna me ei ole kasvatanud koolis poisse ega tüdrukuid, mehi-naisi, tulevasi isasid ja emasid, siis sealt hakkavad vägivallaprobleemid ja ongi käes kogu see murepundar, mis koolilastel on. 1/3 koolilastest kannatab unehäirete all ja suur osa neist võtab isegi unerohtu. Lapsed kurdavad peavalu, peapöörituse, väsimuse üle. See on ju stress.
Suhtlemisoskus on asja tuum. Peame nendest Leppadest ja Kaskedest kasvatama mehi-naisi ja isasid-emasid. Seda peaksid tegema kool ja kodu üheskoos, sest paljudel on isad n-ö "ära purjetanud" või on agressiivsed või ei võta lihtsalt lapse kasvatamise protsessist osa. Siis peab selle funktsiooni ära täitma mõni teine lüli, näiteks kool. Kuid me ei tea praegu isegi seda, kui palju lapsi koolikohustustest kõrvale hoiab. Teame küll enam-vähem töötute suurusjärku, kus noorte osakaal on samuti väga suur - 25%.

Kui sagedane on see, et teie juurde tuleb patsient ja ütleb: "Doktor Ennet, mul on stress."?
Kahjuks tõesti väga paljud siia ei tule, sest meie meditsiini rikkalikud võimalused on sellised, et kui sa oled töötu või ei ole mõnel muul põhjusel haigekassakaarti, siis sa ei tulegi siia, sest raha ei ole. Teiseks põhjuseks on veel ka valehäbi. Ennetit nad küll ei karda, kuid maja kardavad ja teiste arvamust. Kuid ma ütlen, et ei ole inimest, kellel selle valdkonna probleeme üldse ei oleks.
Inimene peab tundma ennast kehaliselt, vaimselt, hingeliselt ja sotsiaalselt hästi, siis on ta terve. Kui üks nendest valdkondadest annab mitteelulustilise tunde, siis on kusagil midagi viga.
Kui öine uni on häiritud ja inimene ei puhka ennast välja, siis on see võimaliku stressi esimene märk. Teine moment on, kui õpi- või töötegevus läheb allamäge. Sellega läheb ka enesehinnang alla. Kui olete olnud kogu aeg arvamusel, et olete kõva tegija ja ühel päeval hakkate mõtlema, et järsku ei olegi ning hakkate veel minevikust musti meenutusi meenutama, siis muutub ka tulevik teie meeltes murelikuks ning siis ei ole teiega enam kõik korras.
Kui keha, vaimu, hinge ja sotsiaalelu hinne langeb viielt plussilt kolmele miinusele, peate ennast ravima hakkama.

Kui inimene oma pahameele ebaviisakalt käitudes ja karjudes teiste peal välja elab, kas ta säästab sellega oma närve ja on närvipingest vabam? Tema karjub oma hingest pahameele välja ja unustab selle, teine jääb aga öeldut põdema.
Kui ta teiste peale oma pahameelt valab, siis on ta juba tervisehäirega. Inimeses on kaks komponenti - pluss-pool ja miinus-pool. Need peavad tasakaalus olema ja vastava ühiskonna kultuurinormatiividega kokku sobima. Kui me ennast välja tahame elada, siis peame seda ikka nii tegema, et me kaasinimesi ei häiri ja oma haigust nende kaela ei aja.
Inimesel on hingeelu ja süda. Ja palju asju, mida võtame südamesse, peaksime võtma ratsionaalselt ehk mõistusega. Kui me oskame selle registri paika panna, siis on kõik korras, sest mõistuse registrisse mahub palju. Mahub kogu Eesti Vabariik nende europrobleemidega, mis meil juba teada on ja sellega, mida me veel ei tea. Mõistuse registris võime neid asju analüüsida ja selekteerida, pähe jätta või välja visata ning need probleemid meid ei sega. Kui aga me neid asju südamesse võtma hakkame, siis veel enne avanevad ühed teised väravad, kui euroväravad päris lahti lähevad - sinna parema väravani me ei jõuagi.

Kui ühiskond on stabiilne, siis inimene harjub sellega, leiab oma kohanemismudeli ja saab hakkama. Kuid praegu on niivõrd suured muutused, et muutustega kaasa minemine või nende äratunnetamine, ettenägemine või nende omaksvõtmine on väga raske ja inimesed on omadega puntras.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)