Vene valgete aitamine ja likvideerimine

JAAN SOOTS,      21. märts 2007


Venelased tungisid Peterburi suunas peale kaks korda. Esimene operatsioon algas 12. mail 1919. a. Sel ajal kuulusid venelased kindral Laidoneri ülemjuhatuse alla. Eestlased olid lubanud nende tiibasid kaitsta, tegid aga rohkem, kui lubatud. Nimelt võtsid vasakul tiival ingerlased Krasnaja Gorka ära, paremal tiival võtsid meie mehed Pihkva.

Eesti väge Petrograd ei huvitanud

Teine operatsioon, mis algas oktoobris ja lõppes novembris 1919. a., arenes hoopis teistes oludes. Venelased ei seisnud enam kindral Laidoneri ülemjuhatuse all. Nende organisatsioon oli kujunenud ebakohaseks. Nimelt staabid ja seljatagune olid suured, rindel aga vähe mehi. Vahekord meiega jättis soovida. Meie aga olime juba Pihkvas rahuläbirääkimistel käinud, lubasime Tartus kokku tulla, et rahu teha.

Venelased võtsid aga oma operatsiooni ette, et meie rahuläbirääkimisi [punastega] nurja ajada. Seepärast siis, kui venelased küsisid, kas meie neid aitame, ütles kindral Laidoner kategooriliselt, et eestlased Petrogradi peale ei lähe.

Eesti suutnuks mõjutada Petrogradi operatsiooni

Siis palusid venelased, et eestlased peaksid nende tiibadel vaenlast enese ees pidada, mida ta ka täitis. Nimelt tungiti mererannas peale kuni Krasnaja Gorkani, kuigi seda ära ei võetud, samuti aeti Pihkva eel vaenlast paar korda kuni Velikajani tagasi, kuid Pihkvat ära ei võetud.

Nii siis, kui tegevuse hindamise aluseks võtta meie lubadusi, ei peaks venelastel põhjust nurisemiseks olema. Kui aga hindamise aluseks võtta meie reaalse jõu suurust ja seda, mis meie vägi oleks võinud ära teha, siis võib ka põhjust olla nurisemiseks. Sest meie vägi oli võrdlemisi suur ja korras, ja kui poliitilised olud oleks nõudnud meil Petrogradi peale minekut, oleks Petrogradi operatsiooni tagajärjed olnud hoopis teised.

Loodearmee otsustati desarmeerida

Judenitschi desarmeerimise otsus valmis järgmiselt: Kui Judenitsch Petrogradi alt hakkas taganema, sai ülemjuhatusele selgeks, et Judenitsch tahab tuua oma vägesid lääne poole Narva jõge Eesti vägede seljataha. Lugedes seda meile hädaohtlikuks, informeeris kindral Laidoner sellest sõjaministrit, ja palus, et see valitsust informeeriks, et viimane kindla otsuse teeks, mis tuleb täita. Järgmisel päeval, see oli vist 10. novembril 1919, oli määratud selle küsimuse otsustamiseks valitsuse koosolek, kuhu paluti ka Laidoneri ja mind. Võib olla, et olid ka mõned Asutava Kogu liikmed. (Mäletan Karl Asti.) Kindral Laidoner informeeris olukorrast umbes järgmiselt:

"Judenitsch taganeb ja kõigi tundemärkide järele tahab pugeda meie vägede seljataha lääne poole Narva jõge. See on meile aga äärmiselt hädaohtlik. Vahekorrad on pinevil. Loodearmee desorganiseeritud. Ilma järelvalveta võivad venelased külades rüüstamist toime panna, isegi meie vägede kallale tungida. Kui ka oletada, et seda ei sünni, närveerivad nad siiski meie sõdureid rindel, nii et rinde kaitse saab küsitavaks. Sellepärast oleks tarvis venelasi pidada sealpool Narva jõge ja ainult neid lasta siia poole, kes sõjariistad ära annavad. Teiselt poolt ei või mina aga märkimata jätta, et see desarmeerimine pole nii lihtne. Selle juures võivad kokkupõrked ja verevalamised ette tulla. Peaasi aga – liitlased, eriti prantslased, saavad olema selle vastu. Nemad usuvad ikka veel interventsiooni võimalusse ja ei jäta valitsust mõjutamata, et desarmeerimist ei oleks. Võib-olla tuleb isegi välispoliitiline konflikt. Ja sellepärast peaks seda küsimust just valitsus otsustama, kuidas ta kohase leiab."

Et see arvamine õige oli, näitab Prantsuse kindrali Etievani aktsioon, kellel oli väga äge kokkupõrge kindral Laidoneriga. Isegi ta süüdistas, et Laidoner olla enamlane, ja protesteeris ägedalt meie valitsuse ees Judenitschi armee desarmeerimise vastu.

Vene valged loovutavad relvad Eestile

Kui seda küsimust valitsus juba küllalt oli arutanud, ei tahetud siiski otsust teha. Sellepeale ütles Laidoner: "Täna minul otsust veel tarvis ei ole, sellepärast võib selle teha ka homme, kuid siis tingimata, sest siis on juba tarvis korraldusi teha. Kui mina homme valitsuse otsust ei saa, siis pean juba ise otsustama, ja mina neid sõjariistus üle Narva jõe ei lase. Kuid ärgu siis valitsus tulgu etteheiteid tegema ja minu otsust muutma." Sellepeale lubati järgmisel päeval otsus teha.

Ja tõesti, 11. novembril sai Laidoner Vabariigi Valitsuse otsuse, millega loodearmeelastel lubati Narva jõe läänekaldale tulla ainult peale sõjariistade äraandmist. Vastavalt sellele andis kindral Laidoner juhtnöörid Viru rinde ülemale kindral Tõnissonile, kes siis ühe rügemendi Narva jõe läänekaldale paigutas, käsuga – loodearmeelasi sõjariistus üle jõe mitte lasta. Et valitsus otsust avalikult ei teinud, ei teadnud loodearmee juhatus sarnasest korraldusest. Alles siis, kui paari päeva järele loodearmeelased Narva jõe idakaldale jõudnud ja sealt läänekaldale tahtsid minna, sai keeld neile teatavaks. Armee juhatus küsis siis Laidonerilt, mis korraldus see on, ja kas seda ei saa muuta, mispeale vastati, et see on Vabariigi Valitsuse otsus ja tuleb täita. Peale selle käis kindral Glasenapp isiklikult Laidoneri juures ja palus otsuse muutmist, sest sõdurid olla suurtükitule alla ja võimatus seisukorras. Laidoner vastab jälle, et seda muuta ei saa, otsus on ja jääb kindlaks. Mõne tunni pärast saabus aga Laidonerile telegramm kindral Judenitschilt, et loodearmee juhatus alistus eesti ülemjuhatajale. Ta palus nimetada kohta, kus sõjariistu võib üle anda. Vastavad korraldused tehti ja nii algas loodearmee desarmeerimine.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (II kd, Tallinn 1927) toimetanud Ralf R. Parve

FOTO:

"Taudide ohvreid Loodearmeest kalmistu tee ääres Narvas matmise ootel."
Foto koguteosest " Eesti Vabadussõda 1918-1920", II kd., Tallinn 1939


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)