Mul ei ole turvalist elu

KATRIIN RAUDVERE,      07. aprill 2004




Millegipärast ma usun, et sisemise turvalisuse tagamine on sama tähtis kui osata ennast kaitsta välisohtude eest. Ma ei tea, kuidas seda oleks võimalik saavutada, kuid usun, et paljude kuritegude põhjus on inimeste vaesus.

Julgeolek on rahu säilitamine (sõja vältimine) rahvusvaheliste kokkulepete varal. Need lepped näevad ette tülide rahumeelse lahendamise ja ähvardamisest loobumise ning vastastikuse abistamise kallaletungi korral. Printsiip on ilus ning peaks tagama normaalsete riikidevaheliste suhete korral kindlustunde kõikidele kodanikele.

Julgeolek võib olla nii kaitse kui ka rünnak

Julgeolek võib mõningatel juhtudel olla rünnak. Rünnak esimesena, et välistada kallaletungi. Oleme näinud seda lähiajaloos ning mind teeb see eriti murelikuks, sest nii võivad suurriigid luua endale suvalise vaenlase ja seda lihtsalt rünnata. Rünnata sellepärast, et kaitsta oma julgeolekut. Vähemalt nii põhjendatakse. Ja inimesed usuvad.
Samas ei suudeta hiljem leida kinnitust ründe põhjustele. Neid lihtsalt ei eksisteeri. Nii juhtus Iraagis ja võib juhtuda iga kaitsetu väikese riigiga, kui sealt himustatakse midagi, ilma milleta ei saada läbi. Olgu selleks täna nafta, homme puhas vesi või mis iganes.
Ma tean, et võimu ja kasu saamise nimel on inimesed üksteist aastatuhandeid tapnud. Miks peaks see täna olema teisiti? Teine maailmasõda lõppes 60 aastat tagasi ning ei ole võimalik, et inimesed on selle aja jooksul minetanud ahnuse ja saamahimu. Minu teada on ainuüksi USA korraldanud pärast Teist maailmasõda relvastatud ründeid vähemalt 60 riigi vastu. Lihtsalt tulnud relvadega ja kehtestanud endale sobivad tingimused, mis kindlustaksid nende inimestele ja tööstusele soodsa tooraine turud. Ning sellepärast ongi seal bensiin meie bensiinist oluliselt odavam ning kas või arstiabi peale saavad nad kulutada aastas ühe inimese kohta 6499 USA dollarit meie 260 USA dollari vastu.

Keda me kardame?

Kas Eestis kui riigis on olemas turvalisus ja julgeolek? Minu turvalisus ja julgeolek? Arvan, et ei ole. Globaliseerunud maailmas ei eksisteeri mõisteid turvalisus ja julgeolek, sest keegi ei tea, millal meid võidakse rünnata, olgu sõjamasina või arvutiviirusega.
NATOst loodame kaitset saada. Kuid kelle eest? Kas nende, kes laua taga istudes võivad meid suurte rahade eest müüa nagu lambaid? Meid ei ole vaja vallutada sõjaga. Me ei ole teist usku, kes ohustaksid kristlikku maailma. Meid on palju valutum osta ja rakendada suurte majandusruumi tootjateks ja tarbijateks, et meie loodud lisaväärust akumuleerida oma pankadesse ja saada veel võimsamaks ning tugevamaks. Ja kui vaja, saata surema teise maailma otsa võitlema rahu nimel. Rahu nimel nende vastu, kes ei taha alluda ja peavad oma kultuuri ja sõltumatust ülevamaks kui pealesunnitud sõprust, mis kipub olema väga omakasupüüdlik.
Tsiteerin 13. oktoobril 1999. a Washingtonis Columbia ringkonnas esinenud endise Eesti presidendi Lennart Meri sõnu: "Just sellepärast soovime me saada NATO liikmeks, ning sellepärast usun ma, et Balti riikide astumine NATOsse on ka Ameerika Ühendriikide huvides."
Millistes huvides? Pääseda lähemale Venemaale, et alustada sõda? Otsime kaitset riigilt, kes vastab agressori klassikalisele mudelile ning võib ükskõik millisel ettekäändel kehtestada diktatuuri, väites, et ohustame USA rahvuslikku julgeolekut.
Ma ei usu USA ja NATO pakutavatesse garantiidesse. Meid on neile vaja just täpselt niipalju, kui meie käest on midagi saada ja me oleme neile kasulikud.

Siseriigiski puudub turvalisus

Kuid ka siseriiklikult ei saa me tunda end turvaliselt. Ma ei julge üksinda pimedal tänaval käia, sest nii mitmedki mu tuttavad on langenud vägivalla ohvriks. Neid on pekstud ja mõnitatud ning alati võin mina olla järgmine, või keegi minu lähedastest, isegi lihtsalt keegi, keda ma ei pruugigi tunda, kuid kes samuti väärib kaitset ja turvalisust.
Millegipärast ma usun, et sisemise turvalisuse tagamine on sama tähtis, kui osata ennast kaitsta välisohtude eest. Ma ei tea, kuidas seda oleks võimalik saavutada, kuid usun, et paljude kuritegude põhjus on inimeste vaesus. Või siis soov omada asju, mida neil ei ole ja mida nad endale soetada ei jõua. Vaesus põhjustab meeleheidet, meeleheide omakorda valet käitumist, mis paljudel juhtudel väljendub joomises või narkootikumide tarvitamises.
Mulle tundub, et politsei tegevus ei peata kuritegevust ning ei taga meie kõikide julgeolekut, kuni ühiskond (me ise) ei mõista, et oluline ei ole omada, vaid olla. Olla ise, oma sõprade ja tuttavate keskel ning ühiselt tunda ning osata nimetada asju õigete nimedega, teada, mis meid ohustab ja kuidas ohtude tekkepõhjuste vastu võidelda. Ainult nii suudame tagada endale turvalise olemise ja julgeoleku.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)