Tai kuningriigis käib klassisõda

Praegune võimuvõitlus ei vasta nüüdisaegsetele poliitikategemisreeglitele. Tai sündmused erinevad sellistes küpsetes demokraatlikes riikides nagu India või Prantsusmaa aetavast poliitikast oluliselt. Kui jätta kõrvale värviliste T-särkide kandmine, sarnaneb praegune Tai poliitika pigem XIX  sajandi Euroopa omale.

Tai pole olnud koloniaalmaa

Demokraatlik riigikorraldus on kehtinud Tais vähem kui 20 aastat. Selle  tekkimise siin tegi võimalikuks keskklassi aktiivsus. Samamoodi muutis 1800-ndatel aastatel Euroopa riikide keskklass revolutsiooni abil demokraatia võimalikuks. Mõlemal pool tegi keskklass seda enese, mitte aga vaeste heaks.

Ajalugu kinnitab, et vaesed ja rõhutud pole kunagi algatanud revolutsiooni demokraatia saavutamise nimel. Nad ei ole demokraatlikke õigusi endale nõudnud vähese kirjaoskuse ja napi hariduse tõttu. Neil puudus võime isegi mõelda sellistes kategooriates. Demokraatlike printsiipide rakendamine tõusis päevakorda alles pärast laiapõhjalise ja haritud keskklassi teket.

Keskklass taotles demokraatia rakendamise nõude kaudu endale eelkõige poliitilist võrdsust. Majanduslikult tulid nad juba eelnevalt päris kenasti toime. Kui eesmärk saavutatud, avastas keskklass õudusega, et ka vaesed olid nakatunud poliitilise võrdsuse ideest. Sest hetkest alates seisis kõrgemad poliitilised õigused omandanud keskklass kahe valiku ees. Ta kas sõlmis poliitilise kokkuleppe, võimaldades vaestele süsteemimuudatuste kaudu rohkem majandushüvesid. Või lükkas keskklass kõik vaeste nõudmised tagasi, valides igikestva hirmu ja teadmise, et ühel päeval võivad vihased vaesed hakata maha murdma nende uksi. Euroopas võttis toimiva kokkuleppeni jõudmine aega terve 19. sajandi ja ka osa 20. sajandist.
Enamik koloniaalmaid päris eurooplastelt demokraatliku riigisüsteemi, kuigi mitte kõik ei saanud seda korralikult tööle. Siiski oli koloniaalriikides vähemasti ettekujutus demokraatia reeglitest ja oskus panna vaesed kehtivat süsteemi tunnustama.

Taist aga ei saanud mitte kunagi koloniaalmaad. [EE-15: Tai, a-ni 1939 ja 1945-49 Siiam, jaotati 1904. a. Prantsuse–Inglise kokkuleppe põhjal kaheks mõjupiirkonnaks, kuid Siiami riiklik sõltumatus säilis. 1917. a astus Siiam Saksamaale sõda kuulutades Antandi poolel I maailmasõtta, mis andis talle võimaluse osaleda Versailles' rahukonverentsil ja Rahvasteliidu asutamises. – Toim.]

Thaksinist saab vaestele päästev õlekõrs

1992. aastal kukutasid peamiselt Bangkokis elavad keskklassi kuuluvad tailased vägivallatult kulgenud revolutsiooni käigus võimult sõjaväehunta. Tais hakkas esimest korda selle riigi ajaloos kehtima tõeline demokraatia. See oli meeliülendav ja tegelikult juba ammu juhtuma pidanud sündmus. Samas ei osanud Tai keskklass ette näha, mis hakkab pärast revolutsiooni juhtuma.

Demokraatliku riigikorra rakendumise järel asusid vaesed üsna peagi nuputama võimalusi, kuidas muutunud olukorda enda huvides ära kasutada. Nende liidriks ja eestkõnelejaks tõusis vaesest perest pärit endine politseinik ja telekommunikatsiooni-äri ajades  miljardäriks saanud Thaksin Shinawatra. 

Sõnaosav mees suutis ta poliitikuna olla sama edukas kui ärimehena. Miljonite valijate hääli saades tõusis Thaksin nii linnades kui ka maapiirkondades elavate vaeste tõeliseks esindajaks.

Thaksin Shinawatrast sai 2001. aastal Tai peaminister. Ta asus kohemaid läbi suruma seadusi, mis võimaldasid vaestel soodsalt laenu saada, omada paremat ligipääsu meditsiiniteenustele ja muid hüvesid, mida keskklass pidas endale iseenesestmõistetavaks.Vaesed armastasid Thaksini siiralt. Samal ajal vaatas linnastunud jõukam keskklass toimuvat pealt suure õudusega. Olid nad ju kaotanud Tais kontrolli võimu üle. Pealegi kulutati nüüd nende raha tuimade talupoegade peale.

Thaksin kukutati sõjaväelise riigipöördega rohkem kui kahe ja poole aasta eest. Tema parteil keelati igasugune tegevus. Rahu taastudes aga hääletasid vaesed Thaksini pooldajate partei poolt, mis tõusiski uuesti võimule ja suutis vastu pidada kuni eelmise aasta detsembrirahutusteni. Seejärel tulid  kollasärklaste toel võimule Tai Demokraatia Rahvaliit (PAD) ja peaminister Abhisit.

Vaeste käest rebitakse demokraatia ära

Tüüpilise konservatiivse parteiga sarnanev PAD peab oma üheks eesmärgiks ohjeldada vaeste nõudmisi. Teda toetavad armee, riiklikud ametkonnad ja kõrgem keskklass. Kollasärklastest tänavalahingupidajad on põhiliselt edasipüüdlikud madalama keskklassi esindajad. PAD usub tõsimeeli, et demokraatia tuleb vaeste käest ära võtta.

Ajaloost võib tuua palju näiteid, kui väär on arvata, justkui oleks vaese elanikkonna nõudmistega toimetulekuks tarvis nendelt vaid hääleõigus ära võtta. Seda on taibanud paljud riigid, kes hästi mõistavad demokraatia olemust. Samas ei näi paljudele Tai keskklassi esindajatele see idee kuigi ekstreemne.

Ummikseisu järelmid võivad osutuda üsna tõsisteks. Näiteks võib riigis hakata taas püsivalt valitsema sõjaväehunta. Selle võimulepääs praeguses olukorras nõuaks aga samasuguseid rahvavastaseid repressioone, mida näiteks Birma juhtkond on  rakendanud. Tõenäolisem on võimalus, et  tailased siiski suudavad hakata nägema valguskiirt tunneli lõpus, pöördudes tagasi normaalse demokraatliku riigikorralduse juurde.

Möödunud kaks sajandit tõestavad veenvalt, et igas riigis on hädavajalik saavutada vaestega kompromisse. Rikkamad klassid ei pea jagama vaestega kogu oma rikkust. Kui nad aga soovivad elada stabiilses ja positiivselt arenevas riigis, peab neil jätkuma tahet ja oskust jagada ühiskondlikke hüvesid vaestega.

GWYNNE DYER, kolumnist

Tõlkinud Indrek Veiserik

[fotoallkiri] 

UMMIKUS RIIK: Rahvakihtide omavaheline vastasseis võib tuua sõjaväehunta Tais taas võimule.

Jaga |