Ma ei taha siia Vene baase, aga ma ei taha ka USA omi

Kuid vaadakem peeglisse: just sellisel, meile endile vastuvõtmatul moel, oleme kutsumata võõrastena aastakümneid (kui mitte sadu) toimetanud vähem arenenud maades, nii Aafrikas ja Aasias kui ka Lähis-Idas. Kui varem olid nendeks võõrasteks peamiselt Lääne suurriigid eesotsas ameeriklastega, siis tänaseks oleme kutsumata külaliste nimekirja lisandunud ka meie ise.

Loomulikult mõistame hukka terrorismi ning võitleme terroristide ja ekstremistide vastu, pommitades lennukitelt nende positsioone ja korraldades neile haaranguid meie omal kodumaal. Vastuvaidlematult on terrorism koletu nähtus, süütute inimeste tapmisel pole õigustust ei usulistel ega sõjalistel eesmärkidel.

Terrorism ja röövsõjad

Kuid vaadakem peeglisse: viis, kuidas tungiti Iraaki ja Liibüasse; see, millisesse kaosesse need riigid viidi ning millises olukorras on nad täna ja veel jumal teab kui kaua, on vähemalt samaväärne kuritegu kui terrorism. Nii terrorism kui ka röövsõjad majanduslikel ja geopoliitilistel eesmärkidel on ühtviisi inimsusevastased kuriteod.

Terrorism pole tekkinud iseenesest ega tühjalt kohalt. Terroristlikud rühmitused on sündinud järjepannu seal, kuhu võõrad tulid röövima ja vallutama, oma kombeid õpetama ja põhimõtteid peale suruma; sageli ka kohalikku usku teotama. Terrorismi algpõhjuseks on olnud vastupanu võõrale survele, olgu see siis võõras tsivilisatsioon või võõras usk.

Lääneriigid oma koloniaalpoliitilise minevikuga ja kaasajal odava võõrtööjõu kasutamisega raskematel ja mustematel töödel on teinud karuteene nii iseendale kui ka kogu Euroopale. Sisserändajaid pole omaks võetud; nad elavad eraldi linnaosades, kuhu kohalikud minna ei taha ega enam julgegi.

Sisserändajad, kelle kultuur, usk ja vaated erinevad kohalike omast, pole omalt poolt püüdnudki muutuda, sest nende kogukond ja sellega koos ka tõrjutus on järjest kasvanud. Loogiline ja möödapääsmatu, et sellistel asjaoludel peab kunagi saabuma moment, kus sisserändajad hakkavad kohalikele dikteerima omi vaateid ja põhimõtteid.

Loomulikult ei saa kõigist sisserändajaist ekstremiste, kuid usufanaatikud, kes pole nõus oludega uuel kodumaal ning kelle endisel kodumaal jätkub terror ja vägivald, on potentsiaalsed terroristid.

Pagulaste-põgenike kriisi põhjused

Praeguse pagulaste-põgenike kriisi põhjustest räägitava põhjal jääb mulje (vähemalt meie meedias), nagu oleks sõjad Süürias, Iraagis, Afganistanis, Liibüas jm nende riikide siseprobleem, ning et selle taga on vaid nende endi ebademokraatlik riigikord ja autoritaarsed juhid.

Sellest, et tegelikult on need sõjad ja rahutused alguse saanud valdavalt välisest sekkumisest, vaikitakse. Aprillis 2014 avaldati Ameerika Ühendriikide sõltumatus veebiväljaandes AlterNet artikkel „America´s Coup Machine: Destrying Democracy Since 1953“ („Ameerika riigipöörete masin: demokraatia hävitamine alates 1953. aastast“). Sealt võib lugeda, et 1953. aastast on Ameerika Ühendriigid vähemalt 80 korral organiseerinud välisriikides kas siis õnnestunud või nurjunud riigipöördeid. Tegemist on valitsustega, kelle tegevus ei vastanud ameeriklaste kommertslikele ja geopoliitilistele huvidele. Seda on tehtud kõikjal maailmas, nii Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias kui ka Euroopas.

Kuigi on olnud üksikuid juhuseid, kus keegi Euroopas pole koheselt soovinud istuda ameeriklastega ühte paati, on lõpuks viimaste tahe ikkagi peale jäänud, ning on alanud järjekordne „demokraatlike riikide“ karistusretk eksinu aladele.

Loodame endale kaitset Ameerika baasidest

Me nõuame Eestisse alalisi Ameerika baase, lootes, et just sellisel moel on Eesti kõige paremini kaitstud.

Vaadakem peeglisse: seal, kus tegutsevad ameeriklased, pole kunagi rahu ega stabiilsust. Alustanud sõdu ja riigipöördeid, on nad sageli mõne aja pärast kõik sinnapaika jätnud, ning nende tekitatud kaose likvideerimine on jäänud teiste õlgadele.

Võimalik, et see ongi ameeriklaste eesmärk – destabiliseerida kogu maailma, sh oma liitlasi. On ju ka viimased ühel või teisel moel konkurendid. Ameeriklased ei abista kedagi, nad ei huvitu ühisest eesmärgist. Oma huvide nimel on nad valmis torpedeerima ka võimalike liitlaste ettevõtmisi, nagu praegu tehakse Süürias Venemaaga.

Ei USA ega Euroopa poliitikud, rääkimata riigijuhtidest, pole tunnistanud, et nad ise on põgenikekriisi välja kutsunud. Sõdu ja uut koloniseerimislainet jätkatakse humanitaarabi, rahuvalve või terrorismivastase võitluse sildi all. Kutsutakse küll üles andma põgenikelaagritele raha jm toetust, kuid keegi ei kutsu üles lõpetama võõrvägede kohalviibimist ja sekkumist teiste riikide siseasjadesse.

Saddam Hussein võis olla küll demokraatiast kaugel, kuid ta valitses vastavalt oma maa kommetele ja sellel maal kehtivatele uskudele, ning pole teistsuguste traditsioonidega maade asi neid õpetama minna. Seda enam, et meil valitsev pseudodemokraatia pole karvavõrdki ausam ja õiglasem kui teiste maade kombed ja traditsioonid. Suurriigid eesotsas ameeriklastega laastavad Aafrika ja Lähis-Ida maid ja majandust, tekitades ühtaegu nii sõja- kui ka majanduspõgenike voolu.

Pagulaskriisi lahendus ei peitu selles, kuidas takistada pagulaste tulekut Euroopasse, vaid selles, kuidas lõpetada ameeriklaste ja teiste suurriikide peremehetsemine võõrastes maades. Hiljuti ETV „Välisilma-dokis“ näidatud Aafrika kaart ajas külmavärinad peale – tundus, nagu peale USA baaside seal enam muud polegi.

Euroopa nägu kadunud

Euroopa on oma näo ammu minetanud. Kõike õigustav Lääne demokraatia on vaid häma, mille varjus püütakse nii uutele liitlastele kui ka blokivälistele riikidele oma ideoloogiat ja huvisid vägivaldselt peale suruda. Oma väärastunud välis- ja sisepoliitika tõttu multikultuurseks muutunud suurriigid on ummikus ning püüavad nüüd, rõhudes Euroopa Liidu solidaarsusele, toimunu eest ka teisi vastutavaks teha.

Kui NLiidus säilitati nn. nõukogude inimesele vähemalt sugu ja rahvus, siis tänapäeva Euroopas püütakse Euroopa kodanikest vormida sootuid ja kodakondsuseta isendeid, kes peavad alluma tohutu bürokraatide armee poolt välja töötatud direktiividele, mis ei tee vahet, kas elatakse põhjas või lõunas; maal, kus metsloomi on vaid loomaaias (kui sealgi), või maal, kus neid on ka looduses.

Ühesuunaline hüsteeria

Viimasel ajal on mitmel pool, ka meil Eestis, olnud kuulda arvamust, et Euroopa tulevik peitub just Ida-Euroopas, kuna siin on veel säilinud vanu euroopalikke väärtusi. Kui nii, siis peaksime tänulikud olema siin valitsenud „raudsele eesriidele“, mis ei lasknud küll vabalt välja, kuid see-eest ei lasknud ka mõistusevastast sisse?

Äkki on Kaplinskil õigus, kui ta räägib geopoliitilisest loogikast Venemaa mõjusfääris? Järsku ongi just see ka julgeoleku mõttes meile parim variant?

Kuid näib, et meid ei huvitagi turvalisus; me soovime pigem sõda kui rahu. Sest vaadakem peeglisse: me nõuame valjuhäälselt Venemaale üha uusi sanktsioone, kuigi meie põllumajandus on katastroofi äärel; me kutsume oma maale üha enam võõrriikide sõdureid ja relvastust ning korraldame üha rohkem õppusi, kuigi mõistame hukka Venemaa samasugused vastuaktsioonid nende omal maal; me tõstatame pidevalt küsimuse, kas Ida-Virumaal elavad venelased hakkavad Eesti vastu mässama või mitte, arvestamata, et selline pidev näägutamine võibki lõpuks selleni viia; me analüüsime pidevalt Venemaa tegevust ja rõõmustame, kui neil kusagil halvasti läheb – kuid me ei räägi sõnagi Lääne vigadest.

Näiteid võiks tuua veel ja veel, selline ühesuunaline hüsteeria paneb vahel lausa muigama, kuigi asi on naljast kaugel.

Ma ei taha siia Vene baase, aga ma ei taha ka USA omi. NATO eesotsas ameeriklastega ei kaitse meid, vaid kasutab meie maad oma poliitiliste ja sõjaliste huvide polügoonina, pingestades olukorda kogu Euroopas, eriti aga meil.

Oleks aeg aru saada, et kui suurte vahel peaks juhtuma „tööõnnetus“, siis tõenäoliselt võib see juhtuda just siin, ja esimesed ning võib-olla ainsad kannatajad oleksime meie. Just seepärast tulekski vahetevahel peeglisse vaadata ja mõtelda: kas kõik, mida me nii püüdlikult takka kiidame ja omaks võtame, ikka on õige? Ja kas me ikka peame, relv käes, meile võõrastes maades kaitsma suurriikide huve?

 MATI PALLASMA, Kesknädala lugeja ja Keskerakonna (mitte selle eri leeride) tuline pooldaja

 [esiletõste]  Pagulaskriisi lahendus ei peitu selles, kuidas takistada pagulaste tulekut Euroopasse, vaid selles, kuidas lõpetada ameeriklaste ja teiste suurriikide peremehetsemine võõrastes maades.

 [fotoallkiri] IGALE POOLE VAST EI MAKSA DEMOKRAATIAT VIIA: Ülal pilt Liibüast eksjuhi (ametlikus käibekeeles: diktaatori) Muammar Gaddafi ametiajal ja all „demokraatia“ reaalne tulemus Liibüas ilma Gaddafita. Kahju! Nii nad devalveerisidki demokraatia püha mõiste.

Jaga |