Iseseisva Eesti üldlaulupeo aeg ja kombed

JAAN NIIN,      23. jaanuar 2002


1938. aastast saadik on katkenud mõistusepärane tava, et meie üldrahvalik laulupidu on eelkõige just eestlaste oma riigi iseseisvumise juubeliaastate kauneim ehe.

Eesti Vabariigi iseseisvuse esimesel ajajärgul tähistas eesti rahvas koos oma valitud juhtidega kõiki riigi juubeleid, vastava aasta suvel, alati suure üldlaulupeoga: 5. aastapäeva VIII peoga (30. 06. – 2. 07. 1923); 10. aastapäeva IX peoga (30. 06. – 2. 07. 1928); 15. aastapäeva X peoga (23. 06. – 25. 06. 1933) ja 20. aastapäeva XI peoga (23. 06. – 25. 06. 1938). Seega on seni viimane ÕIGEL AASTAL peetud Eesti üldlaulupidu pärit

Laulupidu tähistas iseseisvust

Eeltoodu iseloomustamiseks toon kaks tollaste pidude ajal esitatud mõtet. Esimene neist 1928. aastal maestro Juhan Aavikult: “Üheksas üldrahvalik suursündmus, üheksas üldlaulupidu, mida pühitseme Eesti Vabariigi kümne aasta kestvuse juubeliaastal, kas see pole haruldase tähtsusega moment, mis võpatama lööb iga eestlase südame. Üheksanda lainena meie kultuuriloos, esimese heleda sambana meie lühikeses iseseisvuse ajaloos jääb see rahvuslik aare meile paistma, näidates teed ja andes moraalset jõudu meie rahvusliku kultuuri, meie rahvusliku riigi lootusrikkal arenemise teel.”
Aga teise avaldas 1938. aastal ajakiri “Taluperenaine” oma kirjatükis “Suure laulupüha eel”: “Nüüd koguneme jälle laulupidule. Seekord mitte talurahva priiuse juubeli laulupidule, vaid EESTI RIIKLIKU ISESEISVUSE 20. AASTA JUUBELI SUURELE LAULUPÜHALE. Koguneme ja süütame leekima võidutuled, põletame unustusse mineviku kurvad mälestused.”
Kui esimene üldlaulupidu 1869. aastal pühendati 50 aasta möödumisele Liivimaa talurahva priikslaskmisest Vene keisri poolt, siis ka järgmised peod Vene ülemvõimu ajastul pühendati ka edaspidi mitmesugustele Vene kroonuga seotud tähtpäevadele. Alates 1940. aastast hakati neid pidusid pidama Punaarmee sissemarssimise juubeliaastatel ja seda pool sajandit järgemööda.

Rüütel lubas traditsiooni jätkata

Sellele jätkuks sobib meenutada 1991. aasta 7. juulil toimunud laulupeo “Laulusillad” avamisel, tollase Eesti Vabariigi ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli avakõnes öeldut, et kuigi järgmise, XXII üldlaulupeoga tähistame veel 1994. aastal meie üldlaulupidude 125. juubelit (NB! kuid sellega koos tegelikult ka Liivimaa talurahva priiuse 175. juubelit - JN), siis juba XXIII üldlaulupidu toimub iseseisva Eesti tava kohaselt 1998. aastal, tähistamaks meie riigi 80. juubelit.
Kahjuks pole selle iseseisva Eesti tava taastamisest seni midagi tarka välja tulnud : XXIII üldlaulupidu peeti 1999. aastal ja XXIV üldlaulupidu on ühel vastaval riigi poolt ülalpeetaval “direktsioonil” plaanis korraldada 2004. aastal.
Üks eestimeelne ajakirjanik püüdis kolm aastat tagasi asja ka uurida, et kus see nõidus peidus on, mis ei luba austada üht Eesti tähtsat tava, kuid loobus sellest pärast teatud “kõrgustesse” väljajõudmist. Ju oli vist tegemist tollase “Katharinenthali või Jekaterindali (Kadrioru nimetus vastavalt saksa ja vene keeles) karvase käega”.
Nii jääb meie rahvale lootus, et äkki suudab praegune uus Kadrioru peremees selle “äparduse” juba alates 2003. aastast parandada, korraldades meie XXIV üldlaulupüha siis, kui meie riik saab 85. aastaseks, ja kehtestada selline kord edaspidiselt alatiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)