Kas keegi suudab Savisaare suud sulgeda

URMI REINDE,      21. mai 2003




Päevalehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu on Siim Kallase, Heiki Kranichi ja Jürgen Ligi kaasabil kirjutanud 8. mail artikli eelmise valitsuse koalitsiooninõukogust ning selle siseelust. Päevaleht nimetab seda tähtsalt tausta uurivaks kirjutiseks. Ajakirjanik olevat vestelnud küll ka Harry Õunapuu ja Liina Tõnissoniga. Viimane aga kinnitab, et sellest, mis tema rääkis, on artiklisse võetud vaid üks lause ning sellestki on Piirsalu valesti aru saanud.

Mõned reformistid nimetavad nüüd tagantjärele seda artiklit Eesti Päevalehe provokatsiooniks, mis ei kajastavat nende tegelikke seisukohti. Võib-olla ongi nii. Pole ju Keskerakonnal mingeid illusioone ajalehe suhtes, kes lühikese ajaga on Isamaaliidu õuelaulikust sujuvalt ümber kujunenud Res Publica hääletoruks. Võib aga olla ka vastupidi. Reformistid on küllalt sageli vahele jäänud sellega, kui püüavad oma sõnu süüa. Tuleb meelde, kuidas Kallas veel peaministrina kinnitas ühes SL Õhtulehe intervjuus, et ta ei tea Reformierakonnas ühtegi inimest, kes tahaks Keskerakonnaga koalitsiooni teha. Selline väide tekitas arusaamatust mitte ainult Keskerakonnas, vaid eeskätt reformierakondlaste endi keskel. Koalitsioon riigi tasemel ju veel kestis. Kümnetes linnades ja valdades jagasid Reformierakond ja Keskerakond samuti võimu ning polnud mingeid märke selle kohta, et koostööst tahetakse loobuda. Liina Tõnisson tõstis valitsuse nõupidamisel küsimuse avalikult üles. Kallas vastas, et pole kunagi midagi taolist öelnud, aga tema ei suutvat ka Õhtulehe kõiki ei tea kust võetud jutte ümber lükata. Tegelikult jäi Kallas armetult vahele, sest SL Õhtulehel oli intervjuu lindistatud.

Tuntud tundmatu Ligi

Samasugune lugu juhtus pool aastat varem koalitsiooninõukogu liikme Jürgen Ligiga. „Tundmatuks jääda sooviva poliitiku" sildi all käis ta BNSile koputamas, kuidas Savisaar olevat kohtunikke „ahistanud" kohtute seaduse vastu. Tegelikult oli kõik vastupidi. Savisaar ei „surunud" kohtunikke ja Keskerakond tervikuna püüdis selles seaduses kaitsta kohtunikkonda justiitsminister Märt Raski administratiivsete pigistuste vastu. Jürgen Ligi eitas vale levitamist, aga mõne aja pärast tuli see ikka päevavalgele. Nüüd puhkes tõepoolest torm. Reformistid nõustusid, et Ligi ei ole tõepoolest korrektselt käitunud ning käis jutt, et teda asendatakse koalitsiooninõukogus Meelis Atoneniga. Asi lahenes siiski iseenesest, kui pärast Ligi poja varguskatset kaubamajas oli ta sunnitud lahkuma nii fraktsiooni juhi kohalt kui ka koalitsiooninõukogust.
Nalja teeb artiklis nimetamata jäänud „Reformierakonna ühe tipu" (võib-olla jälle Ligi, kes palus Piirsalult anonüümsust?) jutustus selle kohta, kuidas Savisaarelt koalitsiooni esindamise võimalus ära olevat võetud. Savisaar ise naerab selle peale ja küsib, kas seda kujutatakse tõsiselt ette, et keegi tema suu kinni pani? Savisaare kinnitust mööda „oli Eero Tohver täpne ja asjalik koalitsiooni esindamisel meedias. Mulle kui koalitsiooninõukogu esimehele oli see suureks abiks. Ma ei mäleta ka ühtegi korda, kus keegi oleks püüdnud minu suud sulgeda koalitsiooni asjadest rääkimisel. See ei olnud probleemiks."
Piirsalu jutustab ka sellest, kuidas Kallas olevat pidanud ära kannatama Savisaare pahase telefonikõne, sest kuulis enda jaoks liiga hilja Signe Kivi asemel uue kultuuriministri nime. „Lugesin selle kohta ajalehest kui peaminister oli juba uue kandidaadi välja kuulutanud. See oli selge koalitsioonileppe rikkumine, sest niisugused asjad räägitakse enne omavahel läbi, ükskõik, kumma poole portfelliga on tegu. Mina ei helistanud Kallasele, tema asus mind otsima, kui olin teinud vastava avalduse meediale. Nii, et mitte tema ei pidanud kannatama minu pahase telefonikõne pärast, vaid mina pidin kuulma tema vabandavat telefonikõnet."

Unustatud kokkulepped

Reformierakond kasutas sageli taktikat, kus näiliselt vastandati omavahel hea Kallas ja paha Ligi. Koalitsiooninõukogus või Savisaare-Kallase kohtumistel lepiti kokku seisukohad ühes või teises küsimuses. Aga Riigikogu saalis reformierakondlased lihtsalt ei hääletanud vastavalt nendele kokkulepetele. Neid, kas ei olnud kohal või oli mõni muu häda. „Hääli ei ole, asja ei saa lahendada," laiutas Kallas käsi. Samal ajal oldi Keskerakonnalt väga varmad hääli nõudma kui asi puudutas reformierakondlaste majanduslikke huvisid. See poliitika oli nii läbinähtav, et aegamööda õppisid keskerakondlased sellest aru saama ja see, et kokkuleppeid Reformierakonnaga ei saa mitte igakord tõsiselt võtta, oli kõigile iseenesestmõistetav. Mitmed poliitikud on tunnistanud, et Reformierakond ongi igas koalitsioonis olnud siseopositsiooni rollis ja vahetanud poolt kohe, kui selleks soodne hetk saabus.
Keskerakonna ministrid meenutavad, kuidas Kallas nõudis rahandusminister Õunapuult Keila linna soojavõla kustutamist, kuigi selle nõudmise seaduslikkus oli pehmelt öeldes kaheldav. Võlg oli suur, napilt alla kümne miljoni krooni ning Õunapuu oli vastu selle kustutamisele. Liina Tõnisson tunnistab, et see oli pretsedenditu, kuidas Siim Kallas rahandusministrile selles küsimuses survet avaldas. Kõik said aru, milles asi - istub ju toonane Keila linnapea praegu Toompeal Riigikogu saalis Reformierakonna fraktsioonis. Lõpuks lepiti valitsuses kokku, et kustutakse ka Sillamäe ja Püssi analoogilised võlad. Selle kokkuleppe aga Kallas hiljem paraku unustas.
Huvitav on Piirsalu kirjutise see osa, kus räägitakse Keskerakonna vastuseisust Reformierakonna välisministri ettepanekule määrata Harri Tiido suursaadikuks NATO juurde. Piirsalu väidab, et seejuures keeras Tõnisson vindi üle. Harri Tiido lool on aga ka teine pool, millest Päevaleht vaikib. Asi sai alguse sellest, et Reformierakond soovis Tiidost lahti saada, lahtisaamise hinnaks oli aga tema saatmine suursaadikuks. Keskerakonna ministrite toetust taotleti argumentidega „me ei jõua teda enam taluda!" või „mis halba saab ta Eesti riigile Brüsselis enam teha!". Kuigi muidu pidi kuuldavasti tegemist olema vastuhakkaja või lausa riigivastase ametnikuga.

Palts hoiatab topeltreeturite eest

Reformierakonna poliitikat erinevates koalitsioonides on ju varemgi kritiseeritud. Praegune rahandusminister ja Res Publica üks juhte Tõnis Palts kirjutas selle aasta 12. jaanuaril eriti rängalt: „Ma ei tunne inimest, kes peab Kallast ausaks ja mitte valetajaks, ma ei tunne reformistidele kaasa. Lühikese aja jooksul kaht koalitsiooni reeta on väga ohtlik samm. Topeltreeturi elu on keeruline, päris kindel ei ole tema peale enam keegi." (BNS 12. jaanuar 2003)
Nüüd oleks Paltsil kui reformistide praegusel koalitsioonipartneril paslik küsida: Millal ja millise hinnaga müüakse maha järgmine - seekord juba kolmas! - koalitsioon?
Parafraseerides Jaanus Piirsalu võib kirjutada Savisaare mitmetest teenetest Kallasele. Esimest korda 1987. aastal kui ta kutsus Kallase oma töörühma Eesti isemajandamisele ülemineku projekti koostama, aidates EKP keskhäälekandja Rahva Hääle asetoimetaja sel viisil üldse Eesti edumeelsesse poliitikasse. Teine kord 1991. aastal, kui tema panus oli väga kaalukas Kallase nimetamisel Eesti Panga etteotsa. Kolmandat korda osutas Savisaar teene Eesti poliitikale rohkem kui aasta tagasi, aidates senise „igavese peaministrikandidaadi" Siim Kallase lõpuks ometi valitsusjuhi toolile Stenbocki majas. Savisaar on Kallasel olnud kui kuldkalakeseks - täitnud tema kolm soovi ja edendanud sellega tublisti Kallase poliitilist karjääri.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)