![]() Nädala juubilar ADAM OPEL 175HEILI MÄND, 09. mai 2012Adam Opel sündis 9. mail 1837 Frankfurdi lähedal Rüsselsheimis Philipp Wilhelm Opeli esimese pojana. Adam õppis isa lukksepatöökojas. Kui ta sai 20, lahkus tehnikahuviline nooruk kodunt ja läks selliks Euroopasse - Brüsselisse, Pariisi ja Inglismaale. Aasta oli siis 1857. Euroopas rännates nägi ta Pariisis äsjaleiutatud õmblusmasinat ja Adamil tekkis huvi nende tootmise vastu. Ta töötas oma venna Georg Opeli juures õmblusmasinatehases Journaux & Leblond ja õmblusmasinatehases Huguenin & Reimann. 150 AASTAT TAGASI, 1862. aastal tuli Opel kodulinna tagasi ja hakkas isa töökojas konstrueerima oma esimest Opeli õmblusmasinat. Järgmisel aastal tuli Pariisist tagasi ka vend, kel oli uusi ideid ja rohkesti omandatud kogemusi. Aga kuna õmblusmasinate tootmine oli aeganõudev, pidi Adam Opel esialgu elatuma veinikorkimismasinate tootmisest ning Pariisi ja Londoni tuntud firmade õmblusmasinate müügist. Adam plaanis ehitada esimese oma töökoja, lausa kahekordse ehitise, aga äkitselt suri isa ning esialgu jäi plaan katki. 1868. aastal abiellus Adam heal järjel oleva vabrikandi tütre Sophie Marie Schelleriga ning ehitas abikaasa raha ja abiga ikkagi uue tehase. Ta ostis valutehase Lallement & Co aktsiaid. Oma esimese õmblusmasina nimetas ta abikaasa järgi "Sofiaks", see oli aastal 1870. 1880. aastaks oli toodetud juba 20 000 õmblusmasinat. 1882 läheb tehas üle Singeri süsteemile. Äri õitses, tulud kasvasid, ning peagi oli Adam Opeli firma Saksamaa suurim õmblusmasinatootja. Adami naine Sofia ei olnud ainult koduperenaine. Ta aitas jõu ja nõuga kaasa arvepidamisel, tegeles müügiga ning koolitas välja töölisi. Abielupaaril oli viis poega, kõik tehnikahuvilised, kes vaimustusid jalgratastest. Poegade pealekäimisel hakati neid tootma 1886. aastal. Adam Opelit vaimustas suurte ratastega jalgratas, mida ta oli Pariisis näinud. Vajalikud osad tellis ta Inglismaalt. Niisuguse ratta kokkupanek oli vaevarikas ja ebaõnnestus korduvalt. Lõpuks otsustas Opel sellise "kondimurdjaga" mitte kunagi enam tegemist teha. Aga kaks asja muutsid ta meelt - jalgrattamüük läks väga hästi ja kasum oli ka märksa suurem kui õmblusmasinaid tootes. Mainstrasse tehasest toodi turule päris oma jalgrattamudel - esimene Opeli jalgratas nimega "Velociped". Jalgrattaid toodeti erinevaid, ka väikeste ratastega ja kolmerattalisigi. 1887 olid Opeli jalgrattad Saksamaal juba väga nõutud ja hinnatud kaup. Tulekahju tehases 1911. aastal katkestas küll ajutiselt jalgrattatootmise, kuid juba 1912. aastal töö jätkus. Viis venda olid edukad rattasportlased ja nende saavutused aitasid suuresti kaasa Opeli jalgrataste populaarsusele. 1920. aastaks oli Opel tõusnud maailma suurimaks jalgrattatootjaks. Samas lõpetas ta õmblusmasinate tootmise, sest polnud enam nõudlust. Adam Opel ise suri 1895. aastal 58 aasta vanuselt tüüfusesse ega näinudki oma silmaga ühegi auto valmimist. Kuid oma ema toetusel hakkasid vennad Opelid tootma autosid. Nad ostsid ära Dessau vabriku, kus tehti algelisi autosid. Töökoda viidi üle Rüsselsheimi ning juba järgmisel, 1898. aastal lasi Opeli äsjaasutatud autotsehh välja esimesed patenditud autod. Need lihtsa konstruktsiooniga, 1545-kuubikulise mootoriga autod panid aluse Opeli autotööstusele. Esimene auto tuli mõningate allikate järgi Opeli tehasest aastal 1898/1899. Vaevalt oleks õmblusmasinate töökoja omanik aimanud, et kunagi saab Opeli firmast üks suurimaid autotootjaid maailmas. Aga sellest väikesest töökojast kasvas välja 1930 hilisem Adam Opel AG. 1920-ndate keskpaigaks oli Opel kehtestanud end maailma suurima jalgrataste tootjana ning toodete nimekirja olid lisandunud ka mootorrattad. 1924. aastal oli Opel esimene Saksa autotootja, mis hakkas kasutama automatiseeritud montaažikonveierit. 1930. aastal sai firma nimeks Adam Opel AG ja hakkas olema ainult autode valmistaja. 1936. aastaks sai Opelist suurim autotootja Euroopas. Teise maailmasõja ajal oldi sunnitud ümber orienteeruma sõjaotstarbeliste veokite ja sõidukite valmistamisele. Aastal 1944 hävib pool Rüsselsheimi tehast, inglased tegid aga Brandenburgi tehase täielikult maatasa. Leipzigi tehas jäi võidukate venelaste valdusesse. Sealsed tootmisliinid, kus olid valminud autod "Opel Kadett", ja kõik muud seadmed, mis olid veel vähegi töökõlblikud, demonteeriti ja viidi NSV Liitu, kus neid kasutati kuni 1959. aastani "Moskvitši"-seeria tootmiseks. "Moskvitše" eksporditi isegi Saksamaale, kus nende varuosadega varustamise eest hoolitses "Opel". HEILI MÄND Viimati muudetud: 09.05.2012
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |