Nädala juubilar ANTON TšEHHOV 150

Anton Tšehhovi vanavanaisa oli pärisori, kuid vanaisal Jegoril õnnestus ennast ja oma peret vabaks osta. Kirjaniku isa sai kolmanda gildi kaupmeheks ja avas väikese poe, kus müüs koloniaalkaupu - teed, kohvi, vürtse jms.. Kuid enam-vähem edukalt alanud äritegevus käis tal üsna peagi alla - pood oli räpane, kaubad kahtlase väärtusega,  müügisellid petsid kundesid. Pavel Tšehhov kauples ka selliste „rariteetidega", nagu kavalpeade poolt trahteritest kokku korjatud läbikeedetud tee, mis üle värviti ja „aromatiseeriti", ning rasestumisvastane vahend, mille ingredientide hulka kuulusid peale nafta veel elavhõbe, strühniin ja kõiksugu muud mürgid. See segu saatis nähtavasti terve hulga inimesi teise ilma, kirjutas Anton Tšehhov, kui oli juba arstiks saanud.

Tulevane kirjanduskuulsus õppis Taganrogi klassikalises gümnaasiumis, mis oli Lõuna-Venemaa üks vanimaid ja prestiižikamaid õppeasutusi. Siit said aluse Tšehhovi tulevane maailmavaade, armastus kirjanduse ja teatri vastu. Kooliajast pärinevad tema esimene pseudonüüm „Tšehhonte" ning esimesed kirjanduslikud katsetused.

1879. aastal lõpetas Tšehhov gümnaasiumi ning astus Moskva Ülikooli arstiteaduskonda. Ülikooliajal hakkas ta Moskva ajakirjades eelkõige rahateenimiseks Antoša Tšehhonte nime all avaldama artikleid, följetone ja humoristlikke jutustusi. Samuti tegi ta kaastööd  ajalehtedele Peterburgskaja Gazeta (Peterburi Leht), Novoje Vremja (Uus Aeg) ja Russkije Vedomosti (Vene Uudised).

Teater sai Tšehhovi kireks sestpeale, kui ta Taganrogis esimest korda sellega kokku puutus. 1884. aastal ilmus A. Tšehhonte nime all esimene jutukogu „Melpomene muinasjutud". Tänu oma novellide suurele populaarsusele nii lugejate kui ka kriitikute hulgas jättis Tšehhov ajaleheartiklite kirjutamise ning keskendus kuukirjadele, peamiselt kirjutas ta ajakirjale Russki Mõsl (Vene Mõte), kus ilmusid esmakordselt tema sellised jutustused nagu „Palat nr 6", „Inimene vutlaris", „Maja ärklitoaga".

1890. aastal tegi Tšehhov omal algatusel katse loendada 1860. aastail Vene valitsuse poolt sunnitöö- ja sundasumiskohaks muudetud Sahhalini saare elanikke. Kolme kuu vältel täitis ta mitu tuhat isikukaarti ja suhtles kohalike elanikega. Nende kohtumiste viljana  valmis raamat „Sahhalini saar".

1896. aastal oli Tšehhov juba tuntud dramaturg - selleks ajaks oli tal mitu näidendit kirjutatud. Kuid tema uus lavatükk „Kajakas" kukkus suure kolinaga läbi, ja Tšehhov keeras teatrile selja ning otsustas näitekirjandusega enam mitte kunagi tegelda. Kui möödus kaks aastat, lavastas „Kajaka" Konstantin Stanislavski ja Vladimir Nemirovitš-Dantšenko asutatud Moskva Kunstiteater. Sellest kujunes autori jaoks absoluutne triumf, mis tõi ta teatrirüppe tagasi. Niisiis, võib öelda, et tänu Stanislavskile ja Nemirovitš-Dantšenkole on maailmal olemas geniaalne näitekirjanik ning peale „Kajaka" veel kolm draamašedöövrit: „Onu Vanja", „Kolm õde" ja „Kirsiaed". Need neli näidendit on esindatud vast kõigi maailma teatrite mängukavas ning nende põhjal on vändatud hulk filme.

1900. aastal valiti Anton Tšehhov Venemaa Teaduste Akadeemia Puškini osakonna auakadeemikuks, kuid sellest nimetusest loobus Tšehhov koos kirjanik Vladimir Korolenkoga 1902. aastal, protestiks keiser Nikolai II määruse vastu, mis tühistas Maksim Gorki nimetamise auakadeemikuks.

Tšehhov põdes, mõnede andmete järgi juba kümnendast eluaastast peale, tuberkuloosi, kusjuures alates 1884. aastast algasid tal verejooksud paremast kopsust. Seepärast elas Tšehhov oma elu viimased aastad Jalta lähistel. Moskvat, kus elas tema abikaasa, üks Kunstiteatri esinäitlejaid Olga Knipper, külastanud ta harva.

On palju erinevaid versioone Tšehhovi küllalt varajase surma põhjustest. Küll on leitud, et selleks sai äärmiselt vaevarikas Sahhalini-reis, küll tema kurseerimine Moskva ja Jalta vahet, küll see, et tohter ei pööranud enda tervisele vajalikku tähelepanu ning pöördus arsti poole alles 37-aastaselt.

1904. aasta suvel sõitis Tšehhov tervist parandama Saksamaale Bademweileri  kuurorti, kus 2. juulil suri. Kirjaniku abikaasa mälestuste järgi oli Anton Pavlovitš ärganud öösel ning palunud esimest korda elus ise endale arsti kutsuda ja pokaalitäie šampanjat valada. Kohalesaabunud arstile öelnud ta vaid „Ich sterbe!" ning korranud siis, justkui juuresolijatele tõlkides, vene keeles: „Ja umiraju..." (ma suren). Seejärel olevat ta Olgale naeratanud ja öelnud: „Ma pole juba kaua šampanjat joonud...", terve klaasi isukalt tühjaks joonud, pikali laskunud ning hinge heitnud.

Niimoodi lahkus üks kõigi aegade sügavaimaid, viljakaimaid ja populaarseimaid novelliste ja dramaturge, kes enda sõnul oli terve elu tegelnud endast orjameelsuse tilkhaaval väljapressimisega.

IVARI VEE

[illustratsioon] Jossip Brasi portreemaal  Anton Tšehhovist

Jaga |