Jäälille sulatamine aknal

Raamatut lugedes saab eeltooduga vaid nõustuda. Aga mitte ainult. Tegemist on programmilise vaatega Eesti arengutele, millega võib nõustuda või mitte nõustuda, aga mille üle mõelda ja arutada kahtlemata tuleb. Kindlasti on tegemist selge positsioneerimisega, mis nii vahetult lugedes kui ka tagantjärele mõeldes vajab nii lugejalt, aga eeldan et ka ühiskonnalt laiemalt, mõningast settimisaega.

Olgugi et raamatus on selges keeles ja varjamatult otsesõnutsi kirja pandud mõtted, eeldab see lugejalt enamat kui lihtsalt läbilugemist, ärgitades kaasamõtlemise vajadust, sest jutt on ühiskonna ja majanduse arengu olulistest valikutest, stsenaariumidest ja tulevikuväljavaadetest, mida, nagu praktiline elu näitab, pole sugugi lihtne lahti hammustada.

Raamatu autor

on avaldanud kahetsust, et Eesti poliitikud kirjutavad väga vähe raamatuid, mistõttu leidub raamatupoodides poliitikute värsket loomingut napilt. Selle kurvastava tõdemusega tuleb nõustuda, sest mõistetavalt kaotab ühiskond seetõttu palju tipptasandi poliitikavalikute sisulisest debatist. See võib olla ka üheks põhjuseks, miks valimiste ajal (ja mitte ainult) kiputakse ühiskonda poliitikute poolt kõnetama kolmesõnaliste loosungitega, eeldades, et sisulisem debatt käib ühiskonnale üle jõu.

Kas ikka käib? Usun, et mitte, sest inimesed tahavad järjest enam teada, mis toimub, miks toimub, millised on põhjused, milline on valikute laiem tagamaa ja tagajärjed.

Igapäevasesse argimaailma

põigates võib ju endalt küsida ka nii: kes meist poleks varahommikuse bussi udusele aknale väikest ringi joonistanud või kärekülmal talvepäeval jäälillemustriga koduaknale uudishimulikult näpuotsaga tillukest auku sulatanud? Selleks et näha, mis meist mööda vilksatab, paremini tajuda, kus me oleme, kuhu jõudma hakkame, või lihtsalt selleks, et omada (välja)vaadet sellele, mis meie ümber maailmas toimub.

Ka raamat, olgu õhem või tüsedam, on isemoodi aknaks maailma, mille abil, toel või kaudu vaadet avada, lähemale tuua või kaasamõtlemiseks võimalust pakkuda. Aabits annab lapsele täiusliku võtme raamatute maailma, entsüklopeedia pakub kontsentraadi seni kogutud teadmistest, kõik teised raamatud lisavad mõõtmatu võimaluse maailma paremini tajuda, tunda, teada ja püüda mõista ning õppida.

Elame suuremate ja väiksemate huvide ning jõudude põrkumise ja hõõrdumise maailmas, kus juhuslik võib tunduda oluline ning oluline igapäevaselt rutiinne ja harjumuslik. Füüsikutena otsime nähtuste põhjust ja seaduspära kasvõi väikeste osakeste maailma mikroskoobiga vaadeldes, astronoomidena teleskoobiga planeetide, tähtede ja galaktikate liikumist vaadates saame aimu suure ruumi olemusest, majandusinimestena vahetusprotsessides toimuvat analüüsides ja tulevat ennustades, võrdlusi komakoha täpsusega rehkendades ja prognoosides. Aga kuidas näeme inimühiskonda, oma riiki ja selle toimimist, erinevate aspektide koostoimes? Eks ikka ise vaadeldes, toimeid, koostoimeid ja protsesse enda jaoks lahti mõtestades ja analüüsides, valikuvõimalusi kaaludes ja võimalikke stsenaariume kõrvutades, ainult et see on veel keerulisem ülesanne.

Ühiskonda,

milles igapäevaselt elame ja tegutseme, on palju keerulisem uurida ja selles leiduvaid põhjusi-tagajärgi avastada, kui otseselt mõõdetavaid nähtusi hinnata. Üldise ja üksiku, põhjuse ja tagajärje suhted on omavahel niivõrd paljutahuliselt ja -kihiliselt põimunud, et võrreldamatult lihtsam on lasta protsessidel omasoodu kulgeda, neid mitte aga sügavuti tundma õppida ja analüüsida.

Edgar Savisaar on oma raamatus „Tõde Eestist" seda teinud. Autor on võtnud ette lähiajaloos kulgenud ja praegugi kulgevate protsesside spektri, eeldades, et kõigele meie ühiskonnas toimuvale leiab ajapikku selgitused, avastatakse põhjused ja saadakse vastused, seosed põhjuse ja tulemuse vahel. Avastatakse, kui piisava põhjalikkusega süveneda toimuvasse. Ja kui ka esmalt ei teadvustata või ei avastata, siis osatakse endale vähemalt küsimusi püstitada, millele edaspidi vastuseid otsida, lahendusteid leida ja siis ka lahendada. Seda on vaja, sest ülemäära lihtsustatud või liialt kitsast vaatenurka ühiskondlike protsesside juhtimiseks aluseks võttes jookseb ühiskond paratamatult tasakaalust välja - võimalused kaovad liiva ja potentsiaal tühja.

Seoseid, suhet, võimalust ja väljavaadet

kokku tuues tõdeb autor: „Noored ei lähtu aga iseseisva elu alustamisel kunagi sellest, milline oli viimane SKP näitaja, kui suur on inflatsioon, kas riigieelarvet kärbiti või mitte, kas kinnisvaraturg kiratseb või kui suur on ühiskonnas töötus. Noored on optimistid, ei karda riske ja liiguvad elu eesmärgi suunas. Nad ei hakka oma elu edasi lükkama seetõttu, et meie majanduses on raske. Kui nad ei leia võimalust karjääri alustamiseks Eestis, siis otsivad nad võimalused mujalt."

Kuidas luua võimalusi, mitte käest lasta väärtuslikku aega, hoida ja suurendada väärtusi, mis meil veel ühiselt olemas on? Kuidas hoolida sellest, mis meie ühiskonda tugevamaks teeks, mis elule Eestis elamisväärsuse tagaks, inimeste ja riigi väljavaateid parandaks ja tuleviku suhtes kindlustaks? Põhjust kaasa mõtlemiseks, raamatus esitatud ja lugeja oma valikute võrdlemiseks on enam kui küll.

Protsesse,

milles me oma riigi kodanikena igapäevaselt osalised oleme, on vahel tõepoolest keeruline mõista. Kuid usun, et tahe mõistmiseks on kindlasti olemas. Ka võimalused selgemaks vaateks maailma kasvõi uusi väikseid läbipaistvaid laigukesi jäälillemustrisse oma aknal sulatada on igaühe enda kätes, sest kaasa mõelda ja õppida sessinatses järjest keerukamaks muutuvas maailmas tuleb.

JÜRI VÕIGEMAST, omavalitsustegelane

[esiletõste]     EDGAR SAVISAAR KIRJUTAB OMA RAAMATUS: „Noored on optimistid, ei karda riske ja liiguvad elu eesmärgi suunas. Nad ei hakka oma elu edasi lükkama seetõttu, et meie majanduses on raske. Kui nad ei leia võimalust karjääri alustamiseks Eestis, siis otsivad nad võimalused mujalt."

Jaga |