Keskerakond jätkab tasakaalustava jõuna

29. august 2007


25. augustil pidas Eesti Keskerakond XI kongressi. Erakonna esimeheks valiti taas Edgar Savisaar. Valiti uus juhatus jt erakonna juhtorganid. Kesknädal avaldab väljavõtteid Edgar Savisaare poliitilisest analüüsist. Kõne täistekst on avaldatud meie lehe veebis www.kesknadal.ee ning Keskerakonna kodulehel www.keskerakond.ee

EDGAR SAVISAAR:

Keskerakonna sisepoliitilised aktsiad

Keskerakonna reiting on kongresside vahelisel ajal erinevatel põhjustel kõikunud korduvalt.

Tänavu, 2007. aasta aprillis toetas keskparteid 24% ja mais 22% valijatest. Juunis langes erakonna toetajate hulk 18 protsendile. Juulis hakkas see taas tõusma ja ulatub nüüd jälle 20 protsendini.

Eks ole nii Reformierakonnal kui ka Keskerakonnal välja kujunenud oma kindel toetajaskond. Kuid Reformierakonna toetus tõusis pärast Pronksiööd pigem nende arvelt, kes varem pole poliitika vastu huvi tundnud ega ole kaasa tulnud pikaks ajaks. Nende kaasajooksikute entusiasmi on keeruline ülal hoida. Palju siis Pronkssõdureid ikka olla saab, mida annab veel paigast nihutada?

See jäägu Reformierakonna mureks. Meie põhiküsimus iseendale on praegu: kas seekordne Keskerakonna populaarsuse ja usaldusväärsuse langus on iseenesest mööduv nähtus; takistus, mille saame ületada seni kogutud poliitilise kapitali jõul, mõra, mis ise ootamatult paraneb? Või on see millegi püsivama sümptom? Ehk on meil Eesti poliitikas tegu mingi püsivama uue tegelikkusega, mis algas XXI sajandi esimesel kümnendil? Vastuse peab andma Pronksiöö sündmuste analüüs.



Keskerakond on tugev senikaua, kuni temas elab ühise tuleviku vaim, millest ta sündis, Rahvarinde vaim. Just tänu sellele oleme valimistel võitnud aina rohkem hääli. Kui Keskerakonnal kaob alt see geneetiline vundament, siis kaotame oma näo, minetame identsuse, muutume amorfseks politikaanide klubiks. Pronksiööl läksid meie poliitilised vastased just nimelt meie vaimu kallale. Nad soovisid meilt Rahvarinde vaimu üle lüüa, väites, et Eesti rahvas on koondunud juba hoopiski uude ühisrindesse. Ja koondunud kui mitte Keskerakonna vastu, siis Keskerakonna kiuste.

Pilt, mis peale Pronksiööd rahvale maaliti, on taandatav primitiivseks süllogismiks: esiteks, Reformierakonna ja valitsuse tegevus oli Eestile hea; teiseks, Keskerakond ei toetanud valitsust, järelikult – Keskerakond ei soovi Eestile head.

Nende väidete tõestuseks pole tuua mitte ühtegi meie sammu, mitte ühtegi lauset meie toonastest avaldustest. Tegu on propagandistliku mulliga. Aga ülimalt emotsionaalses olukorras jäi paljudele inimestele meie suhtes okas hinge. Meile tähendab see vajadust hakata peale muu reaalsuse arvestama ka sotsiaalpsühholoogilise reaalsusega.

Meie viga on olnud selles, et lasime Reformierakonnal peale Pronksiööd näidata Keskerakonda justkui rahvavaenlasena ega suutnud nende alatut rünnakut tõrjuda. Neil oli vaja süüdlast, ja nad asusid otserünnakule. Meie ei suutnud seda vältida. Selles seisneb meie ainus süü ning meie kaotus praeguses laimukampaanias.

Kõige olulisem aga pole mitte see, mis juhtus, vaid see, mis järgneb. Tuleb vaadata tulevikku, ja tulevik ei paku lihtsaid küsimusi ega lihtsaid vastuseid. Uue olukorra selgitamiseks kutsusime Tallinnas kokku Kodurahu Foorumi. Meie algatust püüti muuta marginaalseks, nimetades seda põlglikult "ühe erakonna kohtumiseks oma valijatega".

Meil oli aprillirahutuste ajal vaid üks eesmärk – taastada rahu pealinnas. Me ei soovinud valitsuse kukkumist, valitsuse vahetus tol hetkel oleks tähendanud ainult suuremat ebakindlust. Aga me julgesime välja ütelda, et valitsus, kelle ajal toimuvad Eesti esimesed massirahutused, pole ilmselt kõige arukam. Kas meil polnud selleks õigust? On ju teada, et jõud võetakse kasutusele siis, kui mõistust jääb napiks – ning seda reformistide valitsus just tegigi.

Nõnda siis kerkivad uuesti küsimused. Mida võideti Tõnismäe monumendi ümbertõstmisest? Kas see on võit, kui monument paigutati ümber kaks kilomeetrit Tartule lähemale? Kui mõne päeva jooksul käib nüüd 9. maid selle monumendi juures tähistamas rohkem inimesi, kui varem viieteistkümne aasta jooksul kokku? Kui Eesti Vabariigi peaminister esimest korda läheb isiklikult ja valitsuse nimel selle monumendi juurde pärga viima ning kummardab Pronkssõduri ees? Me ei võitnud sellest mitte kui midagi!

Millist Eestit me ikkagi tahame? Kas ühtset ja ühtehoidvat, kes suudab ühel meelel oma riigi eest seista, või lõhestunud ja kahemeelset, milles teinepool meie endi survel võib tõepoolest muutuda „viiendaks kolonniks", sest ta ei usalda enam seda meie oma Eestit?

Meie tahame ühtset ja ühtehoidvat Eestit!

Nüüd aga oleme kaotanud paljude nii eesti kui ka vene inimeste usu Eesti poliitikute mõistlikkusse. Üles on aetud marurahvuslased. Kinni tuleb maksta Pronksiöö majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline kahjum.

Pronksiöö majanduslik kahjum

Riik kulutas Tõnismäe monumendi ümberpaigutamisele ja sellega kaasnenud rahutuste tagajärgede likvideerimisele ligikaudu sada miljonit krooni. Sündmuste kaudset majanduslikku kahju tuleb arvestada veelgi suuremates summades.

Pronksiöö sündmustega andis valitsus hävitava löögi Eesti ühe olulisema majandussektori - transiidi - arengule.

Tulemused on murettekitavad. Eesti Transiidiassotsiatsiooni ennustuse kohaselt langeb vedude maht 60-65% võrra ning kaotused ulatuvad kuni 6 miljardi kroonini (see on ligikaudu sama palju kui Tallinna linna ühe aasta eelarve).

Transiidiettevõtted müüvad oma varasid ja otsivad võimalusi naaberriikidesse kolida. Välisinvestorid, kes nägid Eestis Venemaale mineku tugiala, on hakanud kõhklema ja loobuma rahapaigutustest.

Töökoha kaotavad kuni 5000 transiidivallas töötavat Eesti elanikku. Eesti Raudtee on juba alustanud töötajate koondamist. Hoop on tabanud Eesti turismimajandust. Isegi lähinaabrid ei usalda enam Eestisse tulla. Tallinna sadamat läbis selle aasta mais 15% vähem reisijaid kui mullu. Soome statistikaameti uuringu kohaselt langes Eestit külastanud Soome laevaturistide arv lausa veerandi võrra. Sama uuring näitas sama suurt langust Rootsist saabujate hulgas. Tuntavalt on kahanenud Eesti eksport. Eesti toidutööstus eksportis 23% oma toodangust Venemaale; nüüd on tõsiselt saanud kannatada juustu-, hapupiima- ja piimatööstus. Paljud suured toiduainete tootmise ettevõtted kärbivad seetõttu investeerimisplaane või lõpetavad oma tegevuse Eestis.

Sellest võidavad kolmandate riikide, eelkõige Soome ja Läti, majandusstruktuurid, kellele nagu taevast kingiti ümbersuunatud Vene transiit ja võimalus hõivata Vene turul nishid, mis varem kuulusid Eesti ettevõtjatele. Pronksiöö avantüüriga on kingitud kolmandatele riikidele sadu miljoneid eurosid – omaenda riigi tuleviku arvelt.

Pronksiöö sotsiaalne kahjum

Veelgi suuremat kahju tegi Pronksiöö lahendus Eestile sotsiaalselt, rahvuspoliitiliselt.

Reformistide populaarsus kasvas aprillisündmuste tulemusel plahvatuslikult. Selline tulemus saavutati lõkkelepuhutud rahvusluse abil. Nende suurim konkurent IRL on selles ideoloogiasektoris plaanipäraselt tahaplaanile tõrjutud ega näegi praegu võimalust, kuidas taastada oma positsioon rahvusluse lipulaevana.

Kahjuks aga suurem osa valitsuse siseriiklikust ja välispoliitilisest jõust ei kulu täna mitte Eesti rahva huvide eest seismisele, vaid poliitilisele malepartiile Moskvaga. Kusjuures tulemuseks on Venemaa mõju oluline kasv meie poliitika ja poliitikute suunajana.

Mis siis tegelikult toimub? Ühiskond lõhestatakse mitte ainult rikasteks ja vaesteks majanduslikul pinnal, vaid ka "omadeks" ja "võõrasteks" rahvuslikul pinnal. Katkestatud on eesti- ja mitte-eestikeelse kogukonna dialoog.

Siseriiklik sotsiaalne lõhe tekitab tõelise julgeolekuohu. Maarjamaal elavad mitte-eestlased, kellest ülekaalukaim osa on olnud Eesti Vabariigile selgelt lojaalne ja kasulik, püütakse vägisi suruda eestlastest eemale, Venemaa mõju alla. Sellega õhutatakse ning innustatakse "viienda kolonni" teket Eestis.

Tõepoolest sobib kahe naaberriigi vahel pingete ülevalhoidmine väga hästi mõlema maa poliitilistele äärmuslastele. Mõlemad kütavad igal pisimalgi võimalusel üles vastastikust vaenu, et sellest oma kodumaal järgmiste valimiste eel rahvuslikku profiiti lõigata. Ja mõlemad on teineteisega kahtlaselt rahul, sest kumbki valab vett teise veskile. Eriti rahul on Venemaa, ja seda kahel põhjusel. Venemaa vajas oma valimiste eel väikest välisvaenlast, ning sai selle. Venemaa vajas trumpi diskussioonis Euroliiduga, ning nüüd on see tal käes.

Venemaa teab, et raskustesse sattudes – näiteks siis, kui Eesti majandus langeb depressiooni – üritab Reformierakond niikuinii rahvusliku konflikti lavastust korrata. Järelikult tuleb Eesti majandus üha suuremasse depressiooni ajada, et tõugata reformiste rahvuslikele avantüüridele ning Eestit edaspidigi kompromiteerida. Ning siis, ühel päeval, paneb reformistide valitsus käe alla ja kiidab heaks ka Vene-Saksa gaasitoru projekti meie vetesse, õigustades oma sammu sellega, et niisugune olevat Tõnismäe monumendi ümberpaigutamise hind.

Nõnda on reformistid Pronksiöö tulemusel vastutustundetult suurendanud Venemaa mõju Eesti poliitikale. Keskerakond ei ole niisugust tulemust mitte kunagi taotlenud ega saavutanud, hoolimata oma legendaarsest või õieti juba müütilisest Kremli-sõbralikkusest.

Tegelikult paiskasid reformistid Eesti mõne aprilliööga poliitilises ja moraalses arengus rohkem kui 15 aastat tagasi.
Minu arvates valitseb Eesti rahva hulgas selgusetus, kuhu neid tahetakse juhtida. Euroopa Liitu astumine on meie ühtset tulevikupilti pigem killustanud kui konsolideerinud. Inimesed ei tea enam, mida oma valitsusest tahta, mida oma riigist oodata. Meie inimesed hakkavad pisitasa tundma, et nad elavad majanduslikult ja poliitiliselt illusoorses ühiskonnas. Ja see muudab nad ärevaks. Ühiskonnateadlased juba nendivad, et sotsiaalne ärevustunne inimeste hinges aina kasvab. Pronksiöö sündmused etendasid seejuures mitte viimase järgu rolli.

Keskerakond peab võtma endale ühiskonna sidustaja osa. Ainult ühiskonna sidustajana saab Keskerakond õigustada oma nime: olla Eesti poliitilise maastiku, Eesti poliitiliste äärmuste keskel, nende tasakaalustaja, Eesti rahva kokkuviija.

Pronksiöö demokraatlik kahjum

Kõige märkamatum, kuid võib-olla kõige suurem kahju, mis Pronksiööst sündis, on kasvav oht demokraatiale Eestis. Andkem endale aru, et kui lööb kõikuma demokraatia, siis lööb kõikuma ka Eesti riik.

Meenutagem ajalugu: 1924. aasta detsembrimässu järel hävitas Pätsi-Laidoneri rühmitis Eesti poliitika vasaku tiiva ja kümme aastat hiljem, 1934. aastal, ka parema tiiva. Nõnda saavutatud võimumonopol aga varises rasketel aegadel kiiresti kokku. Meie esimese omariiklusaja peamine õppetund on just see, et soovimatus ning oskamatus oma riiki demokraatlikult valitseda oli peamine põhjus, miks kaotati iseseisvus. Ning oskus ja soov demokraatlikult toimida oli peamine, mis tõi Eestile 1991. aasta 20. augustil vabaduse tagasi.

Reformierakondlik valitsus jätab mulje, nagu oleks Eesti riikluse idee pärast Pronksiööd tema monopol: valitsus üksi teab, mis on õige ja mis vale, mis on hea ja mis on halb.

Inimesed on lasknud sellel sündida, endale õieti arugi andmata, mis täpselt toimub. Aga toimub ei rohkemat ega vähemat kui seadusandliku initsiatiivi järk-järguline loovutamine täidesaatvale võimule.

Riigikogu on lasknud ennast naerualuseks teha, keskendudes riigi seisukohalt kõrvalistele teemadele, nagu kuluhüvitiste aruandlus, ja vältides samal ajal riiklikult olulisi küsimusi.

Teise Kolmikliidu 100 päeva

Praegune valitsus on muudetud Reformierakonna kuulekaks tööriistaks.

Sotsiaaldemokraadid olid seda juba eelmises Kolmikliidus, nemad peaksid olema niisuguse poliitilise rolliga juba harjunud. Ainult et tänases Kolmikliidus on nende positsioon veelgi nõrgem kui eelmises.

Sama põhjusega saab seletada, miks valimiste eel nii häälekalt esinenud Isamaaliidu juhid tänast Eesti majandusseisu mitte kuidagi ei kommenteeri. IRL-i ministrid tiksuvad valitsuses vaikselt oma palka, neist kuuleb kaheksa korda vähem kui Reformierakonna võtmekujudest.

Üksmeel, mille Reformierakond on suutnud oma valitsuses luua, on peremehe ja tööriista üksmeel.

Seni end liberaalse ideoloogia kandjana esitlenud Reformierakond ei kõhelnud seekord kasutamast äärmuslikke võtteid, mida varem pole valimistel peetud heaks tooniks, nagu vaenu õhutamine rahvuste vahel, välispoliitiliste teemade toomine kampaania peaagendasse.

Pronksiöö ere episood pimestab kindlasti veel mõnda aega avalikkuse silmi, aga ükskord hakatakse taas terasemalt tähelepanu pöörama tegelikule elule, mõõtma valitsuse tegevust oma igapäevase elukvaliteedi tõusu või langusega. Sest - juhin tähelepanu – valitsusliidu koalitsioonileping ei räägi Pronkssõdurist isegi mitte vihjamisi. Pronkssõduri varju on aga jäänud see, et Ansipi valitsuse päevakavast on kuhugi kadunud eurole üleminek, et märgatavalt on suurendatud kaudseid makse ning et valitsus on sirutanud käe eelarve ülejäägi järele.

Riik ja rahvas

Eesti riik on rahvaarvult nii Euroopas kui ka maailmas üks hõredamaid. 2006. aastal vähenes Eesti elanikkond 2500 inimese võrra. Suremus ületab endiselt sündimuse, inflatsioon ja majanduslangus aitavad kaasa rahvastiku kahanemisele. Samal ajal väheneb igal aastal tööjõuliste inimeste osakaal ja suureneb pensionäride ning eakate hulk rahvastikus.

See on majanduspoliitiline probleem, mida me pidasime silmas, kui algatasime varakevadel palgareformi. Palgareformiga soovisime vähendada inimeste väljarännet majanduslikel põhjustel ja tuua mujale siirdunud eestlased koju tagasi. Selge, et välismaale lähevad nooremad ja andekamad, lähevad just need, keda me täna oma kodus Eestimaal, tekkivas töökäte puuduses just kõige enam vajame. Statistikud ja majandusteadlased on andnud hinnanguid, et elujärje parandamise nimel on välismaale suundunud ligi sada tuhat tublit ja noort töökätt.

Neile pole midagi ette heita, kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. Enamik noori Eestist minema ei lähekski ning suurem osa lahkunutest tuleks tagasi, kui riik ja valitsus suudaksid neile pakkuda kasvõi ligilähedase sissetuleku sama töö eest, mida nad teevad mujal. Sotsioloogid teavad, et kui inimene on töötanud muus keskkonnas, teises riigis juba üle viie aasta, siis on tõenäosus tema tagasipöördumiseks oma koduriiki väga väike. Ta on ennast võõrsil juba sisse seadnud, tal on tekkinud uus kodu ning uued sõbrad, inimene on sulandunud teise sotsiaalsesse keskkonda. Täna oleks veel võimalik lahkunud noored tagasi tuua, aga kas ka homme – kahtlen väga.

Kõik need aastad peale taasiseseisvumist oleme rääkinud eesti keelest ja selle kaitsest. Kelle tarbeks me aga oma emakeelt kaitseme ja kellele me ta pärandame, kui noored pigem lahkuvad kodumaalt ja sulanduvad mõnesse muusse keelelis-kultuurilisse ühiskonda?

Aga selle asemel, et oma inimestel palku tõsta, läks praegune valitsus hoopis küünilist teed. Erilise kärata on tööjõu sissetoomine tehtud lihtsamaks kui kunagi varem. See võimaldab omanikel ja tegevjuhtidel siinseid töötasusid mitte tõsta, vaid kutsuda väljast töökäsi, kellele isegi meie palgatase võib olla piisavalt ahvatlev. Pean silmas madala sissetulekuga inimesi väljastpoolt Euroopa Liitu. On naiivne arvata, et peale siin töötatud aega suundub suurem enamik neist oma koduriikidesse tagasi. Nende homsed sotsiaalsed kulud jäävad aga Eesti maksumaksja kanda.

Keskerakond mõtleb riigist kui millestki, mis peab teenima rahvast. Sellepärast käisimegi juuli lõpul välja radikaalse idee, et majandusraskuste korral võiks riik appi tulla eluasemelaenuga kodu soetanud inimestele. Jätta eluasemesoetaja praeguse Eesti majanduse riskidega omapead on riigi seisukohalt vastutustundetu käitumine. Keskerakond tahab, et Eestis oleks igal inimesel suurem kindlustunne homse ees.

Olen seda usku, et veel selle parlamendikoosseisu ajal on Keskerakond taas valitsuses, nagu seda on juhtunud mitmel eelnevalgi korral. Kuid ärge mõelge, et see pakub meile ainult rõõmu. Liiga palju on vahepeal porri tallatud, liiga palju lõhutud, ning kõige selle parandamine on pikk ja vaevaline töö. Ometigi me teame, et meie missioon on see töö ette võtta ja ära teha.

Viimati muudetud: 29.08.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (31)