Miks astume tarastamise teed?

HERBERT VAINU,      08. september 2004


Uued riigid tõid Euroopa Liitu uusi ideid ja uut hingamist
Vähemusse tõrjutud ja eesti inimese eest peidetud majanduslik mõtlemine oli Läänes enne sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemist (et mitte öelda kokkuvaristamist) üsna tugev. Seda kutsuti konvergentsiteooriaks, mis nägi ette kapitalismi ja sotsialismi positiivsete joonte ühitamise ja negatiivsete joonte miinimumini viimise. Selle eesmärgi oli üldjoontes omaks võtnud taasiseseisvunud Eesti esimene, Savisaare valitsus. Kuid mida me näeme täna?

30. juunil trükkis Kesknädal ära Malle Pärna artikkel "Nimetagem asju õigete nimedega!" Lisatud oli märkus: "Postimehes avaldamata jäetud artikkel." 11. augustil ilmus Malle Pärna juhtkiri "Kapitalismi ohvrid", mis rääkis samadel teemadel. Nn suur ajakirjandus ei taha millegipärast mõnest teemast kirjutada.
See on täiesti seaduspärane. Kuigi Eesti välismaalastele kuuluv ajakirjandus, Postimees kaasa arvatud, kritiseerib vahetevahel ka nähtusi, mis Malle Pärnale muret teevad, on lehe põhimõtteline alus absoluutselt erinev Malle Pärna artikli omast.

Pole vaja Läänt kõiges kopeerida
Suur ajakirjandus põhineb valitseval mõttelaadil, et edasiminekuks on üleminekumaades kõike vaja teha Lääne moodi. Et varasemas valitsemiskorras meil siin üldse midagi head ja säilitamisväärset polnudki, ainult okupatsioon ja küüditamine. Nüüd tuleb kõik tagurpidi keerata. Instruktsioonid tulevad Rahvusvahelisest Valuutafondist ja Maailmapangast. Välditakse igati, et Eestis saadaks teada Läänes endas kostvat kriitikat sellise mõtlemis- ja tegutsemisviisi kohta. Kuigi seda kriitikat toodab seal nagu meilgi vähemus.
Domineeriv mõtlemisviis on täiesti dogmaatiline. Kapitalism algas oma klassikalises arenguvormis Inglismaal tarastamisega – inimeste maast ilmajätmisega ning vaesuse ja rikkuse suure polariseerumisega. Kuid vaadake, millise jõukuse, vabaduse, autode jm mugavusteni on välja jõutud!
Tuleb järele teha, olgu selle sotsiaalne hind milline tahes. Üleilmse statistika kohaselt on üleminekuühiskondadele iseloomulik allakäinud töötute-kodutute armee, kriminogeensuse tõus, alkoholismi levik ja mõni moodsam asotsiaalsust kandev nähtus nagu narkomaania ja aids.

Marxi ideaalid viisid feodalismi
Karl Marx pani küll tähele kapitalismi tööviljakust tõstvat iseloomu, kuid oli kriitiline selle algvariandi sotsiaalsete hädade suhtes ning väitis, et need tuleb ületada kapitalismilt inimväärsemasse ühiskonnakorda jõudmise teel. Marx pani aluse liikumisele, mille ideaale realiseerida püüdes jõuti paljuski tagasi vanasse feodalistlikku ühiskonnakorda, kus pealegi avaldusid feodalismieelse arengutaseme eriti metsikud jooned. Järelikult pidi see olema pankrotistunud, ühiskonna normaalsest arenguteest täiesti kõrvale hulpinud süsteem, mis ei sisalda grammigi positiivset.
Niisugune mõttelaad domineerib Läänes, kust see on ka Eestisse kandunud.
Malle Pärn tuletab meelde, et see lohutu skeem ei vasta tegelikkusele. Tasuta meditsiin, tasuta kõrgharidus, hästi korraldatud ühistransport, raudteed, mugavustega korterid, odavad üürid ja vähemalt mingisugunegi töö igaühele, kes end vähegi liigutada viitsis ja keegi ei pidanud ka lausa tänavail pappkastis elama ega prügikastidest süüa otsima.
Pärn pole originaalne. Praegu vähemusse tõrjutud ja eesti inimese eest peidetud majanduslik mõtlemine oli Läänes enne sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemist (et mitte öelda kokkuvaristamist) üsna tugev. Seda kutsuti konvergentsiteooriaks, mis nägi ette kapitalismi ja sotsialismi positiivsete joonte ühitamise ja negatiivsete joonte miinimumini viimise. Selle eesmärgi oli üldjoontes omaks võtnud taasiseseisvunud Eesti esimene, Savisaare valitsus.

Vanade radade kordamine mõttetu
Kuid siis tugevnes fortissimoni kära: riik on halb peremees! Ja sellega koos 17. sajandi Inglismaa tarastamise juurde tagasipöördumine ja sealt läbi samade raskuste kordamise kapitalismi jõudmine. Kes protestib, seda süüdistatakse nostalgias vana paha ühiskonna järele.
Seda laadi nostalgiat esineb peamiselt majandus- ja ühiskonnateadusi viletsalt tundvate inimeste juures. Ja nendegi puhul tavaliselt mitte puhtakujulises, vaid vaistlikult konvergentsiteooriale vastavas vormis: edasiminekuks on vaja kombineerida Malle Pärna äramärgitud sotsialistliku korra positiivsed jooned kapitalismi samasuguste joontega ning viia see kõik ellu globaliseeruva ühiskonna tingimustes. Nii oleks nähtavasti tarvis teha vanade radade mõttetu kordamise asemel.
Kuidas? Mingeid retsepte anda oleks tühi töö, kui valitsejad kramplikult sajanditetaguse Inglismaa arendamisskeemist kinni hoiavad. Alles siis, kui ühiskonna juhid tahavad elada uutmoodi ning on valmis selleks oma mõistust ja fantaasiat rakendama, on mõtet konkreetsete küsimuste üle aru pidada. Selleks on ehk vaja kasutada Ida (Jaapani jmt) meelelaadi ning kogemusi, kus on individualismi ja kollektivismi elemendid paremini ühendatud.

Ka Euroopa Liidus on kõik võimalik
Kuid kas meil Euroopa Liitu kuuludes on oma teeks üldse eeldusi? Või tuleb meil, nagu viimasel ajal on olnudki, vaid oma seadusi kohandada Euroopa Liidu normidele?
Asi pole nii hull. Euroopa Liidus on küllaltki palju riikide suveräänsust alles jäänud. Pealegi näeme, et uute, põhiliselt endiste sotsriikide liitumisega sai Euroopa Liitki juurde uut hingamist, uusi ideid. Eurovisiooni lauluvõistlusel oleme seda ise kogenud ja see võib avalduda mujalgi. Tuleb ainult liitlasi hankida, pihta hakata, selgelt formuleerida põhieesmärk ja selle saavutamise peateed. Miks ei võiks Eesti olla siin esirinnas? Pealegi kostab kõhklevaid hääli uue tarastamise õigsuse suhtes nüüd juba ka Rahvusvahelisest Valuutafondist ja Maailmapangast.
Kergeks see muidugi ei kujune. Vanalt rajalt ärapööramine on alati seotud ootamatustega ja toob kaasa uusi ohte. Kuid nendest kõrvale püüdlemine on üks uuel teel käimise komponent.

Pärast esimest Savisaare valitsust aastatel 1990–1992 tugevnes fortissimoni kära: riik on halb peremees! Ja sellega koos pöörduti tagasi 17. sajandi Inglismaa tarastamise juurde ja sealt üritatakse läbi samade raskuste kordamise kapitalismi jõuda. Kes protestib, seda süüdistatakse nostalgias vana paha ühiskonna järele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)