Rahvavõimu manu, man ja mant

ARVO SIRENDI,      09. juuni 2004


Hiljaaegu andis nimekas poliitik Arvo Sirendi trükikotta oma mahuka mälestusteraamatu "Rahvavõimu manu, man ja mant". Selles kirjutab autor oma tööst Eesti parlamendisaadikuna ja riigi poliitilisest elust aastatel 1990 kuni 2003.
Kesknädal avaldab sellest huvipakkuvast mälestusteraamatust katkendi, kus antakse hinnang meie peaministritele.

Olen valitsuste kohta avaldanud oma mittemõõduandvat arvamust mõnedes ajaleheartiklites varemgi. Kuna neid ma üles ei leidnud, siis kirjutan oma praeguse arvamuse üles väga lühidalt.
Edgar Savisaar tõestas, et Eestis on vähemalt üks mees, kes suudab kanda peaministri vastutust ja tuleb sellega toime. Ta lähtus oma tegevuses üldistest loogilistest ja filosoofilistest printsiipidest, kategooriatest ja ideaalidest ning rakendas eelistatult administratiivseid meetmeid. Tundub, et tema mõtlemine oli valdavalt teooriakeskne ning ta veenis rahvast mõttekonstruktsioonide ja vaba intuitsiooni iluga. Tema püstitatud eesmärgid olid praktilise tegevuse vahetutest tulemustest palju, võibolla liiga palju ees. Savisaar tuli võimule tänu vastasseisule ja sai suureks ka tänu vastaste suurusele, rahvale pakkus ta jätkuvat vastasseisu ja kompromissitut võitlust. Võis arvata, et vastasseis võõrastega võib üle kasvada vastasseisuks omadega. Spekulantide ja nende ideoloogiliste toetajate tänaseni aeg-ajalt tärkavad vihapursked tõendavad, et talongid ja võiladude kontrollid olid asjakohased ning hädavajalikud, et hoida ära majandusliku kriisi kasutamist mingi seltskonna alatu hiigelrikastumise huvides.
Tiit Vähi tõestas, et neid mehi, kes tulevad toime peaministri vastutuskoorma kandmise ja kohustuste eduka täitmisega, on rohkem kui üks. Tema mõtlemine oli valdavalt praktikakeskne ning suunatud konkreetsetele tulemustele. Ta tuli võimule vastasseisu mõõna tingimustes, vältis situatsioonide teravnemist, pühendus tööle, otsis liitlasi ja väärtustas kompromisse nendega asja huvides. Tema pragmaatilised eesmärgid tulenesid talle jäetud pärandusest ja minevikus tekkinud teravate probleemide kiire lahendamise vajadusest. Vähi kasutas eelistatult majanduslikke meetmeid ning rajas aluse kriisist väljumise teele. Teda ei rünnatud poliitiliselt, sest ta esindas nn spetsialistide või direktorite kindlaks tähtajaks määratud ja seetõttu nagu ajutist valitsust.
Mart Laar tõestas, et peaministri ameti võib igaühele usaldada, kes on nõus seda vastu võtma kas või tänu mistahes ametis töötamise kogemuse puudumisele. Kui jumal annab ameti, siis annab ta selleks ka mõistuse. Ja kui ta seda viimast ei anna, siis piisab nende mõistusest, kes seisavad oma selgete huvidega peaministri selja taga halli kardinali või regendi rolli täites. Nende ühishuvi oli sel perioodil omanikustamine, erastamine ja ärastamine ehk privatiseerimine. Lähtuti ideoloogilistest tatsipaudest – poliitikas: "Plats puhtaks!", majanduses: "Vara otsib omanikku!" "Riik on halb omanik!" "Eraomand on püha!"
Ja omand leiab kiiresti õige omaniku ka siis, kui see on esialgu valele inimesele erastatud. Mitmed sõnakõlksud pandi kehtima sotsiaalvallas. Näiteks: "Kes aitab end ise, seda aitab ka riik!" Laari mõtlemine oli suhteliselt enesekeskne, ta uskus meelsasti tema aadressil öeldud meelitusi ja kiitust ning ei unustanud neid kõigil sobivatel ja sobimatutel juhtudel kordamast. Kriitikasse suhtus ta üsnagi leplikult, näis, et ta ei võta seda südamesse ega arvesse ning andestab kritiseerijatele nende rumaluse. Rahvast veenis ta suurte lubaduste ja utoopiliste plaanide uskumise vajadusega. Tolleaegne parteiline propaganda tugines aatelisele skeletile välja paisatud rääkimise paljususele ja verbaalsele vahule.
Tiit Vähi tõestas, et teda on majanduselu taaskorrastamiseks uuesti vaja, et majandushuvide ja administratiivse korra koostoime kaudu panna majanduse areng kindlamale alusele. Ent teda rünnati väga erineval moel. Algul püüti teda tülli ajada Savisaarega. Kirjutati näiteks, et Vähi on Savisaare valitsuse peaminister. See olukord lõppes valitsuse tagasiastumisega, kui president Meri sekkus päevapoliitikasse ja puhus ajakirjanduse abiga Savisaare lindistamise eksisammu suureks üleeuroopaliseks lindiskandaaliks. Sellel järgnenud KMÜ ja Reformierakonna koalitsioon sisaldas omajagu ideoloogilisi paradokse majanduse, maa- ja sotsiaalelu valdkonnas, kuid peaministrit asuti ajakirjanduses ründama hoopiski isiklikus plaanis. Ta astus tagasi soovimatuse pärast pidevalt tegelda igasuguste tööaega raiskavate jamadega. Näis, et ta on ise valmis kas või mõttetuks võitluseks, kuid ta polnud valmis oma peret sellesse lahingusse kaasama.
Mart Siimann tõestas, et peaministri ametis tehtud otsused võivad täiel määral tugineda demokraatiale. Ta oli loomult demokraat, kuid vähemusvalitsuse peaministrina oli ta teatud määral selleks sunnitud, sest opositsiooni enamuse mõistlikke ega hukutavaid soove ja ettepanekuid ei saanud sellise jõudude vahekorra puhul arvesse võtmata jätta. Tema töö ja pingutused inimväärilist elu kõigile võimaldavate otsuste nimel sotsiaalvallas kandsid küll head vilja, kuid ta ei pidanud õigustatuks selle propagandistlikku ärakasutamist.
Mart Laari veelkordne võimuletulek tõestas, et on huvilisi suurte strateegiliste objektide erastamiseks, nagu raudteed, elektrijaamad jm. Laar oli aga oma ametis palju õppinud ja usaldas seepärast nende kastanite tulest väljatoomise Mõõdukatele, kes sellega oma käsi pisut kõrvetasid. Nüüd on viimased hakanud sotsiaaldemokraatideks. Valimiste eel muutub aga enamik parteidest sotsiaaldemokraatlikeks niikuinii ja see silt võetakse koalitsiooni moodustamisel maha.
Siim Kallas tõestas, et vaatamata mistahes skandaalidele minevikus on hiljem võimalik edukalt oma poliitikat ajada peaministri ametis, kui tugineda isiklikule sarmile ja karismale, kulutada propagandaks vajalikul hulgal raha, ilmutada talumisvõimet ja sallivust kriitika suhtes, sest eelkõige tasub pidada silmas enda isiklikke kaugemaid eesmärke.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)