Kasvasin koos Rahvarindega

Teiseks tuleb mulle meelde, kuidas läksin ööl vastu 24. veebruari Kilingi-Nõmmel süütama küünalt Vabadussõjas langenute ausamba asukohale. See oli tõeline adrenaliinilaks ja jäi meelde kogu eluks - aasta oli 1986 või 1987.

Kolmandaks tuleb mulle meelde, kuidas mina ja veel mitu klassivenda kandsime pintsakurevääri alumisel küljel väikest sinimustvalget märki. Kes seda mujalt ei saanud, tegi ise - pagana uhke tunne oli, mis sest, et keegi sellest lipukesest revääri all peale enda ei teadnud.

Olen täiesti kindel, et kümnetel tuhandetel eestlastel on tollest ajast oma väikesi mälestusi, mis meenutavad taasiseseisvumise eelseid ja aegseid emotsioone ning lootusi. Rahvarinde edu võti peituski peamiselt selles, et iga tavaline inimene võis kaasa lüüa.

Rahvarinde demokraatlikule mõtteviisile vastandus Eesti Kongress, mis tegutses jõuliselt (loe: jõukate) väliseestlaste huvide kaitsel - ja ega neid ka seetõttu eriti armastatud. Mulle on hästi meelde jäänud toonased meeleolud, kus ka väikestes maakohtades loodi õhinal Rahvarinde toetusrühmi, moodustades nii ühtse ning võimsa jõu. Rahva ühine rinne muutis inimesed julgemaks ja meeleavaldustel ei kardetud välja tulla ka jõuliste sõnumitega, näiteks mäletan plakatit „Vaino kotti, liha letti!".

Minu põlvkond elaski just sellises rindelesaatmise eas, kes arutas iga päev, kas võime sattuda Venemaaga sõjalisse konflikti. Mul on väga hea meel, et just Rahvarinne suutis haarata initsiatiivi ja juhtida taasiseseisvumise protsessi, sest seda suudeti teha ja ohjata rahumeelselt. Tagantjärele olen mõelnud, et Eesti Kongressi eestvedamisel võinuks asjad Eesti jaoks hoopis halvemini välja kukkuda. Kahtlemata oli ülimalt suur roll mõlema organisatsiooni edus just nende juhtidel. Kui Edgar Savisaar oli jõuline, nooruslik ja karismaatiline, siis Tunne Kelam jättis endast märksa tagasihoidlikuma ja abituma mulje. Täna meenub ta vaid kujuna, kelle osaks oli pugeda väliseestlaste ees.

Rahvarinde juhid üle maa ja ka kõik kaasatulijad joondusid kahtlemata Edgar Savisaare joonele. Üks mu koduse Kilingi-Nõmme kandi vanapapi, kes tihti muheledes oma valget habet paitas ja poliitikast rääkis, ütles, et see Savisaare-poiss on kui välk ja pauk. Just äsja oli pealinnas 4000 inimese osalusel Rahvusraamatukogule kaablikraavi kaevatud.

Rahvarinne tõestas oma jõudu saada kokku tuhandeid inimesi tegutsema ühise eesmärgi nimel, olgu see siis kraavikaevamine või võitlus Eesti vabanemise eest. See oli niivõrd võimas vägi, et temast lihtsalt ei saanud mööda vaadata. Seesama jõud päästis 1990. aasta maikuus ka Toompea intrite mässu käest, kui raadioeetris olid kõlanud nüüdseks legendaarseks saanud sõnad „Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse!"

Aeg on lennanud tohutult kiiresti ning laupäeval, 13. aprillil möödub juba 25 aastat sellest kui Edgar Savisaar tegi tele-eetris ettepaneku Rahvarinde loomiseks. Tõenäoliselt ei osanud veerandsada aastat tagasi veel mitte keegi ennustada, kui pöördelised sündmused Eestis, Venemaal ja mujal maailmas see ettepanek endaga kaasa toob. Kõik järgnev sündis tänu eestvedajate julgusele ja oskusele meie väikest tarka rahvast juhtida ning tänu eestlaste endi unistusele saada tagasi oma riik. Selleks pühaks võitluseks ühendas Eestimaa vaid Rahvarinne.

KESKMÕTE: Rahvarinne oli niivõrd võimas vägi, et temast lihtsalt ei saanud mööda vaadata.

LAURI LAASI, Riigikogu liige

Jaga |