Minge kõik KUMU näitusele „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“!

Punases Eestis oli enamik sellel näitusel olevatest teostest keelatud kui kodanliku Valge Eesti manduv kunst. „Ajalugu on võitjate muinasjutt,“ on öelnud Napoleon. Taasiseseisvuse ajal sirgunud  põlvkonnale on keelatud piltidega kohtumine sama avastuslik ja esmakordne, kui veel elus olevatele Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kasvandikele.

Mind on korp! „Ugandi“ funkhoones asunud Tartu Kunstikoolis ja Eesti Riiklikule Kunstiinstituudile ostetud ajaloolises, nüüdseks maa pealt pühitud majas, koolitanud Eesti Wabariigi aegsed maalikunstnikud Alfred Kongo Tartus ja Johannes Võerahansu Tallinnas. Praegusel KUMU näitusel eksponeeritud dekadentide töid olin näinud eelkõige paljudes endisaegsete tippkultuuritegijate koduraamatukogudes.

Kinnistes fondides „hoiul“ olnud eesti kunstnike loomingut ENSV kunstiõppuritele siiski näidati, kuid valikuliselt ja salaja. Üldiselt olid punakoputajad õpetajatele ja õpilastele teada. Tuttavaid pilte nähes meenus noorusaja nostalgiline keelatuse ärevmagus teadjamehe-tunne.

Üks meeldejäävam taaskohtumine oli Otto Krusteni illustratsiooniga Siimon Sarapuu ja Jüri Mürgisuu 1908. aasta teosele „Herrad seltsimehed riigimoonakateks“. Sest reaalses „seltsimeeste riigimoonakate“ ajastus möödusid minu noorusaja kire ja küpsemise aastate õppetunnid.

KUMU kunstimuuseumi direktor Kadri Poll ütleb:

„Näitus ja raamat „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“ on intrigeeriv käsitlus 20. sajandi alguse loojaskonna otsingutest ja reaktsioonidest muutuvale ja moderniseeruvale maailmale. Eesmärgiks ei ole niivõrd üksikute kunstnike isiku- ja loomelugude jutustamine, kuivõrd 20. sajandi alguse loojaskonna dekadentliku vaimsuse üldisem analüüs.“

Kuid mitmed tuntud ja vähetuntud kunstnike tööd olid Liina Siibi poolt ekspressionistlikus stiilis kujundatud näitusesaalis ka mulle esmaavastuseks. Pean väljapaneku kõige olulisemaks sõnumiks möödunud sajandi alguse revolutsioonilistel ja järgnenud reaktsiooniaastatel sündinud, kuid nüüdseks unustatud eesti poliitilise kunsti avalikustamist meie kaasaegsetele, eriti noorele põlvkonnale.

Ühiskonda peegeldavad eesti kunstnike pildid ilmusid Eesti poliitilises ajakirjanduses ning raamatute illustratsioonidena. KUMU-s avatud näituse sõnum on muutunud ootamatult päevakajaliseks viimastel päevadel, kui tuli avalikuks tippjuhi kognitiivne nihe rahvusliku kultuuriajaloo ja vanavanemate lapsepõlve mõtestamisel.

„Lendleht“ oli poliitiline ajakiri, mis ilmus peale ajakirja „Tapper“ sulgemist 16. detsembril 1906. Kokku nägi trükivalgust 18 numbrit. Ajakirja peaülesandeks oli toimetaja Juhan Lilienbachi sõnade järgi „käsuliste lugemiste läbi rahva silmi selgitada, et paremale tulevikule alus panna“. Kaastöölisteks olid sellised tuntud kirjanikud, poliitikud, kunstnikud  nagu Eduard Vilde, Oskar Kallis, Mihkel Martna, Hans Pöögelmann, Anton Hansen-Tammsaare, Ants Laikmaa jt.

Üheks mõjuvamaks rahvusliku poliitkunsti sündimise näiteks on Konrad Mägi „Surma sõit Eestimaal“ – ajakirja „Lendleht“ nr. 1 kaanepilt.

Dekadentsi nimetuse teenis ära 19. sajandi lõpu kultuuri- ja kirjandusvool,

mida iseloomustavad langus ja ühiskonna allakäik.

Kirjanduskriitikute tähenduses oli „dekadents“ algselt ühiskonda peegeldavaid kultuurisuundi halvustav iseloomustus. Aga selle nimetuse üle uhked dekadendid hoopiski muutsid halvustava suhtumise vastuolulist üleminekumeeleolu kajastavaks liikumiseks kirjanduses, muusikas, kujutavas ja filmikunstis.

Niipea kui kultuur ja loodus vastuollu satuvad, algab dekadents, põhjustades esialgu aeglase ja märkamatu, siis aga üha kiireneva lagunemisprotsessi, mis lõpeb kultuuri allakäiguga ja enamasti rahva surmaga. Kitsamas mõttes mõistetakse dekadentsi all ka kultuuri lagunemise viimast staadiumit. Sellele on iseloomulik materialism kui valitsev ellusuhtumine, väärtuste suhtelisus, sugupoolte ühtlustamine,  iibe langus, rassiline segunemine.

Tänast maailma valitseb amerikanism, mis on saanud nüüdisaja ülemaailmse dekadentsi kandjaks. See ähvardab hävitada kõik rassid, rahvad ja kultuurid. Esmakordselt ajaloos ähvardavad dekadents ja selle järelmõjud kogu maailma üheaegselt.

Näitusel „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“ on omavahel võrdlevasse seosesse toodud kirjandus ja kujutav kunst, Euroopa metropolide kriitiline ja blaseerunud loojaskond ning esimene põlvkond eesti haritlasi. Charles Baudelaire’i tähelepanuväärsete luuleridade taustal saavad nähtavaks Friedebert Tuglase, August Gailiti, Johannes Semperi, Erik Obermanni, Eduard Wiiralti, Konrad Mägi, Nikolai Triigi ning paljude teiste eesti kirjameeste ja kunstnike suhe ajastu peegeldustesse.

Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk kutsub näitust võtma kui loova kohanematuse kodumaist manifesti. Näitusel tasub otsida just seda, mida eesti kultuur tunnetas 20. sajandi algul uue ajastu ihade ja ängina.

Nüüd, sada aastat hiljem on uute ihade ja ängide hädaohus eesti rahvuskultuur. Tallinna Ülikoolis on filmikunsti õpetamine kaotatud. Ühe iseseisva rahvusliku kunsti eriala on  ühendatud ingliskeelseks meediakoolituseks!? Karsklusseltsi rahadega muudeti Vabadussõja päevil Tartu Ülikool eestikeelseks rahvuskõrgkooliks. Nüüd luuakse maksumaksja rahadega ingliskeelset Tartu Ülikooli?!

Augusti lõpul Postimehes ilmunud pikemas intervjuus nimetab ettevõtja ja poliitik Jüri Mõis eesti keelt juba „köögikeeleks“.

Kas oleme jõudnud tagasi Vabadussõja ja 1905. aasta revolutsioonide eelsesse ajastusse? Muide, meeldetuletuseks: Eesti riigivapi kolm leopardi on tsaari-Venemaa Eestimaa kubermangu vapiloomad. Eesti loovuse eesliini kunstnike pakutud Põhjala modernset Eesti rahvusriiki sümboliseerivad kujundid nagu rukkilill, vili, vesi, draakon, Põhjakotkas, Põhjatäht, Põhjavalgus jäid alla võimu juures olevate riigimeeste arhailisele kunstimaitsele.

Riigivõim allutas Euroopasse püüdlevate Eesti kultuuriinimeste avangardistliku kunstivaimu.

Nostalgilised vanameelsed surusid korruptsioonijõuga läbi riigiametnikele armsaks saanud tsaaririigi sümboolika.

Aga võib-olla tahtsid mõned eesti poliitilised põmmpead näidata trääsa liivlastele, kelle autonoomia, vapp ja territoorium lahustusid lepituskomisjoni abil ajalootolmuks? Liivimaa kubermangu pealinn Riia sai Läti Vabariigi pealinnaks.

Pärast pärisorjuse kaotamist algas Venemaal rahvuslik liikumine. Peterburis pandi alus ka eesti rahvusluse kultuuripoliitilisele edenemisele.

Loodi ring „Peterburi patrioodid“, kuhu kuulusid helilooja Karl Friedrich Karell (1791–1857), Keiserliku Teaduste Akadeemia keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann, tsaari õukonnakunstnik Johann Köler. Selle ringi juhtfiguuriks oli  eesti üks kuulsamaid muusikaarendajaid Peeter Jürgenson, noodikirjastaja, kes kinkis maailmale suure helilooja Pjotr Tšaikovski.

Me vajame praegu verivärskeid ärksaid noori meie kaasaja kultuuripoliitilise liikumise sünnitajateks. Vajame rahvuslembelisi eesti tudengeid Euroopa ja maailma ülikoolidest, tänase päeva uusi „Peterburi patrioote“!

Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho kirjutab 7. septembri Maalehes:

„Aga me võiksime olla veelgi agaramad. Miks me ei võiks lausa sadade tuhandete või miljonite kaupa inimesi juurde tuua? Eesistujal on võimalik teha ettepanekuid, mis tõepoolest meie ühise EL-i muudaksid avatumaks, tugevamaks ning, mis peaasi, majanduslikult konkurentsivõimelisemaks. Kasutagem see võimalus ära. Mida on meil karta? Ainult jah, Eesti tuleb sel juhul ohverdada. Eesti tuleb lõpetada.“

KUMU näituse kuraator Lola Annabel Kass üldistab eesti professionaalse kunsti algusajastut: „Omavahel segunesid ja põrkusid nii teaduslikud kui ka kristlik-dogmaatilised käsitlused või arusaamad inimese olemusest.“

Need tungid pole kuhugi kadunud tänapäevalgi. Vastupidi, need on elujõuliselt tekitanud uusi kirglikke tuure nii kunstis kui ka peavoolumeedias.

Nagu lendlehele omane, lisan kihutuslaused: „Minge kõik KUMU näitusele „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“! Vanavanemad, võtke kaasa noor sugupõlv; emmed-issid, võtke kaasa oma ärksad võsud; haridusasutused üle kogu riigi, leidke aega erakordse keelatud taieste näituse külastamiseks!“

25. veebruarini 2018 KUMU-s avatud näitus muudab ka arusaamu eesti kunsti ja kultuuri seostest Euroopaga.

TÕNU VIRVE,

maalikunstnik, teatri- ja filmimees

Jaga |