Aprillirahu

 Umbes aasta tagasi räägiti ja kirjutati nii Eestis kui ka mujal maailmas siinsetest aprillirahutustest ning peagi puhkeda võivast kodusõjast. Arvan, et sovjetlikult meelestatud trupid ja nende tukid olid ootevalmis.

Kui jalgealune tuline ja veri vemmeldab, siis piisab vaid mõne Vene kindrali ukaasist, ja lähebki andmiseks. Seekord anti õnneks ainult nuiadega ja mõne pudeliga.

Kallid kaasmaalased, vene rahvas ja vene rahvus on totaalselt midagi muud, kui juurteta ja kultuurita mass homo soveticusi. Just viimased on need, kes pole leidnud endale kusagil kodumaad ning punuvad intriige ja õõnestavad riigi sisejulgeolekut. Homo soveticust pole võimalik integreerida eesti ühiskonda, veel vähem saab teda assimileerida. See on raha tuuldeloopimine OSCE rõõmuks, tihti ka kurvastuseks, sest vahel tantsitakse Moskva, vahel Brüsseli ja Washingtoni pilli järgi. Me ei tohiks viimati nimetatud marurahvuslasi mitte mingil kombel provotseerida ega intrigeerida. Peame endale ükskord selgeks tegema, mida saame ja mida ei saa muuta ning mis muutub meie tahtest sõltumata. Tollel „nõukogude inimesel“ on imperialistlik maailmavaade, tahame seda endale tunnistada või mitte. Milleks siis torkida neid inimesi ja nende ausambaid? Võime oma kangekaelsusega küll saavutada oma õiguse, aga sellega koos kaotada omariikluse. Kärdlas on siiamaani ringteel sõdurpoisi pea, ja mitte keegi ei käi seda seal õrritamas ega ärritamas.

Meie seas on palju haritud ja kultuurseid vene inimesi, kes esindavad Eestis vene rahvuskultuuri ja oma rahvuskeelt, mida tuleb hinnata, väärtustada ja hoida. See kontingent vene haritlasi tuleb meil enda poolele saada näitamaks sovjettidele, et eestlane ei eelista üht rahvust teisele ja et kui seda tehakse, on see väga taunimisväärne.

Meil ei ole vaja aprillirahutusi, vaid rahu jaanuarist detsembrini. On hulk vene rahvusest inimesi, kes astuksid ohu korral välja Eesti riigi ja rahva kaitseks. See oleks riikliku sise- ja välisjulgeoleku tagatis, mitte aga erinevate kujude äralohistamine, mis lisab vaid õli niigi juba suure leegiga põlevasse tulle.

Venemaal ja selle lähistel on tekkimas tsaristlik impeerium – kas lihtne vene memm ja taat kusagil Siberi külas tunneb rõõmu sellistest arengutest? Kindlasti mitte. See, mis toimub, on räpane ja plutokraatlik politikaanlus – olgu Venemaal, Eestis või USA-s.

Inimestega, kel on vene identiteet, tuleks hoida häid suhteid, arendada ühiseid kultuurialaseid koostööprojekte. Ida-Virumaa venekeelsed õpilased on reaalainetes väga tugevad – meie tulevased insenerid ehk?

Naabritega saab ainult siis rahus elada, kui ei otsita võimalust kana kitkuda, kuni omariikluse alustalad tõeliselt kõikuma löövad nagu Pätsu ajal juhtus.

Ortodoksikirik, roomakatoliku kirik ja luterlik kirik  ning teised kirikud võiksid Eestis rohkem teha oikumeenilist koostööd, sest kirikute tasandil on ühendavaks jõuks Jumal ja Tema tingimusteta armastus eranditult kõigi rahvaste vastu. See kindlasti ei tähenda dogmaatilist nivelleerimist, vaid ühisosa leidmist Jeesuses Kristuses. Venemaa esimene vabalt valitud president Boriss Jeltsin maeti kiriklikult.

Aprill möödub rahulikult, kui meie enda südames on rahu, mõistmine ja leplikkus.

RAMO PENER, pedagoogikamagister

Jaga |