Eesti koolil tume tulevik

Mäletame, kuidas sooviti hariduses „nõukogulikud igandid“ hävitada, ning kahjuks n-ö visati palju beebisid koos vanniveega välja. Nõukogude perioodil suutis Eesti kool tänu oma pedagoogidele hoida hariduse kõrget kvaliteeti. Kahjuks suudeti 1990. aastate alguses nii mõndagi hästi toiminust ära lõhkuda. Üks kurvemaid „reforme“ oli süsteemse uurimis- ja nõustamissüsteemi – Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut (PTUI) ja Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut (VÕT) –  lõhkumine. Kontrolle on viimastel aastakümnetel lisandunud, tuge õpetajatele kahjuks mitte.

 Reformida on soovitud ja proovitud kõike: õpetajate tööaega ja  atesteerimist, haridus- ja keelenõudeid, laste õigusi, koolijuhtidele esitatavaid nõudeid, koolide omandust ja rahastamist jne. Iga reformiuudis paneb koolirahva ohkama, sest õpilaste ja õpetajate tegelike vajaduste ring on hoopis teine.

Õpetajad sooviksid, et oleks võimalik rahulikult oma tööd teha ning anda õpilastele just nende annetele vastavaid teadmisi. Nad ei taha lõputult arutada ühtede ja samade küsimuste üle, sest suurema osa  ettepanekutest on nad juba aastate eest teinud. Täna saavad nad vaid korrata, et just needsamad lahendamata küsimused vajavad lahendust.

 Majandusraskused toovad kooli üha valusamaid sotsiaalküsimusi. Mõni pere jääb elu hammasrataste vahele, mõni on viinakuradi küüsis, mõnes elatakse eluraskusi välja laste peal. Hädas ollakse pangalaenude tasumisega või vaevab isasid-emasid tööpuudus. Need pinged trügivad  kooliuste vahelt sisse, ning õpetajad peavad õpetamise kõrvalt suutma tegelda küsimustega, kuidas laste eest paremini hoolitseda, mitte üksnes arutada abstraktseid reformimisplaane. Koolidel tuleb selleks kaasata sotsiaaltöötajaid ja noorsoopolitseid.

 Koolide külastamiselt olen kaasa saanud vaid ühe selge soovi: hoidke meie kool alles, aidake meil oma kool säilitada just sellisena nagu ta on aastakümneid olnud!

Kahjuks aga kiitis 2009. aasta algul Ansipi valitsus heaks haridusreformi kava, mille alusel jäävad gümnaasiumina tegutsema vaid vähemalt kolme paralleelklassiga koolid. Kui teada gümnaasiumiõpilaste arvu, tähendab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase koolireform umbes poolte gümnaasiumide sulgemist.

 Veelgi enam, majanduslanguse tõttu pole võimalik tagada õpilaskodusid, õppetoetusi, koolitoitu ja koolitransporti. Koolinoorte hirmud ja lapsevanemate pahameel on igati õigustatud – rahapuudus võib edasiõppimisvõimalusi piirata. Kas tõesti on Ansipil ja Lukasel plaan Eestimaa katta rumalusega?

Kahjuks aga võib reformikava rakendumisel avaneda veelgi hullem tulevik. Juhul kui „puhtad gümnaasiumid“ ei saa lisaraha, pole neil ainult 9 klassikomplektiga võimalik rahaliselt hakkama saada. Sest uue õppekava järgi on gümnaasiumil kohustus pakkuda kümneid valikaineid. Ent õpetajate koormust ja õpilaste pearaha ei saa enam jaotada üle kogu kooli. Olukorras, kus algklassid on odavamad ja gümnaasiumiaste kallis, nõuab gümnaasiumiklasside eraldamine rohkem raha või peavad gümnaasiumid püsimajäämiseks olema oluliselt suuremad kui kolme paralleelklassiga. Tänase pearaha juures on koolijuhid juba selgitanud, et normaalselt saavad ettenähtud õppesuundadega hakkama vaid 5 paralleeliga gümnaasiumid!

Sellisel juhul avaneb Eestis väga kurb pilk – järele jäävad vaid  üksikud gümnaasiumid. Kas Ansipi–Lukase koolireformimiskava eesmärk on lapsi võimalikult madalalt harida? Soomlased soovivad kahele kolmandikule anda kõrgharidust – ikka selleks, et olla maailmas juhtivate hulgas. Meil on aeg Soomest midagigi õppida. Õppigem siis vähemalt, et hariduse saamist ei tohi piirata varanduslik seisund või elukoht – igal inimesel olgu võimalus õppida ja ennast täiendada.

Mina olen Tõnis Lukase koolireformi vastu. Leian, et Eesti haridus on praegu silmitsi paljude probleemidega, mis tulenevad majandusraskustest. Koolirahvas vajab tuge. Täna peab haridus- ja teadusminister seisma selle eest, et õpetajate palgad ei langeks, –kärpekava vähendada palku 8% võrra ei tohi puudutada õpetajaid! Täna peab olema ministri ülesanne tagada rohkem õpilaskodusid lastele nendest peredest, kes ei saa enam kuidagi hakkama. Tuleb  tagada parem koostöö sotsiaaltöötajatega. Seista selle eest, et koolid saaksid avada pikapäevarühmi ja pikapäevakoole, sest kahjuks jäävad huvikoolid paljudele kättesaamatuks. Toetada tuleb erivajadustega lapsi ja erinevate vajadustega lapsi. Õpetajaid tuleb kaitsta  läbipõlemise eest. Mõeldagi ei tohi koolitoidu kaotamisele ega õpilaskodude sulgemisele. Kõrgharidust  ei tohi muuta tasuliseks.

Sest ainult võimalikult hästi haritud ja uuendusliku mõtlemisega inimesed suudavad Eesti viia uuele tõusule.

 MAILIS REPS

Riigikogu liige, endine haridusminister

Jaga |