Lõhkuda oli kerge, katsu sa parandada!

JAANUS KARILAID,      17. oktoober 2001



Arnold Rüütel peab olema eelmisest presidendist Lennart Merist mitu korda tugevama närvikavaga. Nõudmised, mida talle kui presidendile esitatakse, on kõrgemad - ühendada rikas Eesti vaesema Eestiga, olla poliitiliseks lepitajaks koalitsiooni ja opositsiooni vahel, tõsta paremale kreenis riigilaev tasakaalu. Paralleelselt kõlab aga ekspresident Lennart Meri ülistuslaul.

Huvitav, miks ikkagi kiiduavaldustega ülevalatud Lennart Meri andis presidendi teatepulgaga üle sotsiaalselt nii valuliku Eesti, kus vohab selgepiiriline poliitiline vastaseis. Kas see tekkis Meri teadmata?!

Piiririkkumisest enam ei piisa

Miks meedia eelmisele presidendile nii mõõdetavaid eesmärke ei püstitanud, vaid lasi tal loksutada presidendi institutsiooni piire omaenda äranägemise järgi? Miks meedia serveeris ja serveerib tänaseni maialt Meri iga avaldust? Samas on juba näha, et Rüütli sõnumid mängitakse kolmandajärgulise tähtsusega pisiuudisteks.
8. oktoobri õhtul monteeriti Rüütli presidendiks vannutamise lõik Aktuaalses Kaameras saate teise poolde. Pikast ja informatiivsest kõnest, mida paljud inimesed päeval kuulasid hinge kinni hoides, toodi välja vaid terrorismi puudutav osa.
Üks oluline argument ju on - Meri oskas olla huvitav, ta oskas panna auditooriumi kuulama, isegi häbenema. Ta oskas vaikida ja pause pidada, ennast ootama panna, ta suutis võõrkeelte oskustega 1990. aastate alguses imponeerida, suutis demokraatias elanud mehena tuua uusi ja selgemaid läänelikke horisonte.
Kahtlemata on Lennart Meri dünaamiline ja intellektuaalne persoon. Temale antud presidendiaja etapil oli see ainuõige lahendus. Aga üheksa aastat presidendiks olemist annab võimaluse ka teise külje avamiseks. Kas ekstravagantsusest, anekdootidest, "piiririkkumistest" piisab, et ajada õiglaselt Eesti asja?

Kodanikuühiskonna pidur

Meri ei suutnud või ei tahtnud olla riigimees, kasutada oma võimeid riigimehelikult. Kodanikuühiskond saab põhineda ainult sallivusel, Meri oma poliitilistes eelistustes salliv ei olnud. Emotsioonid ja hoiakud, eriti võimupositsioonilt, on aga nakkavad. Meri on üks põhjustest, miks me ei saa rääkida kodanikuühiskonnast - kodanikest, kes julgevad nõuda oma õiguste kaitset, nõuda poliitikutelt poliitika muutmist.
Vastupidi, valijad pettuvad järjest rohkem poliitikas tervikuna. Kolmikliitlased räägivad ikka veel kavalalt ja demagoogiliselt mingist igavesti püsivast, koraanitaolisest KOALITSIOONILEPINGUST, otsides paaniliselt nii oma tegudele katet ja usaldust.
Kui seejuures lisatakse, et presidendil pole mõju sisepoliitilistele otsustele ja poliitika kujundamisele, siis arvan, et eksitakse teadlikult.

Meri: demokraatia kriis ja poisikese temp

Ekspresident Meri kõnesid uurides jääb üheselt arusaadav mulje, et ta hurjutas kõiki poliitikuid, kui ta rääkis koalitsiooni möödalaskmistest, ja hurjutas vaid opositsiooni poliitikuid, kui ta rääkis opositsiooni möödalaskmistest. Vahetevahel pani ta ka selgemaid poliitilisi diagnoose - lindiskandaal oli Eestis demokraatia kriis ja häbipekk ning "pumppüssist tulistamine" inimese pildi pihta oli poisikese temp ning sellest vabanemiseks piisas ühest issameiest.
Arnold Rüütel võib praeguse opositsiooni kergesti 2003. aastal võimule viia, kui praegused võimulolijad oma poliitikat ei muuda. Keegi ei saa ju pahaks panna, et president Rüütel paremale kreenis laeva teisest servast tasakaalustab. Kolmikliit aga võiks tõsiselt valmistuda 2007. ja 2011. aasta Riigikogu valimisteks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)