Ümberasumise tegelikkus

REIN MARK,      04. september 2002




1939. ja 1941. aastate lepinguline ümberasumine Saksamaale oli teatavasti seotud kahe suurriigi - NSV Liidu ja Saksamaa Euroopa jagamise sobinguga. Hitler kutsus oma rahvuskaaslased ja nendega perekondlikult või ideoloogiliselt seotud teised rahvused ära Baltimaadest, mis loovutati Nõukogude Liidule.

Baltisakslastest varahimustajad ja nende apologeedid püüavad aga 1941. a ümberasujaid veel sõbraliku NSV Liidu territooriumilt näidata justkui repressiooniohus põgenemisena, mille põhjendamatusele on andnud hinnangu Eesti Vabariigi asjaomased institutsioonid, sh tollane õiguskantsler (E.-J. Truuväli - toim) ja pädevad Riigikohtu lahendid. Ühtlasi peab repressioonioht pärijate osas, keda ongi enamus, olema kohtulikult tõestatud (Riigikohtu määrus 18.10.1996). Teadaolevalt ei ole ühtegi sellist kohtupretsedenti olemas, mida ei saa ümberasujate osas teha. Juba 1991. a kirjutatud omandireformi aluste seaduses on välistatud subjektiks olemine, antud juhul Saksamaale ümberasujate lepinguliselt üle antud varade suhtes, kuna seda vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud § 6 tähenduses. Selle seisukoha oponendid aga püüavad pidevalt ja motiveerimatult väita vastupidist.

Eelisseisundis ümberasujaid kohatu võrrelda sundküüditatutega

Eerik-Niiles Kross arendab samuti mõttekäiku, nagu oleks ümberasujad õigustatud vara pärima (vt 2. juuli Eesti Päevaleht). Ta püüab MRP tausta kasutades tolle aja kohta eelisolukorras olevaid inimesi võrdsustada massirepressioonide all kannatanutega, pidades silmas 1941. a väljarännet. Millegipärast on unustatud tõsiasi, et stalinlikust rezhiimist ei pääsenud läände ükski lihtsurelik. Samasugune legaalne takistus kehtis ka Saksa ajal.
Kui kõneleme MRP kehtetusest, siis ei saa olematuks teha tema tagajärgi - sh Eesti NSV olemasolu koos sellest tulenevaga. Nii poleks täna põhjust rääkida EV järjepidevusest jne. Ka 10. jaanuari 1941. a NSVL ja Saksamaa vahelise lepingu õigustühisus ei hajuta 6441 sakslase ja 1028 eestlase jm rahvuse asumist Saksamaale ja sakslaste poolt vallutatud Lääne-Poola aladele, et läbi viia Saksa missiooni okupeeritud aladel. Ümberasujad pidid vastavalt vara koosseisule täitma 16 ankeeti sisaldava dokumentidepaketi siinsele Saksa Usaldusvalitsusele. Vara üleandmise hetkest muutus see Saksa varaks ja varanõudeks, kes selle NSV Liidule edasi müüs. Vara üleandmine oli lepingute järgi lõplik ja pöördumatu. Seda tõendab ka asjaolu, et kui lepingulised ümberasujad pöördusid 1942. a sakslaste poolt juba okupeeritud Eestisse, siis anti endistele omanikele vaid vara haldamise ja majandamise õigus, mitte aga omaniku staatus.

Saksamaa respekteerib täna sõjaeelseid kokkuleppeid

Pole juhuslik, et Saksa välisministeeriumi kirjas EV välisministeeriumile 31. maist 2000. a, kirjas Eesti Üürnike Liidule 20. juulist 2000. a ning Saksamaa Riigipäeva presidendi hr Thierse vastuses Eesti parlamendisaadikute järelepärimisele 23.06.2000 on üheselt väljendatud seisukohta, et "Saksa Liitvabariik ei esita nõudmisi, tulenevalt 1941. a sündmustele põhinevatest kokkulepetest", samuti ka seda, et nimetatud lepinguid ümberasujate kinnis- ja vallasvara kohta ei ole pärast sõja lõppu muudetud. Seega pole vähimatki kahtlust, et Saksamaa respekteerib tollaseid kokkuleppeid 1941. a jaanuarist.
Nii nagu Eesti riigil puudub õigus sekkuda rahvusvaheliselt tunnustatud kahe suurriigi vahel sõlmitud lepingutesse, pole meil asja ka Saksa riigi siseasjadesse, et uurida, kuidas riik oma sisserändajatega edaspidi käitus, millised olid hüvitised jms. Mõistagi kasutab Saksamaa oma kodanike suhtes privaatsusnõuet, ja Saksa seadus keelab ilma ümberasuja või tema pärija nõusolekuta avaldada kompensatsiooni saamise fakti. Miljonite jahtijad ise seda loomulikult ei tunnista. Ülejäänutel, kes on lähtunud ausatest põhimõtetest ja loobunud olematust varast, polegi põhjust seda teha. Mitme baltisakslasega kohtudes on nad tundnud tõsist piinlikkust oma ahnete ja häbitute rahvuskaaslaste pärast.

Eesti ametnikud tagastanud vara seaduse vastaselt

Asjaolu, et Eesti kohalikud omavalitsused on arvestataval hulgal tagastanud vara, milleks neil õigust pole, on juba riigile tekitanud sadu miljoneid kroone kahju. Väidetavalt kuulus baltisakslastele Eestis üle 900 kinnistu, millest ligi pooled asuvad Tallinnas. Mõne majandusteadlase hinnangul läheb aga kogu omandireformi elamute tagastamist puudutav osa riigile maksma ligikaudu 10-15 miljardit krooni. Arusaadavatel põhjustel on sellise summa raha pärast põhjust närvilisuseks. Vahendeid valimata püütakse senist ebaseaduslikku tagastamist legaliseerida ning seejärel kõik haarata.
Kas ei tule tuttav ette - samasuguse seltskonna ärihuvid püüdsid ju rahvusvaheliste kurjategijate jõugu abil müüa maha Eesti energeetika? Samad küsimused painavad raudtee, telekommunikatsiooni, kommunaalmonopolide jmt erastamise ning rendile andmise puhul. Taolise stiili jätkamine kahjustab Eesti mainet Euroopa Liidu ja NATO kandidaatriigina ning kulutab ära kasinadki ressursid, mis on veel jäänud rahva elujärje ja omariikluse kaitsevõime tugevdamiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)