Laulva revolutsiooni algus

KAIDO JAANSON,      22. august 2007


Angelica Balabanoff on nimi, mis eestlasest lugejale on kui mitte täiesti võõras, siis vähemalt üsna tundmatu. See käib ka meie kultuurieliidi kohta. Võib uskuda, et ega selle naisterahva memuaarid meie kultuurieliidi liikmeid kätt selle teose järele sirutama ei ajenda. Juba pealkirigi tõukab eemale – „Minu elu mässajana" (Angelica Balabanoff. My Life as a Rebell. NY & London, Harpers & Brothers, 1938).

Teadagi – revolutsionäär. Ometi juhtusin seda raamatut lugedes seigale, mis tekitas minus uhkust, et olen eestlane, üks eesti rahvuse liikmeid.

Kuidas Balabanova (kui tema nime harjumuspäraselt kirjutada) Venemaalt välja ja Lõuna-Euroopasse sattus, praeguse teema seisukohalt tähtsust ei oma. Sattusin tema jälgedele, jälitades eestlase Aleksander Kesküla radu ja võimalikke tutvusi.

Angelica, kes oli olnud tihedates töö-(mässamis-)alastes suhetes algul nii Benito Mussolini kui ka seejärel Vladimir Uljanov-Leniniga (pole võimatu, et nii mõnelegi noorest põlvkonnast on selline täpsustus juba kohane), tõi elutee selle mässuajastu loogikale vastavalt pärast Esimest maailmasõda oma maailmarevolutsiooni alustavale Venemaale. Olnud fashismi ja reaalse sotsialismi praktiliste juhtide kaastööline, kolleeg ja õpilane, sai Balabanovast Venemaal Kominterni ehk Kommunistliku Internatsionaali (kui see nimetus veel kellelegi midagi ütleb?) funktsionäär.

Ent sündmuste tegelik suund selgines tema jaoks üsna peatselt. Lahkudes 1921. aasta lõpul „sotsialistlikust paradiisist" Lenini isiklikul loal (müür selle paradiisi ümber hakkas tekkima üsna peatselt, kaugelt varem, kui sündis väljend Raudne Eesriie), andis ta oma mälestustes kõigepealt suurepärase pildi oma kabinetis varjuvast Leninist, kes oli hakanud juba vist aru saama, missuguse jama ta Venemaal kokku on keeranud (pilt, mis suuresti erineb Herbert Wellsi kirjeldatud „Kremli unistajast"). Tõe hetk oli saabumas!

Siirdudes Moskvast Läände, polnud Balabanoval paremat trassi, kui Tallinna kaudu Stockholmi. Hirm merehaiguse ees ajendas senist maismaa-asukat otsima selle vastu abi Tallinna apteegist. Loogiline, et selleks sai Euroopa vanimaid apteeke, teel raudteejaamast sadamasse asuv Raeapteek.

Apteeker soovitanud, et parim vahend merehaiguse vastu pole mõni ravim, vaid LAUL – laeval olles tuleb lainetuse tugevnedes laulda. Nii Angelica tegigi, seda enam, et laeva lahkudes sadamast puhkes tõepoolest torm. Laulmine aidanudki tal seda üle elada paremini, kui olid suutnud kogenud rootsi meremehed.

Ent tagasi apteeki! See, mis Balabanovat pärast Nõukogude Venemaad Tallinna apteegis vapustas, oli lahkus ja inimlik, kaasatundev lähenemine pärast toda lootusetust ja ahastust, millega ta jättis maha oma kunagise kaasvõitleja loodud ja edasiarendatava Venemaa.

Minu jaoks on see seigaks meie laulva revolutsiooni algusajast, mil ma sellest esmakordselt lugesin (millalgi selle revolutsiooni kulgedes). Ent ühteaegu lootuseks, et me taas ennistaksime selle inimlikkuse, mille vahepealsel ajal kaotanud olime.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)