Kas tõesti?

Made ütleb: "Hm, sinimustvalget lippu ei saa kahjuks enam kõrvale toimetada..." Kas tõesti keegi arvab, et need, kes 1989. aastal sinimustvalge Pikale Hermannile heiskasid, nüüd seda maha võtta igatsevad!?

"Sest Aleksander Nevski katedraal ju on ja paistab Vabadussõja võidusamba tagant ilusasti välja." Nii see on, ja isegi liiga hästi paistab - Võidusamba autorid pidanuks seda arvestama ja samba Harjumäe nõlvale veidi kõrgemale upitama. Eriti kentsakalt paistab nüüd meie Võidusammas Harjumäelt vaadatuna - tõeline liliput.

Aga kas Made siiski liiale ei lähe? Ta leiab: "...aga Tallinna kesklinna ei ole isegi mitte plaanis rajada suuri mälestusmärke küüditamiste ohvritele ega Nõukogude Liidu julgeolekujõududega võidelnud metsavendadele?" Tundub kuidagi kentsakana neid Vabaduse väljaku vahetusse naabrusesse, Okupatsioonimuuseumi ümbrusesse veel lisama hakata - muuseumis on need kõik ju kenasti olemas. Vabaduse platsil piisab Võidusambast, Lipuplatsist ja Vabaduse kellast küll.

Ja veel - kas Tondipoiste mälestussammas ei olnudki Tallinna väärt ettevõtmine?

"Kas endiselt Filtri teel seisva ning igal maikuul kirgi kütva pronksmehe tõttu jääbki Tallinn ilma palju neutraalsemat sõnumit edastavast mälestuskivist kõigile Teises maailmasõjas langenud eesti sõjameestele?" Seda mälestamist üritati juba siis, kui Pronksmees veel Tõnismäel asus: sinna oli paigaldatud plaat kirjega „Kõigile Teises maailmasõjas hukkunuile" ja valmis oli projekt ka pronksi kõrvale kõrge rist paigaldada, kuid isamaalaste suure vastuseisu pärast jäi see paraku teostamata. Aga ometi on jää liikuma hakanud - vaatamata samuti suurele vastuseisule avati hiljuti Jaani kirikus mälestustahvel kõigile Teises maailmasõjas hukkunuile. Väärt tegu!

Küüditatute ja metsavendade mälestuseks püstitatud mälestised jäägu ikka oma senistele õigetele kohtadele: Jaagarahu, Roomassaare ja Paldiski sadamasse, Risti raudteejaama jm. Või peaksin äkki, kui samuti kunagine küüditatu, hakkama oma reformierakondlikult vallavalitsuselt nõudma mälestussamba püstitamist otse minu ukse ette(?!).

Made „visionäärsus" ulatub Poolassegi: "Ning olles kogu Poola ajaloolise mälu linnapildist tõrjunud, avaksid Varssavi linnaisad mälestustahvli Eestimaa Rahvarindele ning annaksid mõnele Vislat ületavale sillale Arvo Pärdi nime? Vaevalt küll." Ei taipagi, kas siis tõesti Made peab Poola saatkonna kolmekordset kingitust Tallinna linnale ja Eesti riigile ka negatiivseks nähtuseks?

UDO  KNAPS

[fototekst]   AU SOLIDAARSUSELE! Poola tööliste sõltumatu ametiühingu Solidaarsus mälestuskivi (Poola saatkonna kingitus!) Tallinnas Vabaduse väljaku ääres tuletab möödujale meelde - õigete ühtsuses peitub ühiskonda paremaks muuta suutev tohutu jõud. Foto: Tiit Maksim

Jaga |