Nostalgiline lohe ´003

Orderi Att,      09. juuli 2003


Seisan ülal Toompeal, vaatan sünnilinnakest
enda all: katuseviile punavaid, tornikiivreid
sirgeid ja säravaid, sillutet tänavaid, arvan,
et maailma kitsamaid linnateid.
Vaatan sünnilinnakest, mis hingab, millel
minu jaoks pole kõigest klanit ja restaureerit
asumeist koosnev kest.

Vaadates hakkab kuidagi kõhe! Kogu see
renoveeritus mulle ei korda lähe. Enne oli hallim,
enne oli kallim. Nüüd on küll kui prillikivi,
aga kadunud on müstiline hingus. Kadund eriline
hõllandus. Turist lõkerdab naerda, minul on
nina vingus. Nukraid mõtteid heietan, seistes vaa-
teplatool: E-hi-tu-se asjus meil siin kord puudub
igasugune, puudub distsipliin! Nina vingus ja
kipitus kurgus - oh, et oleksin parem püsinud oma urgus!
Nähes, mis hetkel toimub, pähe tikub utoopia:
ehitada tulnuks Tallinn valmis, kui oli veel
kangesti kallis ta, kallis ja kuidagi kangesti
kodune ja iga ta sopike oli siis veel igituttav ka.

Küllap ebausklikud linnaisad Ülemiste taadi lugu
uskusid nii visalt, et ei olnud julgust nendel
ehitada täiel rindel.
Rahmeldavaid hulle liikvel nüüd on sadu. Ei nad
endil tunne vähimatki süüd, suureneb kuid aina segadik
ja kadu. Leidub kohti, mis ei tundu liha ega
kala, vaid üks iiveldamapanev tohuvapohuja ala.
Ja enamik nüüdisarhitektuurist on küll õige kõrge
kuid , üsna kaugele jääb Eestimaisest kõrgkultuurist!

Spetsiaalselt Kesknädalale
Harjumaa riimkroonik

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)