Eestlased ja saatus

Elu ei ole Maa peal igavene. Umbes neli miljardit aastat on olnud Maa peal elu. Kuigi keegi ei tea praegu, kuidas elu tekkis, kuid elu on aina edasi arenenud ja jõudnud Inimeseni. Aga mis edasi saab? Kas Inimene ületatakse või saabub enne lõpp? On ju evolutsiooni jooksul küllalt olnud väljasurnud olendeid, kellest on säilinud ainult kivistised. Ja nüüd on maailmas üle seitsme ja poole miljardi inimese ning rahvaarv aina kasvab, kuni pole enam puhast vett, pole enam võimalik ära toita seda üüratut inimmassi, kaovad looma- ja linnuliigid ning putukad. Ent ilma putukateta (mesilased jt.) pole tolmlemine võimalik, ning siis ongi lõpp. Või lõppevad ressursid, kaob osoonikiht, ja me langeme kaosesse? Ja kui praegu äkki suudakski peatada süsihappegaasi ja muud kliima soojenemist tekitavad gaasid, kestaks kliimasoojenemine ikkagi edasi, sest oleme ületanud piirid, oleme kaotanud kõik – meil pole enam pääsu...

Ja nüüd meist – eestlastest –, keda on maailmas miljoni ringis. Mis on miljon miljarditega võrreldes? Väike tilk kohutavalt suures ookeanis. Aga meie kakleme omavahel võimu ja raha pärast, askeldame ja ajame tühja juttu nagu elaksime igavesti.

Nobeli kirjanduspreemia laureaat ja filosoof Bertrand Russell hüüdis hulk aega tagasi: Mis mõte on meie pingutustel, meie ettevõtmistel, meie tööl ja saavutustel, kui need lõpuks kaovad kõik Universumi kuumuses või külmuses?!...

Ja nüüd me teame, et Universum paisub üha kiirenevalt, võib-olla paisub igavesti, aga elust ei jää Universumi tulevikus jälgegi järele. Meile on nähtav ainult viie protsendi jagu Universumist, ülejäänu on nähtamatu tumeaine ja tumeenergia. Me elame üha salapärasemas Universumis, aga ikka me askeldame ja tegeleme lollustega siin Maa peal. Ikka peame sõdu ja saastame seda maailma, hävitades elamistingimusi. Inimene ei taha mõelda surmale, kuigi ilmselt ta on ainus elavatest, kes on võimeline sellele mõtlema. Ta ei taha kuulda kohutavaid asju, ta ei taha leppida sellega, et lootust pole.

Aga ka meie ökoloog Asko Lõhmus ütleb, et kui määrata praeguse maailma dramaatilise olukorra žanrit, siis on selleks tragöödia. Aga tragöödias valitseb saatus, millest pole pääsu ja mille lõpp on alati hukatus. Meie oleme viinud maailma huku äärele; enamus ei tea seda või ei taha sellest midagi teada või ei taipa olukorra tõsidust. Ja paljud teadlased püüavad lohutada, ei räägi tõtt. On ka neid, kes väga hästi taipavad praeguse maailma olukorda, kuid vaikivad, sest nad ei näe enam väljapääsu.

Ja Eesti? Meil on veel puhast vett, kuid me raiume juba arutult metsa, lohutades endid, et meil on seda veel küllalt. Ja lolliks läinud teadlased püüavad meid veenda, et tuleks ikka fosforiiti kaevandada, sest see teeb meid rikkaks. Kuid see kaevandamine hävitab meid lõplikult. Seda nad ei ütle, sest meil on ju Euroopa suurimad fosforiidivarud, ja need tuleb kaevandada, sest maailma põllumajandus vajab seda nälja kustutamiseks

Mis loeb üks väike rahvas, kui suured rahvad tahavad süüa ja rikkad olla? Aga kui kaua? Lõpuks on ikkagi maailmas kaos, kui ressursid ammenduvad, kui puhast vett enam pole ja hingata enam ei saa, sest õhk on mürgine. Ja aina sünnib maailma juurde inimesi, kes kõik tahavad süüa ja juua, vajavad kehakatet ja peavarju. Ja igatsevad ikka paremini ja paremini elada, et neil oleks olemas kõik: maja, auto, elektroonika, ilus naine või ilus mees ning lapsed, ikka lapsed ka. Ja nii lõpuks pühitaksegi maailmast ka Eestimaa, jäävad tühjad fosforiidikaevandused ja põlevkivikaevandused, roostetav Rail Baltic, maharaiutud metsad ja lage maa, kus midagi enam ei kasva...

Poleks lootust enam selles maailmas, sest inimtõug on läinud ogaraks, kuigi toodab muudkui uusi tehnilisi lelusid, mis nõuavad haruldasi metalle, et töös olla. Kui muudkui tahetakse majanduskasvu, mis viib lõpuks krahhini, sest majanduskasv kasvatab looduse reostamist, aga inimesi aina sünnib juurde, neile on ju vaja toota, ja ükski valitsus ei julge öelda, et oleks vaja peatada majanduskasv, on vaja nullkasvu nagu ennustati juba raamatus „Kasvu piirid“ 1972. aastal.

Aga nägijaid ei kuulata. Pimedusega löödud maailm hukkub ning lõpuks kasvab metsik loodus hävinud ja tühjaksjäänud linnadesse. Meist ei jää järele muud kui prügihunnik, ei ole mälestust, sest pole enam neid, kes mäletaks. Ainult Kuu veel vaatab tühjaksjäänud Maa peale, ja lõpuks plahvatab ka Päike ning hävitab kõik, mis Maa peal siis veel olemas. Tühi maakera jääb hõljuma halastamatusse kosmosesse, mis ei piiksatagi, kui hukkume meie ja hukkub meie Maa.

JAAN TOOMING,

lavastaja ja kultuuritegelane

Jaga |