Ärge puhuge pilli lõhki!

 Ma pole ka Savisaare isiku fänn, kuid leian, et pole inimest, kes oleks tänase Eesti Vabariigi tekkeks nii palju teinud kui Savisaar.

 Samas, vaatamata oma vaieldamatule teenekusele ja populaarsusele, on Savisaar olnud kogu taasiseseisvusaja ka vihatuim poliitik. Loomulikult pole Savisaar ingel, kindlasti on teda materdatud ka asja eest, kuid põlu all on Savisaar hoopis seetõttu, et valitsusringkonnad kardavad Savisaare ja Keskerakonna võimuletulekut. Seda ära hoidmaks on nii Savisaart kui ka Keskerakonda süüdistatud kõikvõimalikes pattudes; nendega on juba aastaid hirmutatud eesti rahvast, ja tuleb tunnistada, et see strateegia on ka vilja kandnud.

Pikemalt analüüsisin

vastasseisu valitsuskoalitsioon contra Keskerakond ja Savisaar kevadel Kesknädalas ilmunud loos „Paigalsammul kindlalt edasi“ („Postimees“ ei võtnud seda avaldada). Lugu ilmus 25. märtsil, kuigi kirjutatud oli enne Savisaare haigestumist.

Seekord sundis mind sõna sekka ütlema tants erakonna esimehe valimise ümber, mis võtab järjest kõrgemaid ja ebameeldivamaid tuure, ning on karta, et see võib hakata mõjuma Keskerakonna tervisele. See, et Keskerakonnas lahvatavate vastuolude ja kirgede üle tunnevad rõõmu poliitilised oponendid ja peavoolumeedia, loomulikult ei üllata, soovivad ju mõlemad kadu nii Savisaarele kui ka kogu Keskerakonnale. Kindlasti püüavad peavoolu ööbikud veel korduvalt Simsonit ära kasutada kiilu löömiseks erakonda, jääb vaid loota, et Simson nende provokatsioonidele ei allu.

Kurvem lugu on aga see,

et vastuolusid puhuvad praegu lõkkele keskerakondlased ise, eriti Savisaare toetajad. Loomulikult väärib Savisaar kaitsmist ja tema minevik jäädvustamist, loomulikult on Savisaarel palju eeliseid, kuid arvestades, et üks esimeheks kandideerijaid on esimees ja teine tema asetäitja, võiks arvustajad enne mõelda ja siis alles öelda. Muide, märkus puudutab ka TTV saadet „Meedia keskpunkt“. Puhkenud sõnasõja juures ei taheta ka millegipärast tunnistada lihtlabast fakti, et kuigi Savisaar lõi Keskerakonna, pole Keskerakond ainuüksi vaid Savisaar.

 Eriti äärmuslike järeldusteni Savisaare eest ja Simsoni vastu võitlemisel on jõudnud Jakko Väli, kes tuli lagedale arvamusega, et mitte üksnes Simson, vaid eestlane üldse ei kõlba pärast Savisaart Keskerakonda juhtima.

Mõned väljavõtted Jakko Väli (kes muide tutvustab ennast Kadri Simsoni valijana) artiklist „Kolm küsimust Kadri Simsonile“ (ilmus Kesknädalas 28. oktoobril). Tsiteerin:

„Edgari asemel oleks siin mõeldav ja reaalselt ette kujutatav mitte Kadri Simson, vaid esiteks loomulikult Yana Toom. Mina omalt poolt pakuksin võimaliku kandidaadina ka Olga Ivanovat.“

„Kordan – üks kandidatuur, kellel minu jaoks tundub olevat potentsiaali tugeva, ühtse ja Eestis kõiki rahvusgruppe kõnetava Keskerakonna juhina, on Olga Ivanova. Sest Kadri tundub kohati olevat idealist ja liiga pehme.“

„... täna on siiski selge, et Savisaare asemel peaks uus Keskerakonna juht tulema vene keelt emakeelena kõnelevate erakonnaliikmete seast.“

 Veelgi enam, rääkides KE tulevikust, muretseb Väli ainuüksi selle pärast, kuidas kindlustada venekeelse valija jätkuvat toetust, tahtes justkui kinnitada valitsuskoalitsiooni ja peavoolumeedia väidet, et Keskerakond ja Savisaar püsivad ja on populaarsed ainult tänu venelastele.

Kõrvalepõikena –

olen aastakümneid elanud ja töötanud Ida-Virumaal, keskkonnas, kus vähemalt poole moodustasid venelased. Ei tööl ega eraelus polnud mul venelastega rohkem probleeme kui eestlastega, pean neist vägagi lugu ja tean, et paljudel juhtudel oleks õigem luurele minnes valida kaaslaseks venelane, mitte eestlane. Seega pole mul Väli nimetatud inimeste vastu absoluutselt midagi, kuid arvan, et Eesti suurim ja populaarseim partei peab olema ja jääma eesti parteiks, mis kõnetab ka venelasi, mitte vastupidi.

 Mitte ainult Väli pole väljendanud kartust, et Savisaareta väheneks venelaste toetus Keskerakonnale (mis mingis ulatuses on kindlasti tõsi), kuid nad on jätnud kahe silma vahele ohu, et Savisaare jätkamisel või uue, vene rahvusest juhiga, väheneb kardinaalselt eestlaste toetus. Just viimane nähtus on Keskerakonnale suurimaks ohuks. Sageli jääb mulje, et (eriti ) Savisaare toetajad ei taha tunnistada, et Tallinn ja Eesti tervikuna on kaks eri tasandit, ja kui Tallinnas Savisaare ja üldse KE toetus kindlalt püsib või isegi suureneb, siis kogu Eesti mastaabis see enam nii pole. Savisaart on kuulda peaasjalikult Tallinna küsimustes, temalt ilmub raamatuid meie lähiminevikust, kuid KE vaateid avalikel debattidel (näiteks ETV „Foorumis“) esitavad peaasjalikult Ratas, Simson ja Reps. Hästi esinevad, ka Riigikogus teevad nii nemad kui ka nende mõttekaaslased head tööd, kuid lõppsiht – moodustada Keskerakonna juhitud valitsus – on jäänud saavutamata. Millegipärast ei taheta tunnistada, et juba mitu head aastat on Savisaare-poolne osavõtt üleriigilistest küsimustest üha vähenenud. Seepärast on rumal süüdistada riiklikul tasandil tegijaid reeturlikkuses või omakasupüüdlikkuses. Poliitikat ju võimu saamise nimel tehaksegi, ning seda teevad ühtviisi nii Savisaar kui ka Simson.

 Juba oma kevadises loos avaldasin lootust, et Savisaar kui tark poliitik leiab võimaluse, kuidas KE tupikust välja tuua. Pidasin silmas võimuvahetust erakonnas, kuid saatus on muutnud tänaseks asjad veelgi komplitseeritumaks. Punnseis igatahes jätkub ja kuigi vahepeal tundus olukord riigis tänu Ossinovskile muutuvat, poleks see Keskerakonnale täit võitu toonud; Savisaarele poleks peaministritooli niikuinii pakutud.

Nii ebaõiglane

kui see Savisaare suhtes ka pole, peab KE valitsuse moodustamiseks lisaks kindlale valimisvõidule järgmistel valimistel vahetama ka juhti, ja mida varem, seda parem. Ebaõiglaselt seetõttu, et Savisaar on auti mängitud peaasjalikult tänu oponentide pidevale hirmutamis- ja laimukampaaniale, kuid samas tunnistagem ka seda, et keegi pole igavene, isegi mitte Savisaar.

 Muuseas, ma ei väida, et just Kadri Simson on see kõige õigem järeltulija, võimalik, et Jüri Ratas oleks tugevam juht. See või teine, kuid rahvale on vaja aega, et uus juht enne järgmisi Riigikogu valimisi omaks võtta. Et Keskerakond edasi kestaks, on uuel juhil kindlasti vaja Savisaare toetust. Samas järgmistel kohalikel valimistel on Savisaarel võimalus Tallinnas endiselt särada ja linnapeana jätkata – Tallinna linnapea ei pea olema erakonna esimees, ta peab olema hea linnajuht, ja seda Savisaar kahtlemata ka on.

Kuigi Keskerakonnas

on ikka olnud ajusid rohkem, kui teistes erakondades, on rumal neid ikka ja jälle teiste parteide jaoks välja õpetada, õigem oleks neid ikka ise kasutada. On enam kui tõenäoline, et suurem osa varem erakonnast lahkunutest tegid seda mitte Savisaare tõttu (nagu nad takkajärele on väitnud), vaid soovist rutem riigipiruka juurde pääseda.

 Seepärast – kainet pead, keskerakondlased! Ärge korraldage ise oma siseringis vennatapusõda ja ärge ajage sõpru tülli! Oma kandidaadi esiletõstmiseks ärge sõimake ja alavääristage vastaskandidaati! Tegu on ju ikka teie oma partei parimate esindajatega. Seega jätate imeliku mulje, kui oma varemkiidetud kaaslase järsku kõlbmatuks tembeldate.

[esiletõste]   Seepärast – kainet pead, keskerakondlased! Ärge korraldage ise oma siseringis vennatapusõda ja ärge ajage sõpru tülli.

MATI PALLASMA, Kesknädala lugeja, parteitu

Jaga |