Rain Kooli: Keskerakonna verbaalsed sõimurusikad - nüüd aitab!

"Kuidas sa ometi saad sellist paska ja valet kirjutada? Kas nad tõesti maksid nii palju või oli keegi neist voodis nii hea? Alatu!"

Sellise telefonile saadetud sõnumiga algas läinud nädalavahetus ühe eesti ajakirjaniku jaoks. Võiks ju mõelda, et pole midagi, ikka juhtub, igasuguseid kuue klassi haridusega hulle on endiste kolhoosikeskuste lagunevates kolmekorruselistes kivimajades, irdunult nii oma juurtest kui arusaamast, mis on õige ja mis on vale.

Aga antud sõnumi, mille adressaadiks oli Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch, autor ei olnud suvaline mats kusagilt Eesti pärapõrgust, vaid väga eriline ja otse Tallinna kesklinnast - Keskerakonna peasekretär ja viimaste tuurideni forsseeritud parteimasina tööga ka Riigikogu liikmeks upitatud Priit Toobal.

Sellise sõnumiga tuunis siis Toobal end võitlusvaimu samal päeval alanud Keskerakonna kongressi tarbeks, tõestades, et ka Riigikogu liikme auväärse staatuse ja suurerakonna peasekretäri tiitli varjus on võimalik elada lagunevates kolmekorruselistes lobudikes - ainult et sel juhul on tegemist isikliku moraali majaga.

Toobali ning veel mõne Keskerakonna (pool)avaliku sõimleja puhul jääb muidugi mulje, et tegemist on hoopis moraalsete lastekodulastega, ühtedega nendest nõukogude aja Pavlik Morozovitest või Hiina kultuurirevolutsiooni aegsetest punakaartlastest, kes on valmis Partei ja Isakese Juhi eest võideldes saatma tuleriidale kas või oma vanemad; headest kommetest, elementaarsest viisakusest, kainest mõistusest ning inimlikkusest rääkimata.

Pean tunnistama, et mulle on põhimõtteliselt vastumeelne igasugune erakondlus oma hierarhiate, võimuvõitluste, intriigide ja kohustuslikus korras samas suunas mõtlemisega. Olemuslikult ei erine Keskerakond selles plaanis minu kui inimese jaoks Reformierakonnast, sotsiaaldemokraatidest või IRL-ist. Küll aga osutas Keskerakonna nädalavahetuse kongress äärmise selgusega, et just nimelt sellel erakonnal on veel oma, tülgastav põhjahoovus...

Juba mõnda aega on just nimelt see erakond nii oma liidri Edgar Savisaare kui ka tolle poolt enda ümber kogutud truude kaasajooksikute suu läbi vastandunud mitte ainult Eesti riigile, vaid ka Eesti rahvale ning vabale ajakirjandusele. Kusjuures ärge laske end segada mõnede keskerakondlike laulikute kinnitusest, et nemad ei vastusta Eesti riiki, vaid praegust valitsust. Ka mina arvasin tükk aega nii, kuid viimaste paari aasta sündmused, mis tipnesid läinud nädalavahetuse kongressiga, osutasid, et see pole tõsi.

Eesti riik on sõltumatu parlamentaarne demokraatia, milles kannab olulist rolli ka sõltumatu ajakirjandus. Keskerakond eesotsas oma praeguse liidriga on astunud pidevalt samme, mille eesmärgiks on vähendada riigi sõltumatust (meenutagem viimasena siinkohal fakti, et Savisaar käis ja küsis valimiskampaania jaoks raha endiselt KGB ohvitserilt). Keskerakond on pidevalt püüdnud kärpida ka demokraatiat kui sellist (arvestagem viimasena kas või erakonna enda põhikirja nädalavahetusel tehtud ebademokraatlike muudatustega). Ka vaba ajakirjandus on Keskerakonna propagandamasinale pidevalt pinnuks silmas. Läinud nädalavahetuse kongressil päädis senine paranoia ja õukonnameediaks nimetamine suisa avaliku vaenlase kuvandi loomisega konkreetsetest, nime ja näoga ajakirjanikest. See ei ole ainult ohtlik, haige ja alusetu. See sõdib meie riigi ja rahva iseolemise põhiväärtuste vastu ja on seega olemuslikult riigivaenulik.

Mis puutub veel Keskerakonna verbaalsetesse sõimurusikatesse, siis ei tasu lasta end eksitada tõsiasjal, mida osa neist meelsasti rõhutab - et nad ei kuulu ise Keskerakonda. Läbi ajaloo on isevalitsejad kasutanud vormiliselt sõltumatuid hääletorusid, kes püüavad lihtsameelsetele kärbseid pähe ajada sellega, et nad justkui ei olekski Valitseja otsesed käsilased. Tegelikkuses on nende truudus ning meetodid aga seda tulisemad.

Kui ma lisaks kõigele eelnevale vaatan seda, milliseks kujundavad Keskerakonna kuvandit nii tava- kui sotsiaalmeedias Priit Toobal, Priit Kutser, Mart Ummelas ning rida teisi sülge pritsivaid sõimlejaid, on mul väga kahesed tunded nende keskerakondlaste suhtes, kelle suunas olen siiani püüdnud ajakirjanduslikult professionaalset erapooletust üles näidata ning kelle arvamusi olen siiski avaldada võtnud. Kui te lasete oma erakonna eest räusata kambal, kellel puudub elementaarne viisakus ning kes on valmis laskuma sügavalt isiklike rünnakuteni naisterahvaste vastu, olete te minetamas nende mõtlevate inimeste austust, kes siiani on teiega suhelnud hoolimata teie erakondlikust taustast. Ma tean, et uute põhikirjamuudatuste tingimustes on teil võimalik oma erakonna juhtimist ja selle nimel nilbitsemist veel vähem mõjutada kui varem, aga teid on vähemalt hoiatatud.

Hoolimata oma nimel kõnelejate vastupidistest väidetest ei ole Keskerakond kunagi tegelikult ajakirjanduslikus isolatsioonis olnud. Küll aga võib ta sinna seniste meetodite jätkudes täiesti ise sattuda.

Jaga |