Ma armastan seda rahvast!

Tuleb meelde üks fraas maailmaajaloost: üks riik, üks rahvas, üks juht! Mina saan kahjuks aktsepteerida ainult esimest poolt, et on üks riik ja on üks rahvas. Täna, kus sellele ühele rahvale olulisi otsuseid võetakse vastu ühe juhi jõulisel ja julmal eestvedamisel, ei saa sellega kuidagiviisi nõus olla.

Pikalt on räägitud kõikidest nendest põhjustest, miks pensioniea tõstmine praeguses olukorras ei ole mõistlik. Ma julgen väita, et kui suur osa Keskerakonnast on seisukohal, et pensioniiga ei tohi tõsta mitte kunagi, siis kindlasti on Keskerakonnas olemas väike osa, kes mõtleb, et selle üle võiks isegi arutleda. Aga selleks peaks meie riik jõudma viie rikkaima riigi hulka, kuhu ma tegelikult õhtul enne magamajäämist alati püüan ennast salaja ette kujutada. Sest kes meist ei tahaks elada ühes viiest rikkaimast riigist? Ma lihtsalt tunnen, et mind on mõnevõrra petetud, sest ma olen sellel teel käinud juba peaaegu kolm aastat, aga ma ei tunne, et minu rahvas koos minuga hakkaks sinna kuidagi kohale jõudma.

Me võime arutada selle üle, kas pensioniiga 63, 65, võib-olla 75 aastat on õige või ebaõige. Kui me vaatame reaalsele elule otsa, siis, mitte kaasates sellistesse otsustesse laia avalikkust, on see minu meelest väga jõhker ja julm käitumine just nende inimeste suhtes, keda see tegelikult puudutab. Lõppude lõpuks me ju unistame sellest, et meie ülim olemine oleks demokraatlikus riigis. Demokraatlikus riigis on kõrgeima võimu kandja seesama rahvas, keda meie täna valitsuskoalitsiooni targal juhtimisel nagu piitsaga tapale proovime ajada. See ei sobi 21. sajandisse. Me oleme näinud erinevaid reaktsioone maailma eri riikides, kus inimesed on pensioniea tõstmise vastu tulnud tänavatele, ametiühingud on teinud väga jõulisi aktsioone ja mida iganes. Isegi karmil Põhjamaal Soomes, kus rahvas ka väga palju ei mässa, taganeti sellest soovist üsna kiiresti.

Mulle meeldis ja oli väga sümpaatne ühe kolleegi raadiointervjuu, kus ta ütles, et me saame väga palju ära teha pensionisüsteemi renoveerimisel või ümberorganiseerimisel või paremaks muutmisel. Ta tõi näitena selle, et meil on täielikult kasutamata tööõnnetuskindlustus, mis annaks inimestele võimaluse saada kaitset. See annaks järjekordselt võimaluse saada normaalset ja inimväärikat vanaduspensioni võib-olla ka 63-aastaselt.

Selge on see, et on raske. Seda arusaamatum on, miks peab nii fundamentaalsete otsuste kallale minema sellisel raskel ajal. Kas ei ole meie ümber praegu liiga palju negatiivseid uudiseid? Kas me ei ole euro nimel liiga palju püksirihma pingutanud? Kas näiteks isegi minu lugupeetud erakond ja kõik opositsioonierakonnad, kes me oleme tegelikult toetanud ja mõistnud eurole ülemineku vajadust Eestimaal ja oleme püksirihma koos rahvaga kokku tõmmanud, peame nüüd rahval püksirihma koomaletõmbamise asemel, sest enam ühtegi auku rihmas ei ole, ka õhu kinni tõmbama?

Pensioniea tõstmine puudutab mind ka. Ma olen vana ja haige mees, sellepärast et olen viimased 20 aastat väga intensiivselt töötanud. Tõepoolest, lisaks sellele, et olen kurb, on mul ka hirm, sest ma armastan seda rahvast, ma armastan seda maad ja minna ei ole mul kuhugi.

AIVAR RIISALU, Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |