Kas Hiina on kommunistlik?

OLEV REMSU,      07. juuni 2006


Mõiste Hiina tõlgitsemisel meil suuri lahkuminekuid oletatavasti ei teki, ent kommunismi all peame silmas arutult erinevaid asju. Kommunismi defineerimisega ei tulnud toime isegi omaaegne marksismi-leninismi instituutide võrgustik, milles oli ametis mitu tuhat „teaduslikku kommunisti". Jätame meiegi otsad õhku rippuma, toetume kogemustele ja oletatavale pisikesele ühispinnale meie kõigi meeltes. Siis tekib meil kõigil väike ühisettekujutus, kui kuuleme-näeme-loeme sõna kommunism.

Hiinas on ajast aega kõrvuti eksisteerinud solidaarsuse-osavõtlikkuse-kaastunde maailmavaade ning isetoimetulemise ideoloogia. Esimest nimetatakse taoismiks (hiljem on kõrvale tulnud budism), teist – konfutsianismiks. Need kaks mõistet pole täiesti vastandlikud, vaid suhtestuvad nagu yin ja yang, nagu ema ja hoolitsus või nagu isa ja kord. Ega kommunism ja vabaduski täiesti polariseeru, neilgi mõistel leidub ühispinda.
Taoismi põhitekstiga Daodejing on eesti keeles võimalik tutvuda koguni kahes suurepärases tõlkes – Linnart Mälli (1979) ja Jaan Kaplinski (2001) omas. Kong Fuzi (Confuciuse) hierarhialembusest võib endale pildi saada mitmetest Linnart Mälli jt tõlgetest ja käsitlustest.

Väljamõeldud tsitaadid Leninilt

Kui Lääne kommunism on juhindunud peamiselt võrdsus- ja vendluseetikast ning Vene kommunism võimuletulemise järel neid väärtusi sõnades ja propagandas oluliseks pidanud, siis Hiina kommunism on algusest saadik kilbile tõstnud konfutsianismi – lisaks sõnakuulelikkuse nõudmisele ka traditsioonide ja eetika järgimist. Iga inimene teadku oma kohta ühiskonnaredelil, ja kui ta on sellega rahul, siis on hea tal endal ja ühiskonnal.
Hiina kommunismi võimsaim esindaja Mao Dzedong ei olnud lugenud ainustki kommunismi klassikute teost, küll aga jumaldas Kong Fuzi'd.
Hiina kommunistlikus liikumises pole kunagi rõhutatud demokraatlikku tsentralismi (isegi mitte silmakirjatsedes, nagu seda tehti N.Liidus), vaid üksnes tsentralismi – Hiina riigiideoloogid ise on kirjeldanud oma ühiskonda diktatuurina.
Hiina kompartei poliitbüroo liikmeks oli kunagi ka keegi Tu Fu, tegelikult Kominterni luuraja Ivan Vassiljev (muide, omaaegse tõstegeeniuse Juri Vlassovi isa), kes oli endalevõtnud hiina keskaegse poeedi varjunime. Kui esimees Maol oli tarvis pidada mõni kõne koosolekul, kus viibis ka Nõukogude Liidu esindajaid, kutsus ta kohale Tu Fu, andis talle oma kõne teksti ja Tu Fu pidi sinna sisse sokutama mõne Marxi või Lenini tsitaadi.
Harilikult oli Maol kole kiire, ning Tu Fu ei jõudnud õiget tsitaati kogutud teostest üles leida, ja mõtles sobiva tsitaadi ise välja, – luuraja nahaalsus on teada. Kui hakkasid ilmuma Mao „Kogutud teosed", oli Vassiljev pabinas (nagu ta kirjutab oma memuaarides): äkki tuleb tema bluff ilmsiks? Ei tulnud, sest „Kogutud teostes" ilmusid Mao kõned võõraste tsitaatideta.
Hiinlastele on ajast aega sisendatud vajadust riigi valve all ise toime tulla. Mao oli selles vallas eriti agar. Otsekui meie reformikate õpilane! Hiinlane ei soovi pensioni, tasuta arstiabi ega tasuta haridust; vähemalt saab ta nendeta hakkama ega loodagi neid kunagi saada. Osavõtlikkus, üksteise abistamine ja taoism on jäänud minevikuhõllanduseks. Viimaste keisrite, vabariigi ja rahvavabariigi ajal on Hiina ühiskonnas välja kujunenud meeletu rabelemise selle nimel, et hinges püsida. Ent samas kõik naeratavad, isegi kojamees keerutab hommikul tänaval luuda, lahke tervitussäde silmis! Ja rentslis virelev töötugi on vastavalt Kong Fuzi õpetusele rõõmus. Kes aga on taevase käsu järgi tõusnud ühiskonna tippu või jõudnud selle lähedale, ei tohi ülbitseda ja varastada – samuti vastavalt Kong Fuzi'le.

Kümnis laenu eest

Teatavasti erinevad religioonide majanduskäsud selle poolest, kas nende eetikakoodeksi järgi võib võtta laenuprotsenti või mitte. Katoliiklus ja islam seda ei luba (keelust kõrvalehiilimiseks on välja mõeldud mitmeid kavalusi), judaism ja protestantlus aga küll. Meie tööstustsivilisatsiooni ja kapitalismi teke on seotud intressivõtmisega, mida kristlus lubab.
Hiina aga paneb imestama. Seal kehtib isegi perekonnaliikmete keskel intressinõue, mis on alati 10 protsenti. Kui isa pojale või vend vennale laenab näiteks 1000 jüaani, siis tagasi makstakse ilmtingimata 1100 – see on kirjutamata seadus, mida ei rikuta.
Muide, tänases Hiinas on rahakott pigem naiste käes (Hiina ajaloos pole olnud soorollide nii suurt vastandumist nagu monoteismipõhjalistes kultuurides). Turgudel ja poodides on päris põnev jälgida, kuidas mees ja naine valivad kaupu, kui aga korv on täis laotud, võtab naine kukru ja maksab ostu kinni.
Ent ega seepärast ole intressinõue kuhugi kadunud! Selge, et mingitest taolistlik-kommunistlikest võrdsus- ja vendlusideaalidest ei saa juttugi olla, kui raha teeb raha. Nii Jeesus kui ka Lenin on kuulutanud, et kes ei tööta, see ei söö, aga rahahunnik lubab selle omanikul rahulikult rantjeena vedelda ja kõhtu parimaid palu täis vintsutada. Mingis mõttes on see Hiinas ideaaliks.
Kui 1997. aasta septembris kuulutati Hiina Kommunistliku Partei XV kongressil juhtivaks ideoloogiaks Deng Xiaopingi sotsialistliku turumajanduse teooria, siis tähendas see kontrollitud eramajanduse lubamist.

Kaks rikkust

„Saame ka teistmoodi rikkaks!" hüüdis Deng. "Teine moodus" tähendab seda, mida meie rikkuseks peame: raha, omandit, hüvesid. Tõeline, esimene rikkus on hiinlase meelest endiselt kõlblus, inimsus, sõnakuulelikkus, alistumine kõrgemale tahtele – nagu õpetas Kong Fuzi. Sellepoolest peavad taevapojad (nii kutsuvad hiinlased end ise) ennast kõige rikkamateks terves maailmas; teised rahvad on nende meelest ikkagi barbarid.

Miks on partei kommunistlik?

Mao lihtsalt vedas Stalinit alt, ei muud.
Stalin oli juba ammu mõistnud, et kommunism (Moskva mõistes) ei levi ise kuidagi, aga vaat, siis sündis Hiina suur revolutsioon!
Stalin usaldas Maod sedavõrd, et kinkis Hiinale tagasi nii Port Arturi kui ka Mandžuuria raudtee. Ta andis Hiinale välja isegi kõigi 10 000 mitut sorti Nõukogude agendi nimed – sellist asja pole ajaloos ei varem ega hiljem tehtud. Hiinas lasti need inimesed peaaegu kõik maha. Stalin tahtis õgvendada 1861. aastal tõmmatud imperialistlikku piirigi Hiina kasuks, kui vaid oleks kauem elus püsinud.
Hiina praktiliselt isesündinud kommunism (tegelikult riigikapitalism) oli Stalinile ainus tõestus, et ta pole terve elu võidelnud vale asja nimel. Ainult et Hiinas kasutati vaid sõna kommunism, et võimuihale suitsukatet teha. Kommunismiga isegi Stalini mõistes pole Hiina ühiskond kunagi suurt sarnanenud ega ole püünudki sarnaneda.
Praeguseks on partei nimi ammendunud ja läheb ilmselt muutmisele – tuleb kas rahva-, arengu- või progressipartei. Mitte aga riigipartei, mis oleks selle võimuinstrumendi kõige täpsem nimetus.
Niisiis, Hiinas pole kunagi olnud võrdsus- ja vendlusideaalidel rajanevat (utoopilist) kommunismi Campanella ja Marxi mõistes, küll aga on hoolega minimeeritud rahva käes olevaid isiklikke tootmisvahendeid, nagu õpetasid Trotski ja Stalin.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)