Eestlased galaxyphone'i otsingul

Veidi vähem kui aasta tagasi, 2012. aasta juunis vahendasid peaaegu kõik Eesti meediakanalid USA kirjaniku ja ajakirjaniku Farhad Manjoo kirjutist, mis algas sünge lausega „Nokia on sisenemas surmaspiraali". Manjoo leidis, et Nokias on tehtud juba alates 2000. aastatest valevalikuid ning allakäigu alguseks sai selle ettevõtte kõrkus, mistõttu hakati endast mõtlema kui alatisest ja vankumatust turuliidrist ega investeeritud õigel ajal järgmisesse „suurde asja". Selle asemel, et tegelda uue põlvkonna tarkvara väljaarendamisega, kulutas Nokia raha hiiglaslikele dividendidele ning aktsiate tagasiostmisele. Kuulsale ettevõttele ennustati kuulsusetut lõppu 2014. aastaks.

Mujal välismeedias ei leidnud mainitud artikkel nii arvukat tsiteerimist kui Eestis. Võib eeldada, et meie meediaruumi suure huvi tingis just eestlaste tugev emotsionaalne seotus põhjanaabrite kuulsaima brändiga. Kui negatiivsed ennustused tõepoolest täide lähevad ning Nokia 2014. aastal tegevuse lõpetab, siis millist mõju võib avaldada see eestlaste eneseteadvusele? Tõenäoliselt mitte suurt, sest paljude inimeste jaoks on selline lennukas mõiste end nagunii praeguseks juba devalveerinud, sest „Eesti Nokia" silti on külge kleebitud lugematul hulgal toodetele ja ettevõtmistele - koorilaul, saunavihad, piimatootmine jne.

Tundub aga, et muutunud oludes peab edu poole püüdlemise kirjeldamiseks suunama pilgu kaugele Läände - Ameerika Ühendriikidesse -, kust sai alguse inimesi hullutav pooliku õuna logoga Apple Inc. Kõik need popid tabid, podid, padid ja phone'id. Või siis Lõuna-Koreasse, kus tuleb konveierilt Samsungi Galaxy kõikvõimalikke variante.

Kas selle juba niigi tuntud brändi galaxyphone'i otsingul on veel meie riigis perspektiivi? Vaid mõni päev tagasi kuulsin, et üks minu järjekordne tuttav plaanib minna Austraaliasse tööle. Vähemalt aastaks. Kuid tegelikult loodab sinna jäädagi. Ta saab oma eluga hakkama ka Eestis, kuid tahab midagi enamat kui „maksud makstud ja 50 eurot kõrvale pandud".

Kas seda saab noorele inimesele pahaks panna? Ei, mitte kellelegi ei saa pahaks panna seda, kui ta tahab oma elu hästi ja asjalikult elada.

Siinkohal peaksid aga mõtlema riigijuhid, mis on pildil valesti, et Eestis ei taheta enam otsida oma galaxyphone'i. Seda võimalust nähakse mujal palju reaalsemana ning selle nimel ei peljata maha jätta kodumaa, et minna ja sulanduda võõrasse kultuuri. Tasub arutleda selle üle, kas järjepidevalt valitsenud äärmuslik parempoolsus ei anna hoopis selle propageerijate lootustele vastupidist efekti. Jõukatel on tõepoolest meie riigis mugav jõukas olla, kuid väga suur osa tavainimestest ei näe muud varianti kui minna ära. Ministrite kõnepruuk muutub üha kõrgimaks - ilmne tunnus, et tuntakse end igavesena.

Mulle tundub, et samamoodi jätkates ei pruugi Eesti maailmakaardile viimine õnnestuda. Meie inimesed, eriti noored inimesed vajavad märki sellest, et riik hoolib neist, ja valitsus tegutseb selle nimel, et siin oleks kõigil hea elada. Noored tahavad näha märki sellest, et neil on lootus leida oma galaxyphone'i kodusest Eestist.

KESKMÕTE: Mitte kellelegi ei saa pahaks panna seda, kui ta tahab oma elu hästi ja asjalikult elada.

PRIIT TOOBAL, noor eestlane

Jaga |