Luigelaul talvele

JAANUS KÕRV,      06. aprill 2005


Viimasel märtsikuu päeval võtsin fotoka ja sättisin end bussi peale, et jõuda lahe äärde luiki vaatama. Et ma enamasti autoga liigun, oleksin pileti ostmata unustanud ja nõnda äärepealt mõne peatuse jagu kevadist jänest pidanud sõitma. Poskas sain bussist maha ja edasi, pea pöördes, mere poole, kus läbi aukliku jääkatte hingas juba vaba vesi.
Kui Russalka juurest randa läksin, lõikas taevapiiri mitu paari suuri heledaid tiibu, mis eesmärgiselgelt linna poole suundusid. Läksin tagasi näidatud suunas ja umbes kolmesaja meetri kauguselt paistsid sulekuhilad. Silma hakkas ka mõni inimkuju, mistõttu oli luikede koosoleku põhjus selge – süüa sai!
Ema oli väikemehega esimene, kes lindude kõhtu täitis. Poiss üritas siiski kaugemalt visata, sest mine sa isahane tea … Luikede julged nokad leidsid aga needki palad üles, mis päris lapse jalge ette pudenesid.
Teine lindude toitja oli 64-aastane Valeri, palged tervisest pakatamas, naeruhelk silmades. Tema peab bussijuhiametit ja täna sõidab ta liini.nr 40. Luiki on ta käinud söötmas kuu aega ja kuna amet annab paar tundi päevas pausi, on Valerile loomulik kilekotiga randa tulla. Ta lisas enesestmõistetavusega: "Mul on ju kella kolmeni aega!" Samas hoiatas ta, et luigele palukest pakkudes peab ettevaatlik olema: kui unustad sõrme noka vahele, on nahk maas ja veri taga. Homme Valeri ei tule, sest tal on vaba päev ja kodused kevadtoimetamised ees, aga ülehomme on ta taas platsis.
Pensionär Iral olid aga leiva-saiakoorikud otsa saanud ja ta seletas, et käiku lähevad juba kreeka pähklid(!). Üksik pähklisagar jäi kivinukkide vahele loksuma ja Ira keelitas juba mitmendat korda tulemuseta hallikarvalist luike sellele tähelepanu osutama. Kuna muud üle ei jäänud, torises ta midagi luige teine teisel pool pead paiknevate silmade kohta ja üritas jalga märjaks tehes palukese kohta linnule selgeks teha. Kuid see üritus lõppenuks äärepealt vees. Ira loobus ja seadis end minekule. Küsisin, kas ta käib kogu aeg luiki söötmas ja sain vastuse, et viimased paar nädalat on ta iga päev käinud. Siis esitas ta vastuküsimuse: kuidas ometi aru ei saada, kui ilus lind luik on ja kas linnavalitsus lindude toitmist üldse toetab? Arvasin, et vist mitte, kuid lubasin asjast kõnelda, kellele vaja.
Ira kinnitas, et Lasnamäe turu taga oli palju parte, keda inimesed talv läbi toitsid: kõik kraam, mis poest või turult üle jäi, viidi lindudele. Soovisime head päeva ning hakkasin bussipeatuse poole astuma. Miskipärast aga mõtlesin ringi ja tulin Kadriorust Toompeale jala.
Toimetusse jõudes oli nahk märg ja kingad porised, aga kevad ju...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)