Auliikmelisuse tähenduslikkus

 Eestlastele omaselt võivad igasugused esiletõstmised tekitada eriarvamusi. Nii juhtus seekordki.

 EAL liige Reet Kudu andis Kesknädalale teada oma mõtteist seoses nende valikutega. Ta kirjutas, et kõik need eestlased, kes olid sunnitud oma elu parimad aastad veetma Nõukogude Eestis, mäletavad kindlasti paljusid väga julgeid ja terava ütlemisega ajakirjanikke, ka teleajakirjanikke.

„Ma ei hakka nende nimesid üles lugema, sest neid oli sumbunud stagnas tõesti üllatavalt palju. Aga veel üllatavam on tõsiasi, et paljusid neist pole kahjuks vabas Eestis piisavalt meenutatud ja austatud, rääkimata Ajakirjanike Liidu auliikmeks esitamisest,“ muretseb Kudu.

 „Ja kui tõeliselt vabameelsed, parteitud ja head ajakirjanikud pole saanud auliikmeks, siis ei peaks nimekirja lisanduma ka niisugune pikaajaline nõukaaegne ülemus, kelle suurim teene oli tõesti see, et ta suutis ka kõige keerulisematel aegadel jääda Nõukogude Eesti telepildi „halliks kardinaliks“.

Ometi on alates tänavusest maikuust EAL auliige just tema, mitte need suurepärased teleesinejad, keda rahvas pole suutnud tänini unustada.

Esmakordselt jõudis „perestroika“ ajal teleekraanile Edgar Savisaar, kes polnud kunagi olnud mingi stagnaaegne „hall kardinal“ ega silmakirjalik propagandist. Ja teda toetasid tõeliselt head ajakirjanikud, näiteks Hagi Šein, kellest sai neist saadetest peale üleüldine rahva lemmik. Aga tolleaegsete julgete ajakirjanike panus on riigiteles peaaegu unustatud, rääkimata auliikmelisusest Eesti Ajakirjanike Liidus,“ heidab Kudu ajakirjanikeorganisatsioonile ette.

 „Just „hall kardinal“ saab auliikmeks kõigi nende teiste Rahvarinde-aegsete lemmikute asemel, kes tookord nii hulljulgelt riskisid mitte üksnes oma ajakirjandusliku karjääriga, vaid ka eluga.

Rahvarinde-aegsete riskeerijate seas oli teatavasti väga erinevate vaadete ja elulugudega inimesi, alates ustavast parteilasest Arnold Rüütlist ja lõpetades Lagle Parekiga, kes õige varakult vaprasti sinimustvalget lehvitas. Kumbki neist oleks vaevalt enne „perestroikat“ uskunud, et kord võitlevad nad üheskoos vaba Eesti eest ja on valmis oma elu kaalule panema,“ arutleb Reet Kudu.

 Ja ta lisab: „Aga veel vähem oleks Rahvarinde-aegne Eesti rahvas uskunud, et varsti võimutsevad stagnaaegsed „hallid kardinalid“ jälle tõeliselt tegusate ja julgete rahvalemmikute üle. Praeguses riiklikus televisioonis on haihtunud olematusse see murranguaegne üldrahvalik televaimustus, mis rahva kord ühtsena telerite ette tõi. Taasiseseisvumise järel usuti, et mitte kunagi enam ei alanduta vabas Eestis meie tõeliste annete põlastamisele ja mustamisele.“

 Kudu sõnul praegu koheldakse kahjuks meie riiklikus televisioonis Rahvarinde kunagisi lemmikuid täpselt samal kombel nagu nõukaaegsed propagandistid käitusid kõigi nendega, kes olid stagnaajal rahva seas liiga populaarsed.

 „Stagnaaegne mõttehallitus ja „hallid kardinalid“ on kuidagi iseenesest saanud jälle meie elus austatavateks, aga tõelised tegijaid mitte. Eriti mitte meie riiklikus televisioonis. Paljudest murranguaja kuulsustest ei räägita enam üldse. Teisi rünnatakse! Ründajateks on sageli just nõukaaegsed propagandistid, eks ka omamoodi eluaegsed „hallid kardinalid“,“ väidab kirjanik ja Kesknädala hea autor Reet Kudu.

Kn

Jaga |