Kuidas siis ikkagi tapeti Nõukogude Liit?

Anatoli Lukjanov oli aastail 1987-1988 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee (NLKP KK) sekretär ja 1990-1991 NSV Liidu Ülemnõukogu viimase koosseisu esimees. Ta olevat kogu elu päevikut pidanud ning seepärast mäletavat täpselt, mis seondub perestroika'ga ja Nõukogude Liidu lagunemisega.

Perestroika polnudki Gorbatšovi idee

Lukjanovi sõnul on üks tolle aja müüte, et perestroika [eesti keeles: uutmine - Toim.] olevat NLKP Keskkomitee peasekretäri, NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi algatus, kuid tegelikult kuuluvat see idee endisele NLKP Keskkomitee peasekretärile, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Juri Andropovile. Tema plaanitud majanduse uutmise aluseks oli aga veel 1965. aastal NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe Aleksei Kossõgini poolt välja töötatud plaan, mis kavandas anda ettevõtetele suurema iseseisvuse ning häid tootmistulemusi materiaalselt stimuleerida. Samuti tulnuks tõsta töökultuuri ning suurendada töö intensiivsust ja organiseeritust.

Kuid Lukjanovi sõnul ei õnnestunud Kossõginil midagi muuta - tema reformi olevat „matnud" eelkõige Praha sündmused. [1968. a. alanud riigi demokratiseerimisele, nn Praha kevadele tegi lõpu NSV Liidu, Saksa DV, Poola, Ungari ja Bulgaaria vägede sissetung Tšehhoslovakkiasse. - Toim.]

Igatahes polevat reforme alustanud juhtkonnal olnud mingit soovi perestroika abil Liitu lagundada, hoopis taheti seiskunud, ummikussejooksnud majandust jalule aidata.

Seaduste sõda

Küsimusele, kuidas siis ikkagi juhtus, et Nõukogude Liit lagunes, vastas Lukjanov, et kõik algas „seaduste sõjast".

Vene NFSV Ülemnõukogu esimees, hilisem Venemaa president Boriss Jeltsin kehtestas korra, et üleliidulisi seadusi tohtis rakendada ainult liiduvabariigi nõusolekul. Seejuures tõi üleliiduliste seaduste kasutamine, kui need polnud vastavuses liiduvabariigi seadustega, kaasa kriminaalvastutuse. Veel andis Jeltsin välja ukaasi, mille kohaselt liiduvabariigi territooriumil asuvad ettevõtted läksid täielikult liiduvabariigi omandusse.

Teiseks - muudeti maksupoliitikat. NSV Liidu maksusüsteem oli üles ehitatud nii, et kõik maksud, mis liiduvabariikidest koguti, läksid Keskusesse, kus summad ümber jagati ja seejärel liiduvabariikidesse tagasi suunati. Selge see, et osa liiduvabariike sai rohkem, kui oli ühiskassasse maksnud, teised aga vähem. Jeltsin oli seisukohal (teda toetas eelkõige Ukraina), et kõik maksud peavad jääma liiduvabariiki ning Liidu toetamine olgu igaühe oma asi.

Lukjanov ütles, et tema ise võttis osa liiduvabariikide juhtide nõupidamisest Novo-Ogorjovos, kus ta kõiki hoiatas, et USA-s olevat selline mõne osariigi maksude föderaalkassasse mittelaekumine viinud kodusõjani.

12. juunil 1990 võttis Venemaa Föderatsioon vastu suveräänsusdeklaratsiooni. (Eestis võeti selline dokument vastu juba 16. novembril 1988.) 19. ja 20. juulil 1991 toimus Novo-Ogorjovos Gorbatšovi ja Jeltsini ning Kasahhi NSV juhi Nursultan Nazarbajevi kinnine kohtumine, mille käigus Gorbatšov nõustus uue maksusüsteemiga - NSV Liit jäi ilma oma eelarvelistest assigneeringutest, ettevõtetest ja ka pankadest.

Pärast seda kohtumist otsustati liiduleping alla kirjutada juba 20. augustil, mitte aga septembris, nagu oli otsustanud NSV Liidu Ülemnõukogu. Allkirjastamine pidi toimuma Ülemnõukogu osavõtuta.

Putš

Tsvetkova tundis huvi: kas siis olevatki Ülemnõukogus loodud Erakorralise Olukorra Riiklik Komitee (ГКЧП)? Lukjanov vastas: too komitee olevat olnud Gorbatšovi poolt loodud juba hulga varem - 28. märtsil 1991. Tollal Mihhail Sergejevitši juures toimunud koosolekul olevatki määratud komitee koosseis ning tehtud ettepanek koostada erakorralise olukorra väljakuulutamise seadus, grupile KGB kindralitele aga antud ülesanne koostada pöördumine rahva poole.

Lukjanovi sõnul sõitsid selle komitee esindajad Boldin, Šenin, Krjutškov, Varennikov ja Plehhanov pärast liidulepingu allakirjutamise aja ja korra muutmist Krimmi, Foros'i, kus Gorbatšov puhkas, et riigipea sekkuks kujunenud olukorrasse. Nad olevat talle seletanud, et ennetähtaegselt ei tohi liidulepingut teha ja Ülemnõukogu ei tohi sellest protsessist kõrvale jätta. Mispeale olevat Gorbatšov öelnud: „Kurat teiega - tegutsege!" Lukjanovi sõnul on see kohtu poolt fikseeritud. Mingit „Gorbatšovi blokaadi" polevat Lukjanovi teada olnud; ka seda olla hiljem kohus kinnitanud, sest Forosisse sõitnud mehi oli vaid viis, Gorbatšovi turvas aga sadakond ihukaitsjat.

Lukjanov kinnitas, et kui vaadelda neid sündmusi juriidilisest seisukohast, oli kogu see lugu putšiga vaid halvastiorganiseeritud katse saada riigipeaga kokkuleppele, et riiki ei hävitataks. Vandenõuks ei saavat seda nimetada, sest kus on nähtud, et vandenõulased sõidaksid selle inimese juurde, kelle vastu nad vandenõu planeerivad. Teiseks ei saavat seda ka riigipöördeks nimetada - antud juhul üritati just seaduslikku riigikorda säilitada. Putšiks aga ei saavat seda nimetada seepärast, et putš tähendab kõigi riiklike struktuuride hävitamist - siin aga üritati just riiklikke struktuure säilitada.

Kes või mis sai NSV Liidu hävingust reaalset kasu?

Lukjanov nentis, et praegu ilmub aina rohkem mälestusi üleminekuperioodist. Ta ütles, et olla alles hiljuti lugenud praeguse Venemaa Föderatsiooni keskpanga esimehe esimese asetäitja Aleksei Uljukajevi mälestusi sellest, kuidas 1980. aastatel valmistati ette terve plejaad noori rahandus- ja poliitikategelasi, keda hiljem hakati nimetama „Chicago poisteks". Et nood sõitsid Tšiilisse Pinocheti instituuti, kus õppisid ka Eestis hästi tuntud nähtust - „šokiteraapiat". Hiljem sõideti Chicagosse Milton Friedmani enda juurde, et perfektsuseni lihvida kunsti kogu majandus ja finantsstruktuurid turumajanduse rööbastele üle viia ning seeläbi endale tohutud varandused teha, riiklikud süsteemid aga hävitada. (Soovitan kõigil, kel vähegi võimalik, vaadata filmi „Zeitgeist", mille leiab küllalt kergesti Google'i otsingust. See film räägib väga põhjalikult Friedmani ja „Chicago poiste" tegevusest ning salastatud struktuurist „Confessions of an Economic Hit Man" [lihtsamalt öeldes: majanduse tapjad või majandusega tapjad] ning nende tegevusest Kesk- ja Ladina-Ameerikas ning endises sotsialismileeris.- I.V.)

Lukjanov ütles, et temale ja paljudele teistele tegi muret just see kapitalismi restauratsioon, millega alustati Boriss Jeltsini ja Jegor Gaidari [Venemaa Föderatsiooni valitsuse üks juhte ning rahandus- ja majandusminister aastail 1991-1994] juhtimise all ning mis kujutas endast eelkõige riikliku omandi varastamist ja mahaparseldamist.

Läänemaailm olevat tänaseks juba aru saanud, et vabaturg majandust ei päästa ning seepärast tugevdatakse nüüd üha rohkem riigi rolli. Rootsis kuulub riiklikku sektorisse 60 protsenti, Inglismaal ja Itaalias on see kasvanud 40 protsendi kanti. Venemaal on aga Lukjanovi sõnul riiklikus omandis vaid 11 protsenti majandusest.

Thatcheri tunnistused

28. mail 1991 kohtus Lukjanov Kremlis Briti valitsusjuhi Margaret Thatcheriga. See oli olnud pikk ja sisurikas kohtumine. Thatcher olnud otsekohene ja avameelne ning teda olla ülimalt huvitanud liiduvabariikide Liidust väljaastumise kord. Lukjanov meenutas, et 1991. aasta novembris USA-s Houstonis esinedes peatunud Thatcher muu hulgas äärmise asjatundlikkusega N. Liidu lagunemise protsessil. Ta öelnud, et NSV Liit oli lääneriikidele suureks ohuks just majanduslikus mõttes, sest saavutas tänu planeerimisele ning moraalsetele ja materiaalsetele stiimulitele küllalt tõsise majandustõusu. Et NSV Liidul oli SKP kasv 2 protsenti suurem kui lääneriikides ning et, kui arvestada riigi tohutuid loodusressursse, tal olid tänu majanduse ratsionaalsele juhtimisele reaalsed võimalused lääneriike tõugata maailmaturu liidri positsioonilt.

„Seepärast oleme alati kõik selleks teinud, et nõrgestada Nõukogude majandust ning luua talle sisemisi raskusi, millest peamiseks oli võidurelvastumise pealesurumine," kinnitanud Thatcher Houstonis. Samas kõnes rääkinud ta NSV Liidu lagunemiseks ette võetud ponnistustest 1980. aastail, kui sai selgeks, et järjekordne NSV Liidu liider õige peagi sureb. Thatcher maininud, kuidas oli õnnestunud sokutada NSV Liidu etteotsa vajalik inimene - Gorbatšov, keda eksperdid hindasid kui ettevaatamatut, mõjutatavat ja väga auahnet.

Suured vaidlused olla käinud Jeltsini kui rahvarinde juhi kandidatuuri ümber. Suur osa eksperte, pidades silmas Jeltsini isikuomadusi, olla olnud tema vastu, kuid siiski saavutati vastavad kokkulepped ning Jeltsin valiti Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu juhiks. Kohe võttiski see Ülemnõukogu vastu Venemaa suveräänsusdeklaratsiooni, mis tõi kaasa ahelreaktsiooni.

„Ma olen kindel, et lähima kuu aja jooksul kuulete Nõukogude Liidu lagunemise juriidilisest otsusest," kinnitanud Thatcher kaks nädalat enne Belovežje kokkulepet. 8. detsembril 1991 kirjutasidki Venemaa, Ukraina ja Valgevene liidrid alla dokumendile, mis tähistas NSV Liidu ametlikku lõppu ja SRÜ teket.

Lukjanovi sõnul ollakse mõningates ringkondades seisukohal, et seda kõnet pole Thatcher kunagi pidanud ja et see on võltsing, kuigi retoorika osutub „raudsele leedile" äärmiselt iseloomulikuks.

Omalt poolt lisaksin: muidugi võib öelda, et Lukjanov kui kunagine NSV Liidu tipp-poliitik ning Venemaa Riigiduuma VFKP fraktsiooni (Kommunistlik Partei) liige pole NSV Liidu lagunemise küsimustes objektiivne.

Samuti olen kindel, et lagunemine polnud mitte lihtsalt õige, vaid lausa hädavajalik, sest riigi struktuur oli algselt rajatud valedele alustele. Kuid samas olen kindel, et pärast NSV Liidu lagunemist on liigutud ikka väga vales suunas - toiminud struktuurid on hävitatud, asemele pole aga peale tarbimise idealiseerimise suurt midagi tulnud.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

[fotoallkirjad]

ANATOLI LUKJANOV: „Olen XX sajandi inimene. Kõik minu sümpaatiad on seal, sinna nad ka jäävad." Foto: Roza Tsvetkova

Alumisel fotol Lukjanov koos Gorbatšoviga 1989. aastal.

Jaga |