Vana-Antsla matused

Kuigi kooli ametlikult ei suletud, vaid see viidi üle Väimelas asuva Võrumaa Kutsehariduskeskuse koosseisu, loevad kohalik rahvas ja kooli vilistlased põllumajandushariduse andmise selles kandis lõppenuks.

Ja mitte ainult Vana-Antslas, vaid ka mujal Kagu-Eestis enam otsest põllumajandusharidust ei anta. Räpinas õpetatakse aiandust, Väimelas aga rohkem turismi, müügistrateegiat, hotellindust ja arvutiasjandust. Helme maakutsekool Valgamaal saadeti haridusministeeriumi poolt hingusele juba kaks aastat tagasi. Nüüd siis läheb sinna ka Vana-Antsla. Kooli järel kaob nähtavasti ka kohalik kauplus, sest enamik ostjaid oli koolirahvas. Muud selles külas aga polegi.

Nii et - koos kooliga peeti ka Vana-Antsla enda matuseid.

„Vana-Antslaga on siis asjad ühel pool!.." - ohkas vilistlaste kokkutulekul, mis kujunes ka kooli matuseks, nii üks kui ka teine endine õpilane. On selge, et kui kaovad kool ja kauplus, siis küla enam kauaks pole. Tänu maakutsekoolile ongi Vana-Antsla küla arenenud. Kolm inimpõlve on siin tööd ja haridust saanud. Kool oli küla keskuseks ja templiks. Nüüd on riik sellest külast lahkunud.

Nagu ka kümnetest teistest Eestimaa paigust.

Haridusministeerium lohutab sellega, et osa õpetajaid ja erialasid on üle viidud Väimelasse, et maaharidust nagu polekski siinkandis maha kantud.

Kuid tegelikult on Vana-Antslast jäänud traditsioonid, siit on tulnud terve hulk nimekaid lõpetajaid. Võib liialdamata öelda: oli olemas põllumeeste Vana-Antsla koolkond, keda esindasid ennekõike väga hea ettevalmistuse saanud agronoomid.

Kuhu jäid meie agronoomid?

Nii küsis hiljuti Maalehes ka ajakirjanik Lii Sammler. „Kui majandid lagunesid ja töökohad kadusid, läksid agronoomid, kes autosid tooma, kes maakütet panema, kes palkmaju ehitama. Seetõttu on nüüd nii, et ametikoolides õpetatakse põllumajandust ning maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Agronoomide õpetamine lõppes juba kümmekond aastat tagasi."

Vana-Antsla kooli 85. aastapäeva kokkutulekul arutasid hallipäised mehed täie tõsidusega Eesti põllumajanduse tulevikku ja jäid üsna morniks. Põldudele ei jätku sõnnikut, paljud maad on söötis, keskastme spetsialistidest tuntakse puudust. Samal ajal hoiab kasumit taga ajav taluperemees palgaraha kokku ja on ise nii agronoomi kui ka põlluteadlase rollis.

Kuid kust neid keskastme asjatundjaid võtta, kui kuulsa Vana-Antsla kutsekooli mõisamajast peahoone aknad on laudadega kinni löödud, teise korruse aknad purustatud, tubade parkett läbi ligunenud, peatrepp lagunenud? Kui kool kaheksa aastat tagasi vanast mõisahoonest uude majja kolis, oli loss seest kenasti korras ja park hooldatud, meenutasid õpetajad. Nüüd on park ja maja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi käes, ja lagunemine jätkub täie hooga. Kuidas aga meil 1990. aastail korrutati: riik on halb peremees! Nii sai hästi erastada ja ärastada.

Külas jääb tööd vähemaks

Vilistlased meenutasid, kuidas koolis oli nende ajal korraga neli orkestrit, igal nädalavahetusel peeti tantsupidusid, kuhu lasti sisse vaid lipsuga poisse, aga tüdrukud õmblesid ise endile moodsaid kleite. Laborid olid koolis esmaklassilised, õpetajad tasemel, praktikal käidi kolhoosipõldudel. „Oli küll nõukogude kord, kuid haridus edenes ja söötis põlde või lõikamata võsa polnud Antsla-mail küll näha," kiideti nagu ühest suust noorusaegu, mil tööd jätkus kõigile.

Vana-Antslast kaovad nüüd viimasedki töökohad. Koos kooli „äraminekuga" lähevad õpetajad laiali, teenindavat personali polegi enam vaja.

Seisan rahva seas ja mõtlen: miks küll Eesti riik niimoodi käitub, et koolid kinni paneb, rahva välismaale küüditab ja seejuures veel kiidab, et kui tublid me oleme?.. Oleme tublid jah, kuid tööd ja leiba kodumaal kõigile ei jätku. Lõuna-Eestis polegi vist enam perekonda, kust mõni laps või ema-isa Soomes või Norras raha teenimas ei käiks. Raha küll saadakse, kuid pered kipuvad laiali minema. Kodud lagunevad ja külad jäävad tühjaks.

Niiviisi maksab Eesti olematu regionaal- ja maapoliitika eest kallist hinda, ning seda omaenda rahva arvel.

Hinge jäi raske tunne

Meenus tragöödia kõrvalmaakonnas, Valgamaal, kui 2011. aasta jaanipäeva eel pandi kinni kuulus Helme kutsekeskkool. Ka siis rääkis haridusminister Jaak Aaviksoo „viimses koolitunnis", et küll küla olukorrast välja veab ja noored tulevad kord tagasi ning soovitas rahval muutustega harjuda: „Mõistlik oleks protsesside vastu mitte võidelda, vaid mõelda, kuidas need endale vastuvõetavamaks teha."

Aga kuidas maainimene koolide, postkontorite, haiglate sulgemise endale meelepäraseks mõelda saab, kui riik temaga kaasa ei mõtle? Vana-Antsla rahvaga ju meie riik kaasa ei mõelnud. Ei küsinud: kuidas ilma koolita hakkama saate?

[fotoallkirjad]

Mõisahärrade „paraadna" sai koolilastele ukseks harituse maailma.

Kooli matustele saabus ligi viissada vilistlast. Üldse on Vana-Antslas lõputunnistuse saanud üle 3000 põllumajanduse asjatundja.

Rõõm ja naer kunagisi koolikaaslasi näha tuli läbi pisarate, sest kõik teadsid, et sellesse „oma kooli" tuldi viimset korda.

1953. aastal lõpetanud Tõnu Zernask näitas 1931. aasta kalendrit, kus foto riigivanem Konstantin Pätsust, kes sama aasta 27. juulil Vana-Antsla kooli külastas ja parki tamme istutas.

HEIMAR LENK

Jaga |