Kogu rahvas heakeelsuse lipu alla!

Tiit Maksim,      21. märts 2007


Selliselt saab kokku võtta püüdlusi, mida ärksam eestlaskond rõhutas läinudnädalasel kalendripühal – emakeelepäeval.

Kuigi ülikriitilised Eesti Vabariigi riigikeele käekäigu pärast muretsejad hindasid mõne väga kõrge riigiametniku tähtpäevakohaseid üleskutseid ja eesti keele positsioonide nõrgenemist nentivaid kahetsusavaldusi silmakirjalikeks, lausa krokodillipisarlikeks, võib maharahunenult siiski leida, et järgmise emakeelepäevani on kõigil heatahtelistel võimalik iga päev, iga nädal ja iga kuu teha asjalikke tegusid eesti keele eluea pikendamiseks.

Keel on ühisasi

Laulupidude ja muude sedalaadi suurte ühisettevõtmiste kõrval on Eestile omane ka enamjaolt ühiskondlikul kokkuleppel tuginev kollektiivse keelekorralduse traditsioon. Läbi aegade pole riigivõim siin kunagi otseselt sekkunud keelekorraldusse – jäme ots on ikka olnud demokraatlike organisatsioonide juurde loodud keeletoimkondade käes. Rahvuse suurima ühisvara hoidmise ja arendamisega tegelesid XX sajandil Eestimaa Rahvahariduse Selts, Eesti Kirjanduse Selts, Emakeele Selts, aastail 1908-1911 peeti Tallinnas, Tapal ja Tartus neli otsustavat keelekonverentsi. Ka pärast 1940. aastat, kui kogu Eesti elukorraldust kõvasti riiklikustati, suudeti keelekorralduses välja kujunenud häid akadeemilisi põhimõtteid võimalust mööda säilitada. Nii Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi sõnaraamatute sektori ning Eesti Riikliku Kirjastuse keeletoimkonna kui ka 1960. aastal moodustatud Vabariikliku Õigekeelsuskomisjoni tegevus kujunes seetõttu võimalustekohaselt viljakaks ja rahvasõbralikuks.

Praegu on kirjakeele norm määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga – niisuguse korra kehtestas Vabariigi Valitsuse määrus 7. septembrist 2006.

Demokraatia miinus ja pluss

Demokraatlikus ühiskonnas on alati võimalik keegi süüdlaseks tunnistada, kui mõnes kohas elu ei edene kõige ladusamalt. Eesti keeleasjades valitseb üsna kaljukindel üldarvamus: kõiges on süüdi keelekorraldajad, -õpetajad, -kasijad (toimetajad, korrektorid, kirjastajad), kuid mitte kunagi igas eas keeletarvitajad, kes oma kodu-, kooli-, teadus-, töö-, asjaajamis- jne keelesse pahatihti hoolimatult suhtuvad. Kui süüdlased on avalikkusel nime- ja sageli ka nägupidi teada, siis „süüta süüdlased" jäävad enamasti peitu (isegi eksamikirjandite kirjutajad varjuvad koodi taha).

Demokraatlik elukorraldus võimaldab panna lapsele, firmale, asutusele, tootele jne mis tahes imeliku nime, kuid ei keela ometi olla tark ja, kui oma tarkust napib, targematelt nõu otsida.

Vaieldamatult on Eesti demokraatia suur pluss aga selles, et keele korraldamise ja hooldamisega tegelejad ei karda tulla rahva ette. Mõnikord neil isegi õnnestub kallitele kaasinimestele selgeks teha, et eesti keele saatust seab rahvas ühiselt ning iga keelepruukija on iseenda keeleõnne sepp.

Selgemast selgem on see, et praegu on Eestis olemas kõik eeldused eesti keele õnnelikuks käekäiguks: igat masti ja mitmes suuruses sõnaraamatud, grammatikad, nõu ja tuge andvad mitmelaadsed kogumikud ning keeleajakirjad.

Kui siinkohal nuriseda, siis vaid selle üle, et väljaannete hind ulatub nüüdismajanduse seaduspärasuste tagajärjel mõnikord eurolikesse kõrgustesse, milleni igaüks oma eestipärase palgaga paraku ei küüni.

Prii keelekool kõigile

Veelgi enam – kõigil soovijatel kogu maailmas on iga päev ja iga kell kasutada omalaadne keelekool, mille netiaadress www.eki.ee

Eesti Keele Instituut pakub seal tasuta kasutada sõnaraamatuid (sh uusimat õigekeelsussõnaraamatut ÕS 2006) ning võimaldab kõigil küsida Tallinnas Roosikrantsi tänavas asuvatelt asjatundjatelt telefonitsi või välkpostitsi keelenõu. Kogunisti keelefoorumgi, milles soovija saab oma sõna sekka öelda, on nüüd üldiseks kasuks sisse seatud.

Kõik on olemas, et võiksime olla üha heakeelsemad – väljenduda arusaadavalt, just eesmärgile vastavalt, teha seda lühemalt ja korrastatumalt.
Ühesõnaga – XXI sajandi tasemel.

[Fotod]

PRESSIESINDAJATE KEELEKOOL: Läinud neljapäeval sai Rahvusraamatukogu suur saal keelemeele harimise paigaks. Seminaripidajad olid Riigikantselei, Eesti Keele Instituut ja Eesti Ajakirjanike Liit.

VASTUTAJAD ANNAVAD ARU: Üks „Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2006" koostajaid Maire Raadik ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna vanem Peeter Päll selgitavad, mida senisest veel suuremast demokraatiavaimust kantud keelepiiblist leida võimalik.

ÕPPIGEM KÕNELEMA: Eesti Raadio keelenõustaja Einar Kraut tahab, et eesti inimesed lõpuks ometi omandaksid suulise keeleoskuse – lakkaksid teksti üle kandmast suulisesse vormi. „Raadio ja televisiooni võimuses on taastada kultuuris kõnele kuuluv koht," usub visa keeleharija.

SÕNA ON TEGU: Tähtis pole üksnes see, mida öeldakse, vaid veel olulisem võib olla – kuidas öeldakse, rõhutas Moskva Vahtangovi teatri kõrgema lavakunstikooli näitlejadiplomiga suhtlusnõustaja Nady Sprenk-Dorn.

KAS NAER LÄBI PISARATE? Keelelise kadakluse ja võsajänkilikkuse väsimatu taunija insener Heido Ots, Eestist kostnud poliitikute esinemist 19 aastat Londoni lähistel jälginud Tiina Tamman ja Kodu-Eesti eestlastelt selgeimat täppiskeelsust nõudev Tartu füüsikaõppejõud Leo Kaagjärv on taas tabanud mingi keeleseiga, mis üksiti võib olla naljakaski, kuid hulgi esinedes sunnib surmtõsiseks.

KERGE POLE KELLELGI: Õiguskeeletundlike koolitaja ja keeleõpetajate õppaja Krista Kerge valutab südant eesti keele õpetaja ameti mainetuks muutumise pärast – noori keelekoolmeistreid pole lisandumas.


FOTOD: Tiit Maksim

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)