Kas ühtlase tulumaksu rezhiim Ida-Euroopas laieneb?

31. jaanuar 2007


Eesti ajakirjanduses leidis pärast mõningast kõhklust siiski kajastamist 18. jaanuaril Briti majandusajakirjas The Economist ilmunud hurjutus Eesti poliitikutele Pronkssõduriga sõdimise eest. Eesti meedias omamoodi piibli staatuse omandanud ajakirja samas numbris ilmunud prognoos Ida-Euroopas koitvast üleminekust astmelisele tulumaksule pole aga Eestis veel meediakünnist ületanud. Ometi on ühtlase tulumaksusüsteemi säilitamine seni olnud Eesti parempoolsete parteide, eriti Reformierakonna, aga ka IRL-i, poliitika vundamendiks. Avaldame Eesti poliitika alusmüüri pihta käiva artikli lühendatult.

Ida-Euroopa nautis terve möödunud kümnendi kestel madalaid ja ühtlaseid maksumäärasid. Nende pooldajad kinnitavad, et sellisel maksusüsteemil oli regiooni majandusedus keskne roll, kuigi tõendusmaterjal selle väite kinnituseks on kasin. Hiljuti said ühtlase maksustamise ideedele osaks tagasilöögid Slovakkias ja Sloveenias. Kas Ida-Euroopa jõukamaks saades joondub Lääne-Euroopas valdava progressiivse maksustamise järgi?

Põhjused ja tagajärjed

Madala ning nii eraisikute kui ka firmade jaoks ühesuguse maksumääraga süsteemid on kehtinud küll üle sajandi, kuid sellele on maailmas üle läinud vaid vähesed riigid (tuntuim nende hulgas oli Hongkong 1948. aastal). Selline süsteem on aga saavutanud eriti tugeva kandepinna Ida-Euroopas, alates 1994. aastast ka Eestis. 2007. aasta algul sai Makedooniast üheksas selle piirkonna riik, kus tuli kasutusele ühtlane tulumaks.
Sellise tulumaksu õigustamiseks tuuakse kaks põhjust: esiteks – see tugevdavat maksude laekumist; teiseks – see innustavat investeerimist (ka sisemaist, kuid eriti välisinvesteeringuid) maksureeglite lihtsustumise tõttu. Kuigi Ida-Euroopa on viimastel aastatel nautinud tugevat majanduskasvu, mis osaliselt põhineb otsestel lopsakatel välisinvesteeringutel (FDI), on maksureformide, sh ühtlase tulumaksu kehtestamise mõju raske empiiriliselt mõõta. Mõned uuringud näitavad, et seaduskuulekuse, maksutulude ja tööjõupakkumise suurenemine (ehk see, mida ühtlase maksu pooldajad peavad oma süsteemi saavutuseks) pole sellega üldse seotud või on tegelikult muude reformide, näiteks maksuseaduste rangema rakendamise tulemus.
Ajal, kui uus Slovakkia valitsus kahtleb oma eelkäijate maksureformis ning Sloveenias on radikaalne maksureform täiega tagasi lükatud, võib vabalt minna ka nii, et senine ühtlase tulumaksu laienemise trend Ida-Euroopas peatub. See suund võib hoopiski muutuda sedamööda, kuidas Ida-Euroopa riikide majandus ja ühiskond küpsevad ning võtavad omaks Lääne-Euroopas domineerivaid maksundusvaateid.

Pole ta nii ühtlane midagi

Pealtnäha kõikvõimsa ühtlase tulumaksu kontseptsiooni taga on tegelikult palju erinevaid maksusüsteeme. Juba mõiste „ühtlane tulumaks" on iseenesest väär – enamik oma maksusüsteeme ses suunas reforminud riike on tegelikult kehtestanud kaheastmelise tulumaksusüsteemi. Selle kohaselt ei maksustata tulusid, mis jäävad teatud lävest allapoole (elatusmiinimum), samal ajal kui kõik muud tulud on maksustatud ühesuguse määraga.
Ainus riik, kes pole üldise maksureformi käigus elatusmiinimumi suurendanud, vaid on selle sootuks kõrvale heitnud, on Gruusia. Sealsed võimud kehtestasid Ida-Euroopa madalaima, 12-protsendise maksumäära (Makedoonia maksustab nüüd tulusid sama määraga).
Nii üksikisikute kui ka firmade tulumaksumäärad erinevad riigiti oluliselt. Mõned maad on ettevõtete tulumaksu pärast ühtlasele maksustamisele üleminekut veelgi alandanud. Eesti, Slovakkia, Rumeenia ja Makedoonia on hakanud – mõnikord ajutiselt – mõlemate tulusid sama määraga maksustama. Eri süsteemid lahknevad ka dividendide käsitlemisel, milles Eesti on läinud isegi niikaugele, et maksustab ainult väljavõetavaid dividende.
Aga riigiti on ka palju sarnasusi. Üks peamine selle piirkonna maksureformide ühisjooni on nii üksikisiku kui ka ettevõtete maksuvabastuste piiramine või kaotamine. Eesmärgiks oli maksubaasi laiendamine veidigi katmaks maksumäärade alandamisest põhjustatud maksutulude vähenemist. Teine laialtlevinud abinõu maksutasakaalu reformijärgseks säilitamiseks oli kaudse maksustamise suurendamine, eriti aktsiiside tõstmine, ja mõnedel juhtudel ka käibemaksu tõstmine.

Venemaa ja Gruusia

IMF-i uuring Venemaal 2001. aastal läbi viidud maksureformi mõjudest näitab, et nende seas, keda reformid kõige teravamalt puudutasid, tööjõu pakkumine märkimisväärselt ei suurenenud. Ja kuigi seaduskuulekus oluliselt kasvas, võis see samahästi olla ka parema maksukogumise tulemus. Samamoodi märkimisväärselt kasvas maksutulu 2004. aasta maksureformi järel ka Gruusias, kuid pigem tagasid seda valitsuse poolt maksuametis esineva korruptsiooni ja saamatuse vastu rakendatud drakoonilised abinõud. Sellegipoolest näitab IMF-i hilisem uuring, et nende riikide seas, kes läksid ühtlasele maksusüsteemile üle pärast Venemaad (nn „teise laine riigid"), on reformid üldiselt põhjustanud üksikisiku tulumaksu laekumise vähenemist ning seda pole täiel määral katnud maksumaksjate maksukäitumise paranemine ega muude maksude tõus. /.../
Ühtlase tulumaksu edasise leviku väljavaated on vastukäivad. Makedoonia liitus selle suunaga 2007. aastal, kuid Slovakkia rahvuspopulistlik koalitsioon, mis sai võimule 2006. aasta keskel, tegi progressiivse tulumaksu taastamisest oma põhilise valimisratsu (kuigi praeguseks on piirdutud vaid ühtlase tulumaksusüsteemi kohendamisega, mida olid kavandanud juba nende turu-meelsed eelkäijad. Veelgi enam, halastamatu siseopositsioon sundis Sloveenia valitsust loobuma ühtlase tulumaksu kehtestamise plaanidest; selle asemel valis valitsus leebema reformikursi, mis tegelikult säilitab progressiivse maksusüsteemi.

Sloveenia eeskuju

Kuigi Sloveenia on üks väikseimaid riike, mis kuulub EL-iga liitumise viimasesse lainesse, on ta samas selgelt kõige lähemal vanade EL-i liikmesmaade elatusstandardile. Selle üheseks tunnistuseks oli liitumine eurotsooniga 2007. aasta algul. Laiade ühiskonnarühmade reaktsiooni valitsuse esialgsele reformipaketile peegeldas ühtlasele tulumaksule osaks saanud ulatuslik vastuseisu, mida on näha EL-i vanades liikmesriikides, ning nii võib hakata asi arenema ka igal pool mujal Ida-Euroopas.
Viimasel aastatel on Slovakkia ja Sloveenia näitel ilmnenud, et sedavõrd, kuidas Ida-Euroopa riikide majandus sulandub ühte Euroopa Liidu 15 vana liikmesriigi majandusega, nii muutub ka selle piirkonna suhtumine ühtlasesse tulumaksu.
Ühtlase tulumaksu ala võib endiselt laieneda. Kuid neil, kes alles kavatsevad ühtlasele tulumaksule üle minna, kahaneb ahvatlus (investorite kaasamise vaatevinklist) siiski sedavõrd, kuivõrd ühtlase tulumaksu piirkond laieneb. Mõned varem ühtlasele tulumaksule üle läinud maad on olnud juba sunnitud veelgi alandama oma maksumäärasid (eriti ettevõtluse tulumaksu). Ida-Euroopa ei pruugi olla enam kaugel maksukonkurentsi pöörisest, mis kahtlemata ajaks raevu sellised vanad EL-i liikmed nagu Saksamaa ja Prantsusmaa. Pigem tundub, et ühtlase tulumaksu pealetung mitte ainult ei aeglustu, vaid isegi pöördub sedamööda, kuidas sissetulekute erinevus Ida- ja Lääne-Euroopa vahel väheneb.


/ESILETÕSTE/
Pigem tundub, et ühtlase tulumaksu pealetung mitte ainult ei aeglustu, vaid isegi pöördub sedamööda, kuidas sissetulekute erinevus Ida- ja Lääne-Euroopa vahel väheneb.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)