Ajalooluulud valimisvankri ees

ARVO ADELBERT,      12. aprill 2006


Eesti okupeeriti Teise maailmasõja käigus. Juunikommunistide roll selles oli tühine, õigemini Moskva poolt aegsalt kavandatud ettekääne, millele rajati hilisem okupatsiooni põlistamise luul. Sama rumal on ei tea mis eesmärgil toimetatud Indrek Jürjo uurimistöö, et Moskvast Pätsu kohta komprat leida. Ei leidnud ju! Aga sellegi pisku hõõguvate süte lõkkelepuhumine soojendas ja peab edasiselt soojendama teatud huvigrupi tänaste „tegijate" käsi.

Needsamad „tegijad" tähtsustavad üle Eesti rolli Teises maailmasõja puhkemises – nagu olnuks siinseil „otsustajail" ühel või teisel hetkel midagi otsustada või kaasa rääkida. Ei ole haritud inimesele teadmata Jalta–Potsdam ja selle tagajärjed. Milleks on vaja süüdistada juunikommuniste ja Pätsu Eesti reetmises või mahamüümises? Kas nende tegude-tegematajätmiste tulemusena oleks Eesti saatus kujunenud teistsuguseks? Kas oli üldse mingeid muid valikuvõimalusi peale „hääletu alistumise"?

Nõukoguliku ajalookäsitluse jätkamine

Nagu pärastsõjaaegne nõukogude ajalugu tunnistas ainult Suurt Isamaasõda ja vaikis maha Teise maailmasõja, eriti selle „saamisloo" ja alguse, on meie tänaste parempoolitsevate poliitiliste huvigruppide huvides sama (nõukoguliku) ajalookäsitluse jätkamine, muidugi veidi teises võtmes: Päts ja Laidoner olid reeturid, venelaste äraostetud agendid jne. Magnus Ilmjärve 700 lehekülge peab ju seda kinnitama! Kuid teeb seda mitte eriti veenvalt. Märksa lihtsam on selles võtmes kujutada Pätsu, Laidoneri, tervet Eestit väljaspool 30-ndate aastate lõpu Euroopa suurvõimude huvisfäärideks jagamise poliitika ajaloolist konteksti. Eesti ajaloo sõjaeelse perioodi selline ühekülgne käsitus annab võimaluse revideerida Teise maailmasõja tagajärjel Eesti poliitilise olukorra kujunemise põhjusi, süüdistada Nõukogude okupatsioonis ja Eesti liitmises NSV Liidu koosseisu ainult juunikommuniste ja sõjaeelse Eesti riigi juhte ning okupatsioonivõimudega koostöö tegemises (kollaboratsionismis) peaaegu tervet siinset sõjajärgset teovõimelist põlvkonda.

Kui kedagi süüdistada, siis võiks süüdistada ainult liitlasi, miks nad (hirmust Stalini ees?) Ida-Euroopa Stalini valdusesse jätsid. Kas meil siin oli mingi muu valikuvõimalus? Ei olnud.

Kõik katlakütjaks ei hakanud

Kas siiajäänud sõjajärgne põlvkond on süüdi, et liitlased niimoodi otsustasid? See aspekt oleks praeguse sõimu asemel kommunistiks-olekule hinnangu andmisel mõistetavam. Ei pääsenud ju kõik paadiga üle mere, ei saanud kõik metsa minna ega Moskva kõiki eestlasi Siberisse küüditada. Mida pidi tollane elujõuline põlvkond siin tegema – ei saanud ju kõik kommarite mugavaks äraelamiseks neile katelt kütta? Mingil tasemel tuli siinset elu ikka püüda korraldada, kaasa rääkida kohapealse võimu teostamisel, niivõrd kui see neis oludes üldse võimalik sai olla.
Omavalitsuslik Tallinna-kogemus eelmise sajandi alguse poliitilistest valikutest tsaarivõimu tingimustes õigustas ka praeguste, kommariteks sõimatute sõjajärgset tegevust kohaliku võimu teostamisel. Kui kohalik võim jäänuks Eestis ainult venelaste kätte, nagu see oli sada aastat tagasi sakslaste käes olnud, poleks tulnud EW sündi, poleks olnud Vabadussõda ega ka praegust häbematut "jätkusõda".
"Jätkusõda" on ajastatud aasta pärast toimuvatel Riigikogu valimistel parempoolitsevale huvigrupile hääli koguma ullikestelt, kel raske möödanikus orienteeruda, ent kes siiski sildikleepimise abil „õigeid" valikuid teha võiksid.

Ajaloo revideerimise "jätkusõda"

Paremjõudude rahulolematus presidendi aurahajaotamise nimekirja koosseisu ja pikkusega on tegelikult järjekordne katse vaenukülvamise abil rahvast lõhestada ja sel teel üritada oma toetajaskonda suurendada.

Esimeseks rünnakuks ja „jätkusõja" alguseks tuleb pidada Tiit Madissoni sambapüstitusaktsiooni Lihulas. See (kunstilise teostuse ja poliitilise sobimatuse tõttu) Pärnus maha võetud mälestussammas leidis rahvusvahelist kajastust juba sel määral, et küsida: „Kes (milline jõud: kas Narva all võidelnud või Venemaa praeguse Balti-poliitika teostajad Moskvas?) tellis ehk maksis kinni Madissoni sambapüstituse? Moskva praeguse Balti-poliitika kujundajatel oli ja on jätkuvalt vaja praeguseks vallandunud natsihüsteeriat Balti riikide sihiliku mustamise õigustamiseks. On ju veel viimne aeg sel eesmärgil ära kasutada Narva all võidelnute üle poole sajandi vaka all hoitud pahameelt. Eriti vastandades neid Pronkssõduri püstitajatele.

Selliselt vallandatud „jätkusõja" turmtuld ei saanud paremjõudude koondajad jätta oma huvides ära kasutamata, rünnates pärastsõjaaegset põlvkonda, kes Eestis sirgus, koolis käis ja hiljem okupatsioonijõududega koostööd pidi tegema.

Teise maailmasõja tagajärgede revideeritud taasrakendamine paremjõudude valimisvankri ette peab teenima nendesamade teatud-tuntud huvigruppide mitte ainult edevust võimule saada, vaid ka nende soovi olla Eesti ajaloos kõige õigemad vabadusvõitlejad ja okupatsioonijärgsed riigitaastajad, samuti ka ajaloo lahtirääkijad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)