Nädala juubilar Ants Laaneots 60

16. jaanuar 2008


Kindralmajor Ants Laaneots sündis 16. jaanuaril 1948 Kilingi-Nõmmel. Alates 5. detsembrist 2006 on ta Eesti kaitseväe juhataja. Praeguses auastmes on Ants Laaneots 1998. aastast.

Aastast 2001. aastal määrati Laaneots Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemaks ning alates 2002. aastast oli ta Eesti Vabariigi kaitseatashee Venemaal ja Ukrainas.

Ta on töötanud Eesti kaitseväes mitmetel juhtivatel kohtadel: 1991–1994 ja 1997–1999 Kaitsejõudude Peastaabi ülem, 1997 kaitseväe peainspektor, 1999–2001 Balti Kaitseuuringute Keskuse ülem.

Novembris 2006 kaitseväe juhataja ametist vabastatud Tarmo Kõuts mainis Ants Laaneotsa kui ühe oma võimaliku mantlipärija nime. 16. novembril 2006 otsustas president Ilves esitada Laaneotsa kandidatuuri kaitseväe juhataja ametikohale ja sama aasta 5. detsembril kinnitaski Riigikogu häältega 77:2 Laaneotsa Eesti kaitseväe juhatajaks.

Meie kindrali muljetavaldav teenistuskäik algas 1970. aastal, mil ta oli Ukrainas tankirühma ülem. Tosin aastat hiljem oli ta juba tankipolgu ülem Ida-Kasahstanis. 1987–1989 oli ta lähetatud Etioopiasse, kus tegutses jalaväediviisi ülema nõunikuna ja armeekorpuse ülema nõunikuna.

Aastail 1989–1991 oli ta Nõukogude armee polkovnikuna Tartu sõjakomissar.

Põhjalik ja pikk on olnud Ants Laaneotsa sõjaline haridustee. 1966–1970 õppis ta Harkovis kaardiväe kõrgemas tankiväekoolis, omandades tankiväeohvitseri auastme ning autode, traktorite ja soomustehnika ekspluatatsiooni inseneri kutse. Aastaisse 1978–1981 jäid õpingud Moskvas Malinovski-nimelises soomusväeakadeemias, kus said selgeks staabitöö ja vägede juhtimine. See õppeasutus andis kõrgema sõjaväelise hariduse.

Kui ajalooratas pöördus, oli Laaneots aastail 1997–1998 väljaõppel NATO kaitsekolledzhis Roomas, järgmisel kahel aastal aga Soome maakaitse kõrgkoolis.

Kuivadele arvudele ja faktidele põnevamat lisa leidis Kesknädal 16. detsembri 1999. a. Postimehest, kus Ants Laaneotsa elulugu lähemalt käsitlesid Juhani Püttsepp ja Toomas Sildam.

Saame teada, et juulis 1966 läks 18-aastane Laaneots, eirates kõigi Siberis ellujäänud sugulaste manitsusi, Venemaale ohvitseriks õppima. Ants polnud unustanud üheksat aastat Krasnojarski krai Sharõpovo rajooni Temra külas, kus onu Elmar teda küüditamisööl kodust kaasa haaratud piiblist lugema õpetas. Ohvitserikutse oli lihtsalt Antsu unistus.

Temast saigi ohvitser, kelle kraenurkadel sädelesid väeliigi tunnusena pisikesed kuldsed tankid. Juba enne 40. eluaastat hakkasid strateegilist andekust ilmutanud tankidiviisi staabiülemale polkovnik Laaneotsale terenduma kindralipagunid.

Võimalusi püssirohtu nuusutada pakkus tollane agressiivne Nõukogude Liit siin- ja sealpool ekvaatorit. 1986. aastal komandeeriti Laaneots kaheks nädalaks Afganistani mägedesse Herati linna lähistele üht pealetungioperatsiooni nõustama. „Herat on ilus linn," nõustub Laaneots, ja see on ka kõik, mida ta tollest sõjakäigust rääkida tahab.

Käsk lennata sõjaliseks nõunikuks Etioopiasse tähendas Laaneotsale märtsis 1987 kergendust. Kodusõjas hinge vaakuv riik, kus kehtisid diktaator Mengistu rahvademokraatlikud loosungid, polnud küll Musta mere kuurort, aga Etioopias ei saatnud sissid dünamiidikoormaga eeslit Vene sõjaliste nõunike elumaja juurde rohtu näksima, nagu Kabulis juhtus. „Afganistani põrgusse" ta hoolimata kolmekordsest palgalisast tagasi sattuda ei tahtnud, sest teadis väga hästi, et sissid lõikasid vangivõetud vene nõunikud tükkideks.

Laaneotsa on painanud pilt Etioopiast, provintsikeskuse Mekele lähedalt mäenõlvalt. Seal lebas 530 rohelises mundris langenut. Need olid 12. korpuse mustanahalised sõdurid, kelle kohalik kindral Adis ajas nõunik Laaneotsa äraolekul vastase piiramisrõnga murdmiseks tormijooksule, kuid jättis ilma suurtükiväe toetustulest. Järgmisel päeval võttis Laaneots 42 000-mehelise korpuse juhtimise enda kätte, andis 16-minutise tulelöögi separatistide laskepesade pihta ja lõikas piiramisrõnga läbi vaid mõne mehe kaotamise hinnaga.

See oli võit, kuid Laaneotsal küpses otsus Etioopiast koju, Eestisse, põrutada. Kaheksa kuud pidasid Eesti NSV sõjakomissar kindral Rein Põder ja EKP juht Vaino Väljas bürokraatlikku kirjavahetust, kuni neil õnnestuski Valgevenesse tankidiviisi komandöriks määratud Ants Laaneots Eestisse ära tõmmata.

Laaneots meenutas, kuidas ta 1989. aastal Tartu sõjakomissarina trükkis valmis esimesed väljaõppeplaanid siis veel pooleldi põranda all olnud kaitseliitlastele.

„Siin käis kõva revolutsioon, Eesti asi hakkas edenema ja tahtsin õigel ajal rongi peale saada,» meenutas Laaneots Postimehe ajakirjanikele ületulemist rahvusjõudude poolele.

Kesknädalale on aga räägitud sellest, et Tartu sõjakomissari Laaneotsa ajal said eesti poiste keeldumist teenistusest Nõukogude armees toetanud aktsiooni „Genf 49" aktivistid varakult kätte hoiatused, millisel ööl tullakse poisse kodunt taga otsima, et neid väevõimuga Nõukogude armeeteenistusse viia.

Samamoodi riskis Laaneots, tõlkides Tartus dislotseeritud lennuväediviisi komandörile, tshetsheenide tulevasele presidendile kindral Dudajevile Eesti Ülemnõukogu ja valitsuse kõikvõimalikke otsuseid ja korraldusi. Hiljem palkas Dudajev tõlgid, kuid iseseisvusdokumentide muretsemine jäi endiselt Tartu sõjakomissari hooleks.

1991. aasta 20. augusti hilisõhtul istus staabihoones, praeguses „Barclay" esindushotellis ümber nõupidamislaua sünge seltskond, mille keskseks kujuks oli kaugpommitajate diviisi komandör kindral Janin, kes oli Tartusse saabunud Dudajevi asemele. Nõuti, et Tartus kehtestataks putshi ninameeste taotletud komandanditund. Sõjakomissar Laaneots vaidles putshistide käsku toetavale Janinile vastu. Laaneots ja Janin koos KGB-lastega vaidlesid juba neli tundi, kui helises diviisikomandöri laual olev NSV Liidu riigivapiga eritelefon. Selgus, et riigipöörajate ponnistused olidki luhtunud.

Hommikul Laaneots teatas Tartu linnaametnikele võiduparaadi vastu võtva kindrali rahuloluga: „Putsh, härrased, on läbi kukkunud!"

Ajakirjanduses ilmunu põhjal Ralf R. Parve


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)