Toivo Tootsen: 21. sajandil täiesti üksi ei saa

URMI REINDE,      08. juuni 2005


Intervjuu Toivo Tootseniga

Alustame kõige tõsisemast. Riigikogu väliskomisjonis valmis hiljuti kontseptsioon Venemaaga suhtlemiseks, mis rõhutab Euroopa ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. USAd isegi ei mainita. Samas tegi kaitseminister Mikser Eesti viimaste aastate suurima julgeolekupoliitilise otsuse, minnes Iraagi sõtta isegi mitte NATO ega ÜRO, vaid üksnes USA palvel. Milline on Sinu isiklik seisukoht kolmnurga kohta Eesti-Venemaa-USA ...või vastupidi?
Teeme selgeks mõned algtõed. Eesti on Euroopa Liidu liige ja NATO liige. Millises ulatuses saame rääkida Eesti kui riigi eraldi suhetest, eraldi välispoliitikast? Oleme ju ise rõhutanud, kui tähtis on Euroopa Liidu ühtne välispoliitika. Ainult et selle ühtse välispoliitikani on praegu veel tõesti üsna pikk tee. Tõsi, Euroopa uues põhiseaduse lepingus on kavandatud liidu ainus minister – välisminister. Aga praegu pole ju kuigi kindel, kas see põhiseaduse leping üldse jõustub ja kui, siis millisel kujul.
Nõukogude Liidus olles tundus meile, et Lääs on midagi väga ühtset. See oli meie ettekujutus. Tahtsime ühineda selle ühtse Läänega. Saime vabaks, ühinesime. Nüüd siin olles näeme, et ühtsena tundunud läänemaailm pole tegelikult kuigi ühtne. Nii Euroopa Liidu sees kui ka laiemas maailmas on riikidel erihuvid, on regioonide erihuvid.
Euroopa Liidus näeme selgelt huvigruppe, mis omavahel kõigis asjades kokku ei klapi. Suurtel riikidel, nagu Inglismaa, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, on eraldi huvid, millel väikeste riikide huvidega sageli erilist pistmist ei ole. Ja ka nende omavahelised huvid ei lange alati kokku.
Meie kaldume põhiseaduse lepingut toetama, et saavutada siiski maksimaalne ühtsus. Teistmoodi lihtsalt maailmas enam läbi ei löö. USA ja Kagu-Aasiaga konkureerimiseks peab Euroopa olema üksmeelsem. Globaliseerumisprotsessid on lakkamatud, ja neis tuleb tõesti igaühel oma kohta otsida. Aga selles ei saa kõik olla liidrid.

Paljud eestlased näevad USAd meie ainsa päästeinglina Venemaa vastu. Samas osa inimesi on USA suhtes allergilised, nimetades missiooni Iraagi okupatsiooniks ja Eesti lipu häbiks. Milline on Sinu seisukoht?
Mina püüan protsesse mõista. Neid tundma õppida, mõelda, ja siis järeldusi teha.
Ka sellele küsimusele ei ole olemas ühest vastust. Kui vaatame, siis näeme ilmseid seoseid. Et Inglismaa ja USA on lähedased partnerid. Et Itaalia ei kavatse vägesid Iraagist ära tuua. Et Prantsusmaa on aga, vastupidi, väga skeptiline.
Meie esmased sihid on tagada julgeolekualane ja majanduslik tihe ning kiire koostöö Euroopa Liidu, NATO ja ka ÜROga. See viimane on muide viimasel ajal kahetsusväärselt soiku jäänud. Toetan siin täiel määral kaitseminister Jaak Jõerüüti, kes on öelnud, et Eesti tööd ÜRO suunal tuleb aktiviseerida, kuna maailmas on väikeriikide koostöö tugevam. Me ei peaks piirduma ainult Euroopaga. Soome on just ÜRO kaudu end tuntuks teinud, ja üliedukalt. Muidu ei tunnekski keegi Soomet, aga nüüd on isegi meil tutvustuseks uhke öelda, et meie oleme Eestist, mis asub Soome kõrval.
USAga suheldes ei saa me unustada, et ta on NATO juhtriik. NATO võtab otsused vastu iga liikme heakskiitva otsusega. USA arvamusest sõltub lõpmata palju.
Teiseks ei saa me unustada, et USA ei tunnustanud aastakümneid Eesti jt Baltimaade inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Ka mitte siis, kui Nõukogude riik oli sõjaliselt väga võimas.
Ja kolmandaks, USA on praegu ainus riik, kes on avalikult president Bushi suu läbi tunnistanud, et Jaltas ja Teheranis tehti vigu. Ta on praegu ainus suurest võitjate kolmikust, kes seda teinud on.
USA on maailma suurimaid jõude nii majanduslikult kui ka sõjaliselt. Ja Eestile on tähtsad ka üleatlandilised suhted.

Ajuti tundub, et USA tunneb end liiga maailmavallutajana?
Ajalugu on tõestanud, et tugev jõud korrastab maailma. Spontaanne, pingeid täis, heitlev, kisklev, kaootiline maailm on palju hullem.

Ja Venemaa?
Mõni aasta tagasi käisin Marshalli keskuses Saksamaal kõrgema juhtkonna julgeolekukursustel, kus meile rõhutati: unustage vastandamine Ida–Lääs. Ohud on mujal, suurim oht on rahvusvaheline terrorism, ja selle vastu tuleb ühendada kõik jõud. Ka USA ja Venemaa suhted, vaatamata paljudele erimeelsustele, on eelkõige siiski koostöösuhted. Sinna kuuluvad ka ühised kaitsekokkulepped.
NATO ei vastandu Venemaale. Seega ka Eesti, olles NATO liige, ei saa vastanduda Venemaale. Need, kes üritavad siin kõvasti vana vahtu üles kloppida, teevad tegelikult Eestile kui riigile kahju, pidades silmas vaid mingit kitsarinnalist ja omakasulikku asja. Loomulikult ei välista see, et me ei ütleks oma arvamust, oma seisukohta ühes või teises küsimuses.
Arvan, Eesti ei saa ajada diametraalselt erinevat poliitikat teiste riikide poliitikatest. Riigid püüavad pidevalt leida ühiseid huve. Ka meie abi Iraagile ei saa käsitleda üksnes militaarsest küljest. Me võime leida seal muudki, kus oleme võimelised aitama, ja oleme sellega ka juba alustanud. Näiteks NATO peab oluliseks aidata üles ehitada Iraagi sõjaväge, riigid peavad kaasa aitama Iraagi majanduse arendamisele. Ka meie võime sellesse koostöösse omalt poolt lisada kogemusi, mille oleme viimastel aastatel omandanud – mõtlen riigi ülesehitamist, sealhulgas kaitsevägi, piirivalve, riigistruktuurid, seadusandlus. Oma riigis oleme sellega ju hakkama saanud. Olen kindel, et nii saame Iraaki rohkem aidata kui vaid nende 40 sõduriga, kes seal praegu on. Samas oleme näidanud, et suudame missioonidel osaleda.

Kuidas kommenteerid olukorda, et riigikaitsekomisjoni esimees on ajakirjanik ja kaitseminister kirjanik? Miks tegutsevad sügavad humanitaarid sedavõrd maskuliinses valdkonnas?
Tõepoolest huvitav paralleel. Eks Eesti iseseisvumine tekitas paljudes inimestes impulsi, kuidas ise oma riigile kaasa aidata. Poliitikasse tuli palju mõtlevat seltskonda, kahjuks suur osa intelligentsist on läinud jälle tagasi oma liistude juurde.
Humanitaaridel on keskmisest selgem pilt maailma protsesside põhjustest, olemusest ja tagajärgedest. Liikus ju okupatsiooni ajalgi palju head kirjandust ja kõrgkoolist sai hea hariduse see, kes seda saada tahtis. Olime kursis maailma sündmustega. Kõige selle pinnalt on võimalik omandada filosoofiline maailmakäsitlus, mis aitab asjadest aru saada, neid analüüsida, ja alles siis asuda tegema otsuseid.

Ja lõpuks meie riigikaitse tulevik. Kuidas edeneb noorte kaitsetahe ja kas 2% SKPst kaitsekulutustele jääb püsima? Kas tuleb palgaarmee?
Paneme kirja mõned numbrid. Eesti Kaitseväge peab usaldusväärseks 85% elanikkonnast. (Mitte-eestlaste puhul on usaldus küll madalam – 50%.) NATOsse kuulumist pooldab 74% elanikkonnast. NATOt peab peamiseks julgeolekugarantiiks 79% küsitletutest. Kaitsekulutuste taseme säilitamise pooldajaid on viimastel aastatel 44–53%. Üleminekut kutselisele sõjaväele pooldab 40% ja kohustusliku ajateenistuse säilimist 54% inimestest.
Neid arve vaadates on meile tulevik kätte näidatud. Professionaalsete kaitseväelaste osa järjest suureneb, kuid puhtalt palgaarmeed ilmselt niipea küll ei tule, ajateenistus säilib veel üsna kaua. Kuna Kaitsevägi (muide ka Kaitseliit) on väga usaldusväärsed, siis tahavad noored sinna tulla. Too üldtuntud 2% on meie lepinguline kohustus ja selles suunas tuleb edasi pürgida.
Mis puutub veel rahasse, see on ju eestlastele alati hell teema, siis vaatame mitte ainult oma 2% SKTst, vaid võtame seda kogu NATO kaitsekulutuste ühe osana. NATO liikmete kaitse-eelarvete kogusumma ületab 570 miljardit dollarit. Võib vast liialduseta öelda, et Eesti kui üks liikmesriik saab arvestada osaga kogu sellest meile muidu nii mõeldamatust summast. Ja see osa on kõvasti suurem kui meie 2%.
Olen päris kindel, et üllatavaid riikide tasemel kallaletunge vähemalt lähiajal meile ei tule. See on praeguses maailmapoliitikas välistatud. Võivad tulla terroristlikud üksiküritajad, ja ei saa ka vältida, et puhkeb mõni üleilmne kriis. Eestit üksi mõni välispidine sõjaline jõud ei ohusta. Seepärast ongi oluline olla üks lüli riikide liitudes, kaitstes nii ennast kui teisi. 21. sajandil ei saa täiesti üksi tegutseda mitte ükski riik.


Tänane parlamendi riigikaitsekomisjoni esimees on Keskerakonna raudvara Toivo Tootsen (61).
Kohalike omavalitsuste valimiste järel 1993. a sai temast Tallinna volikogu liige ja Keskfraktsiooni esimees, kellena töötas kümme aastat, 2004. aastani.
Riigikogu liige teist koosseisu järjest. Alates 1999. aastast riigikaitsekomisjoni liige (pärast 2003. a valimisi töötas mõnda aega maaelukomisjonis).
Pärit Võrumaalt Rõugest, kus eelistab veeta tänase päevani iga vaba hetke. Õppinud Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust orientatsiooniga zhurnalistikale, lõpetanud aga hoopis Tallinna Ülikooli (toona Tallinna Pedagoogiline Instituut) lavastaja erialal. Suurema osa elust töötanud raadioajakirjanikuna, olnud Eesti Ajakirjanike Liidu esimees. Avaldanud raamatuid huvitavatest aegadest ja inimestest.
Teeninud sõjaväes aastatel 1964–1965. Kaks poega ja üks tütar.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)