Kilplased ei kao ka koolist

Möödunud aasta lõpul avaldati Rootsis ilmuvas Eesti Päevalehes pikk intervjuu rootslanna  Yvonne Leipalu ja tema rootsieestlasest abikaasa Rein Leipaluga, kes juba 15 aastat elavad, töötavad ja kasvatavad oma lapsi Eestis. Selles loos on üsna palju võrreldud Eesti ja Rootsi kooli, kusjuures hinnangud Eesti koolile on üldiselt positiivsed. Pereema sõnutsi ollakse Eesti koolis õpilaste suhtes nõudlikumad kui vabakasvatusele orienteeritud Rootsis ja näiteks reaalainetes saavad siin õpilased parema ettevalmistuse. Selline hinnang on mõistagi meeldiv, kuigi tuleb meeles pidada, et perekond Leipalu tunneb Eesti kooli vaid Viimsi kooli näitel ja kõik nende öeldu ei pruugi kehtida üldistusena.

Samas on Leipaludel Eesti koolile ka üks etteheide – see puudutab tööõpetuse korraldamist. Neile jääb arusaamatuks, miks õpetatakse Eestis tööõpetust kahe erineva ainekava järgi: tütarlastele on ette nähtud tekstiilitööd ja kodundus, poistele peamiselt puidu- ja metallitööd. Yvonne Leipalu meenutab, et temale endale meeldisid koolis kõige enam just puidutööd, pereisa Rein aga leiab, et talle on marjaks ära kulunud ka koolis omandatud kodundusteadmised ja oma rõivaste hooldamise oskused. Asjaga kursis olijaile ei tule sellised seisukohad üllatusena. Juba uue iseseisvusaja esimese õppekava kohta tuli välismaistelt ekspertidelt samasugust kriitikat.

Traditsioonide kütkes

Meil on oma mudeli kaitseks alati olnud varnast võtta argument, et õppekava ei kohusta kooli õpilasi kahte rühma jagama soolise tunnuse alusel ja iga õpilane saab vabatahtlikult valida talle meelepärase variandi. Samas saame kõik aru, et põhirolli mängivad siin siiski traditsioonid. Teiseks, ükski poiss ei raatsiks täielikult loobuda puidu ja metalliga rinda pistmast ega ükski tütarlaps nn naiskäsitööst. Samas peab tunnistama, et oleme meie süsteemi kriitikat alateadlikult pidanud ka pelgalt soolise võrdõiguslikkuse eestvõitlejate (pro feministide) virisemiseks. Mõneti on meile eluvõõras tundunud näiteks Rootsis ilmunud tehnikaõpetuseõpiku kaanepilt, kus blond lakitud küüntega kaunitar nihikuga mõõdab metallitreipingil treitava detaili läbimõõtu. Metallitöö on meie mõistes siiski seotud pigem õli ja nõega.

Paraku kipub ühiskonna areng kinnitama, et neil, kes meie tööõpetuse korraldust arvustavad, võib olla mõneti õigus. Minevikus, kui tööõpetus ainena kooli tuli, peeti selle sisu valides eelkõige silmas toonast elukorraldust ja tööjaotust. Talvel, kui põllutööd soiku jäid, pidid naised oskama lõnga kedrata, kangaid kududa ja perele hädapäraseid rõivaid valmistada.  Meeste  mureks oli hooneid remontida, mööblit valmistada, põllutöö- ja hobuseriistu putitada. Ka hilisemal ajal askeldasid toas ja köögis peamiselt naised, meeste tööd käisid garaažis või kuuris. Tänapäeva meestel pole enamasti enam garaaži ega kuurigi, rääkimata sellest, et nüüdisaegne auto enam igamehe putitamist ei vaja ega lubagi. Mõnikord võiks pigem marjaks ära kuluda toiduvalmistamisoskus, kui kodune võrdne tööjaotus igas peres tavapäraseks muutub. Kindlasti pole tarbeesemete valmistamine ka kõigi naiste jaoks enam ainuvõimalik eneseteostusviis. Sellele mõeldakse meil mingil määral ka uute ainekavade koostamisel ja peetakse plaani sisse viia soovitus õpetajatele õpilaste vahetamiseks mingi arvu tundide osas. Samas oli selline nõue (mitte pelgalt soovitus) ka 30–40 aastat tagasi olnud õppekavas.  Neis tundides pidid poisid omandama algteadmisi ja oskusi kodundusest ning tütarlapsed õppima tegema elektrotehnilisi töid. See nõue võeti aga õppeprogrammidest välja väga lihtsal põhjusel – enamikus koolides seda nõuet ei täidetud. Tookord olid põhjendused küll majanduslikku laadi. Koolid väitsid, et neil puuduvad õppeköögid ja kodundustunde on raske läbi viia isegi tütarlastega ning riik ei varusta koolide töökodasid elektrotehniliste tööde läbiviimiseks vaja minevate materjalidega.

Aeg annab arutust

Kummati on alust arvata, et pelga soovitusega ei lahenda seda probleemi üleriigiliselt ka tänapäeval. Hoopiski kindlam oleks koostada kõigile õpilastele ühtne ainekava, kus sisalduvad poole väiksemas mahus teemad mõlemast praegusest ainekavast. See võimaldaks õpilased jagada kahte rühma ilma sugu arvestamata ja eeldaks, et pool õppeaastast õpiks ja töötaks kumbki rühm ühe (naiskäsitöö või tehnilise tööõpetuse) õpetaja käe all ning seejärel rühmad vahetuvad. On aga märgata, et see ettepanek on vastukarva just käsitöö- ja kodundusõpetajatele. Nende argumendi kohaselt ei suuda õpilased selle ajaga kvaliteetselt omandada kõiki eelkõige naistele vajalikke teadmisi ja oskusi, millel baseerub lisaks muule ka meie rahvuslik naiskäsitöö.

Neid põhjendusi on raske eirata, kuid asjaga lähemalt kokku puutunule kumab taolise vastuseisu tagant läbi veel üks asjaolu. Tänases Eesti koolis on vaid üks aine, kus õpetajate põuda pole ja pakkumine ületab nõudmise. See ongi naiskäsitöö ja kodundus. Selle nähtuse põhjusi aitab mõneti mõista näiteks see,  kui külastada üheaegselt toimuvaid käsitöö ja tehnilise tööõpetuse tunde. Ühes ruumis istuvad tütarlapsed vaikselt oma kohtadel ja koovad tundide kaupa kampsunit või tikivad vaipa ilma et nad õpetaja rahu eriti häiriksid. Teises ruumis käib aga pidev mingi „Browni liikumine“, kus poisid kapist tööriistu toovad, õpetajat appi kutsuvad, omavahel vaidlevad ja võimaluse korral üksteisele rusikaga ribidesse tonksavad. Seda möllu ohjeldades ei saa tööõpetaja hetkekski lõdvestuda ja rahulikult õpetajalaua taha istuda.

Kui palju on ilmas neid inimesi, kes soovivad oma elu vabatahtlikult keerulisemaks muuta? Paraku näitab asjade loomulik kulg, et ükskord tuleb tööõpetuses poiste ja tüdrukute ühisõpetamine nagunii.

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |