Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Neoliberalistliku ego õitseng või agoonia?

MART OJASALU,      20. veebruar 2008


Tsiviilühiskondade ajalugu on alati olnud ideoloogiate võitlustanner. Kooliõpikust on teada Ateena demokraatlik-orjandusliku kaubandusriigi sõjaline vastasseis Spartaga, mida iseloomustas range riigikeskne hierarhia. Spartas valitses "meie"-tunne ego üle. Tookord võitis küll Ateena, aga täna, kui loodusressursid sulavad kui kevadine lumi ja maailmas elab 7 miljardit (?) inimest, ei saa kahe vastandliku ideoloogia vastasseisu enam lahendada eduka sõjaga – tuumasõda oleks kogu inimkonna lõpp.

XXI sajandil on samasuguses vastasseisus Lääne egoistlikule isikuvabadusele tuginev ultraliberalism ja Kaug-Ida 2500-aastaste juurtega konfutsiaanlik kommutarism, mille kohaselt kollektiivsed väärtused seisavad indiviidi omadest kõrgemal. Vastuolud nende kahe maailmavaate vahel teravnevad iga aastaga, sest Lääne moodne pillav-raiskav tarbimisühiskond kulutab olulised loodusressursid ära eeldatavalt juba lähema 20–30 aastaga.

Kes selles vastasseisus võidab?

>Ego-kultus ehk libertaanlus

Ego-kultus on Lääne moodsa tarbimisideoloogia alus. Selle ideoloogia üheks häälekandjaks on Max Weberi teos protestantlikust eetikast.

Nii Eestis kui ka Euroliidus on egoistlik liberalism ainuvalitsev ideoloogia, mingi riigireligiooni-taoline surrogaat, mille väiksemgi kahtluse alla panemine kutsub esile agressiivse vasturünnaku. Turuliberalismi kõrgeimal astmel, nn libertaanluses, on isiku kõrgeimaks absoluudiks egoistlik omakasu. Nii näeb USA visionäär Jeremy Rifkin egoistlikus omakasutundes isegi inimkonna uut kõrgeimat religiooni, mis Euroopas on tõrjunud kristluse oma kümne käsuga prügiurni.

Kirjeldatud absoluudis avaldub see ka perekonna kui kommutaristliku jäänuki otsustavas hävitamises; samuti kuuluvad hävitusele rahvustunded, mis äratavad vabaturulikule fundamentalismile vastuvõtmatut kokkuhoiu-, hoolivus- ja üldise "meie" tunnet.

Abikaasad, lapsed ja vanavanemad muutuvad egoistlikus omakasusõjas konkurentideks, kes reedavad oma pere liikmeid esimesel soodsal võimalusel. Näiteks osava advokaadi tehinguga vanaema maja võõrandamine koos tema tänavaleviskamisega ei tohi lapselapses tekitada mingeid hingelisi tundmusi või haletsust, vaid ainult rõõmujoovastust oma edukusest. Vabad, lõdvad, vaid ajutisele omakasule rajatud suhted valitsevad juba 70 protsendis Lääne kooseludest. Selle retsidiivid kanduvad lastele ja peegelduvad sealt tagasi vanemate vastu. Uue pereabielu seadustiku aluseks oleks oma abikaasa reetmiseks tshekkide korjamine.

Autoriteetne Indrek Neivelt on kirjeldanud sellist olukorda kui jätkusuutmatut, mis viib ühiskonna elujõulisuse mandumiseni, nagu see oli hilises Rooma keisririigis, kus elujõulised barbarid (tänases Euroopas: moslemid) hedonistliku (täna: liberaalse) inimrämpsu lihtsalt välja vahetasid. Selleks sobib tugeva "meie"-tundega superrelv, milleks on Lääne-Euroopas 4–5 lapsega islamipere, kes ei tea, mis on abielulahutus.

Eesti pinnale saabus libertaanlus juba 1990. aastal, munedes ka kohe omandireformi näol haisva mädamuna. Balti ketis seisnud sinisilmsed eestlased oma siiras, rahvuslikus "meie"-usus ei kujutanud tookord ette, et egoistlikus saamahimus väliseestlased ja nende kohalikud lakeid juba siis Eesti Kongressi tagatubades saaki jagasid ja rahvuskaaslaste tänavaleheitmist plaanisid.

Ultraliberalism ei hävita ainult eetilisi inimsuhteid, vaid mässib eestlased pangalaenude ja liisingutega pangaorjusesse, mille tasateeninimisele kulub kogu elu. Kusjuures selle vara hind osutub enamasti üle 200 protsendi kõrgemaks tema tegelikust väärtusest.

Euroopa Liidu rahastatud projektide kaudu on Eestis hästi tuntuks saanud võimas hüperliberalismi-gurude löögirühm, kus suurimateks staarideks on Mark Leonard, Timothy Ash, Ulrich Beck ja Ivan Krastev ning kelle varjus Umberto Eco kurvalt ohkab Euroopa lõpliku allakäigu pärast. Hüperliberite sõnum-evangeelium näib väliselt kui hõrgutav maasikazhelee, mille täpsemal silmitsemisel märkame, et hõrk kallerdis on pealt hallitusega kaetud ja toimelt mürgine.

Sorose ämblikuvõrk

Ida-Euroopa rahvastele ultraliberalismi kultiveerimiseks asutas George Soros, keda Der Spiegel tituleerib kui USA–Ungari valuutaspekulanti ja Inglise naela põhjalaskjat, Budapestis ideoloogilise poliitülikooli. Selles, nn Sorose ülikoolis, said koolituse meie peavoolumeedia poliitpastorid Mall Hellam, Uku Lember ja lahetagune Iivi Masso. Oma õpetuse Lenini moodi "massidesse viimiseks" on üleriiklikult loodud eriline horisontaalne võrgustik – "avatud kodanikuühiskonna programm". Saladuslike fondide rahadega moodustatakse riiklikele institutsioonidele paralleelstruktuure, mida ohjatakse MTÜ-de kaudu. Mainitud võrgustik on oma sisus petlikult illusoorne – midagi suletud kuulikindla klaaskasti taolist, kus inimene on vaid näiliselt vaba ja iseotsustav. Just see võrgustik kleebib kuulutustulpadele selliseid südantlõhestavaid karjatusi nagu "Ära löö last!", "Prostituut on meeste seksismi ohver!" jt, mis sisult on sama idiootlikud kui "Ära torka sõrme hakklihamasinasse!".

Ajakirjandusliku ultraliberalismi kõrgeima vindini jõudis muidugi Kaarel Tarand, kes sügava mõttetööga "avastas", et Balti kett ja teised selletaolised Rahvarinde ühisüritused olid tobeda "meie"-tunde kehastus, see tähendab – kommutaristlikud –, sest õige eesti mees käis hoopis, käed taskus, mõeldes seda, kuidas raha teha.
Boriss Jeltsini ajal imbus Sorose kolmas sektor ka Venemaale, kuid Vladimir Putin rookis selle seltskonna, kui varjatult vaid "oranzhi revolutsiooni" imalat lehka levitava, lihtsalt riigist välja. Kui siia lisada läbikukkunud Garri Kasparovi hädine 1 protsent ja Boriss Nemtsovi nutuga uttutõmbumine, siis sellel ideoloogial tõesti midagi roosilist loota pole.

(Järgneb)

Viimati muudetud: 20.02.2008
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail