Eestimaa laul 2006 – Iraagi sõja toetuseks?

Tõnis Siim,      04. oktoober 2006


Nüüd, kus Ivo Linna, Tõnis Mägi jt vabaduselaulikud laulsid Tammsaare pargis "Koitu" nende erakondade huvides, kes on teinud eestlastest kaassüüdlased Lähis-Idas toime pandud sõjakuritegudes, tekib küsimus: kas oleme tõepoolest „päikesekummardaja-rahvas", kelle (õnne)päike tõuseb kord idast, kord läänest, ja kelle missiooniks on vaid võitjatele lauluga armastust avaldada ning võitjariikidele vajaduse korral kahuriliha pakkuda.

Kui lihtne olnuks Ivol ja Tõnisel lahkuda kasvõi viivuks rikaste ja ilusate seltskonnast, minna teisele poole teed ja laulda ka maalt tulnud nn teise Eesti eestlastele mõni ilus laul. Sellise kergeltteostatava sõbrakäe-zhesti ärajäämine aga võttis "Koidu" ja "Tahan olla oma rahvaga ma koos" sõnadelt tõsiseltvõetavuse ning paigutas autorid tavaliste edevate õukonnalaulikute seltskonda.

Enne presidendivalimisi kutsuti erakondi üles lahti ütlema senisest ärapanemisvaimust ning omaks võtma koostööle ja paindlikule lähenemisele rajatud käitumist. Kuid näiteks sünergia- ja koostööprintsiibile rajatud Jaak Aaviksoo presidendiks, T. H. Ilvese ja Aadu Must a(üks võimekas lääne-, teine idasuunaliselt töötama) asepresidentideks saamise kompromissettepanekut dollarikommaritele alluv meedia isegi ei avaldanud. Selle asemel manipuleeriti nagu nõukaajalgi rahvakunstnikega ja lugejakirjadega.

Tavakodanikule jääb mõistetamatuks, miks grupp endisi seltsimehi, tänaseid dollarikommareid paigutas raha just Ilvese totaalsesse haipimisse. Sisuliselt ei erinenud Ilvesest presidendi tegemine Venemaa 1996. a presidendikampaaniast, kus muidu justkui konkureerivad oligarhid panid rahad kokku, tellisid USAst parimad poliitmanipuleerijad, monopoliseerisid massiteabe ning tõstsid Jeltsini reitingu lühikese ajaga üle 50% piiri. Erinevalt spordist, kus dopinguga saavutatud tulemusi häbenetakse ja nendega enam ei arvestata, ei kehti niisugune reegel paraku poliitikas.
Sest, nagu teada, kostab see, mida massimeedia metsa (rahva sekka) hüüab sealt kajana tagasi, ja selle kaja tugevust on võimalik mõõta nn reitingupunktides.

Rahatotalitaristliku valitsemiskorra ohtlikkusest räägib USA näide, kus mõlemat kaht järelejäänud võimuerakonda rahastavad meie mõistes ühed ja samad kaukamehed. Neil on seetõttu võimalik tellida mõlemalt parteilt, sõltumata sellest, milline hetkel võimul on, ühte ja sama „muusikat" – sealhulgas ka ülikulukat Iraagi okupeerimist, mõtlemata sellele, et see võib surmaohtlikult nõrgestada kogu lääneühiskonna kui peremeesorganismi.

Ajasin 23. septembril Tammsaare pargi kontserdil n.ö rahvadiplomaatia korras parasjagu juttu presidendikandidaat Jaan Manitskiga, kui meie vestluse katkestasid kaks ETV logoga kaamera ja mikrofoniga noormeest ning palusid Manitskilt intervjuud. Nad küsisid, miks ikkagi jäädi presidendivalimistel rahvast lõhestava valiku ja erakondade ärapanemispoliitika juurde ega püütudki tõsiseltvõetavalt mõistlikku kompromisslahendust otsida? Noored ajakirjanikud olid vaatamata noorusele teadlikud sellest, kuidas seesama mõjukas osa tänastest dollarikommaritest, kes nüüd omameheks saanud Ilvest presidendiks meikisid, omal ajal KGB-kommaritena samade võtetega 1988. aasta veebruaris, aga ka varem ja hiljem Enn Tartot, Lagle Parekit jt vabadusvõitlejaid hoopiski laimasid. Näib, et meie ülikoolid lasevad kõigele vaatamata välja noori, kes julgevad küsida ja kes on teadlikud sellest, mida ei ole kombeks mäletada, ning kellest kõik pole sugugi hästipestud klantsajudega Orwelli põrsad.

Valimisdebattide käigus tegi Ilves Eesti rahvusliku püsimajäämise tagamiseks mitmeid väärtuslikke ettepanekuid, näiteks pooldas ta investeeringute prioriteetset suunamist mitte neljarealisse kiirteesse, vaid maaelu arendamisse ja talude ülesehitamisse. Laulva revolutsiooni päevil räägiti talude taastamisest ja maapiirkondade taasasustamisest põlisrahvaga (seda eriti Ida-Virumaal ja teistes ohupiirkondades) kui Eesti sisulise kaitsepoliitika tähtsamast osast. Kahjuks täna mõistetakse kaitsepoliitika tähtsama osana pigem USA tingimusteta toetamist Iraagi sõjas ja Liibanoni pommitamist. Tuleb loota, et president Ilvesel õnnestub laulva revolutsiooni aegseid häid ideid ellu äratada ja neid ka teostada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)