Kas loksuja kana hakkab taas kuldmune munema?

 Karta on, et meie riigi (täpsemalt: valitsuse) poliitikas lähiajal sügavaid ümberhindamisi ei tule, et vahetatakse vaid „tähiseid“ (silte). On ju praegune valitsusjuht öelnud, et meil on „tuhandeid võimalusi“ kriisist välja tulla – jah, muidugi, esialgu polevat seda kriisi olemaski.

Ongi võimalusi. Kõigepealt saaks ümber korraldada maksuseadused (tulumaks) ja aktsiisid (toiduained, kütused). Samaaegselt tuleks anda hoop riigis valitsevale palgaanarhiale ja „päikesekuningatele“ omasele rahadega priiskamisele, luksushimurusele, tarbetule lõbusõitmisele ja paraaditsemisele jne. Ja muidugi tuleks peatada kurioosne võimusammas.

Ja veel: kas ei peaks riigikontrolör läbi vaatama, mis imeloom on Riigi Kinnisvara AS, et neelab eelarvest, aga tulu ei annagi. Ning vaatama sedagi, mis toimub tegelikult alarahastatud omavalitsustes. Kui riigikontroll seda ega teist ei tee, siis tekib küsimus, milleks meil seda institutsiooni üldse vaja on.

Muidugi on see kõik sulgede nokkimine, mis ei paranda töntsakat lendu ega rasket maandumist.

Kuidas jõuaksime valitsuseni, mis haaraks sarvist meie Euroopast murendataval energiamonstrumil (praegune valitsus seda vististi ei tee), kasutaks ära Euroopa abirahad alustamaks nüüdisaegsete majandusstruktuuride loomist (kuuldavasti jääb vähemalt kolmandik neist rahadest valitsusametnike süül kasutamata), asutaks arengufonde, annaks vajalikke subsiidiume.

Aeg maskid heita, aeg riiki ehitada

Meie parteimaastik meenutab maskipidu. Keegi ei tea, kes on tegelikult sotsdemmid ja rohelised. Kas rahvaliitlased ikka esindavad maarahvast? Mis imeloom on see kahepealine, kentsakalt nimetatud (sõnajupp Pätsi ’Isamaaliidust’ + ladinakeelne ’vabariik’) ning programmiliselt ennastsööv (üliliberaalne majandusprogramm vastandub konservatiivse hoiakuga) IRL?

Mida nad tahavad, ei tea keegi. Küllap nad ise teavad.

Või miks nimetavad majandusoligarhide (kelle hulgas on ülirikkaid, kes peaksid oma rikkust häbenema) parteilised ja parteitud korporandid end Reformierakonnaks, reforme teostavaks parteiks? Nende tegelik soov on ju põlistada praegune korporatiivne, lõhestunud ja ebaõiglane kord.

Eks ikka selleks, et mängida poliitmänge omakasu nimel.

Konstantin Päts lõpetas seesuguse „igaühe oma liivakastis“-mängimise mõnevõrra karmilt – keelustas parteid peale enda ihupartei Isamaaliidu. Mingi kord sai ju majja.

Meie võiksime teha ja peaksime seda tegema oma põhiseadust parandades. Arvan, et Rein Taagepera ja teised asjatundjad ei keelduks.

Kindlasti tuleks muuta valimisseadust; praegust ballasti Riigikogus ei õigusta miski. Siis tuleks seadustada rahvaalgatus ja saadikute tagasikutsumise mehhanism. Muidugi ka on vaja sisse seada presidendi otsevalimised.

Kindlasti leiab tark komisjon ümbertegemise nipet-näpet veelgi.

Aktuaalsed omavalitsusküsimused, sh maavalitsuste kaotamine ja haldusreformi mõistlik lõpetamine, on teostatavad juba praegu.

Parteimaastiku puhastamiseks oleks parim võtta šnitti meie suurelt vennalt ?hendriikidelt. Pole kuulnud, et USA-s kiskleks mingi tähtsusetu väikepartei võimu pärast. Miks ei võiks meilgi, näiteks rahvaalgatuse korras (põhiseadusesse ei sobi seesugust asja panna) kehtestada kaheparteisüsteemi? Võimu pärast võitleksid kaks suurparteid. Meil siis Keskpartei ja Parem- (või Liberalistlik) Partei. Väiksemad parteid („sooparteid“) ühineksid neile sobivamaga, kas siis nurisemata või urisedes, või tegutseksid mittetulundusühingute ja survegruppidena.

Praegune tegelik olukord on ju sisuliselt sama. Suurparteid, manipuleerides väikestega, hägustavad valimispilti; ka ressursikulutus on suurem.

Miskit peaks ju olema õppida meie esimese vabariigi vigadest ja veaparandustest. Miskipärast on aga karta, et meie praegused poliitikud ei taha neist õppida. Karta on, et nad oma praegusele loksuvale poliitikale panevad juurde „inimnäolisuse“ sildi. Tuttav termin, mis ei avita. Ootame ära.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |