Rahvusest ja poliitikast

ROMAN UBAKIVI,      31. august 2005


Mart Laari raamatu „Äratajad" (Tartu 2005) rahvuse teema on maailmas tänapäeval ideoloogilise võitluse keskpunktis.

Ühes leeris on modernistid-marksistid-stalinlased ja globaliseerumise mondialistliku (vana hüva atlantismi põhimõte, et meie peame kasvama ja teised peavad kahanema – toim) tee pooldajad, vastasleeris primordialistidest (konflikti aluseks on asjad, mis on ammusest ajast olemas, nagu usk, keel ja kultuur – toim) rahvuslased, kes tõestavad, et rahvused on ürgsed ning tegijad ka postmodernismis ja veel kaugemas tulevikus. Nende järgi on rahvusteta kommunism ja mondialism.
Mart Laar on kahtlematult Siim Kallase kõrval mondialistliku poliitika ja ideoloogia silmapaistvaim elluviija Eestis. Laari raamat on üritus jõuda lõpuks selgusele rahvuse olemuses. Eestluse II kongressil tunnistas Laar, et ta võib küll tundide kaupa rääkida rahvuslusest, ent ta ei tea, mis see on.

Mart Laari koomiku mõttemall
Mart Laar satub ületamatutesse raskustesse juba raamatu alguses. Ta kuhjab kokku hulgaliselt kilde uurijate ütlemistest, kuid ei suuda ainet teoreetiliselt mõtestada ega iseendagi vaateid ja suhet teistega paika panna.
Põhimõttelise vea teeb Laar juba eelkäijate mõtete süstematiseerimisel. Ta ei rakenda ühtegi rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtet, vaid võtab aluseks iseenda skeemi Ilmar Tõnissoni ühes artiklis avaldatud mõttekildude najal: „Tõnissoni arusaam näib olevat[!?] rakendatav ka meie kaasajal." (lk. 52)
Muidugi on Laaril õigus süstematiseerida uurijate mõtteid kas või nende juuste värvuse järgi, kui see aitaks vaid jõuda paremale arusaamisele. Ent ise reha ehitanud Laar astub kohe sellele otsa.
Nii paneb Laar ühte objektiivsesse koolkonda põhimõttelised vastased primordialistid ja marksistid-mondialistid ning vastandab nad voluntaristidele. Viimaste seast leiame (lk. 61–62) aga jällegi marksisti Eric Hobsbawmi!?
Kogu seda Tootsi peenart üritab Laar siduda teiste autoriteediga: „See jaotus meenutab teataval määral skeemi, mille ligi 70 aastat tagasi esitas Eestis Ilmar Tõnisson."(lk. 52)
Taolist metodoloogiat ei saa nimetada teaduslikuks. Laari mõttemall vastab pigem tuntud koomiku omale: „Mul on kindlad põhimõtted. Kui need teile ei sobi, on mul teisi ka."

Laar ja Kelam arendamas antirahvuslust
Rahvuse olemuse mõistmisel on Laar koos oma sõbra ja mõttekaaslase Lauri Vahtrega jõudnud mõteteni, nagu EW-s jõuti omal ajal kümne aastaga. Laarlased saavad täna rahvuse olemusest täpselt sama moodi aru kui nooruke 23aastane Ilmar Tõnisson 70 aastat tagasi – kitsalt kultuurinähtusena. (lk. 71)
Tõnissoni 1934. aasta artiklist leidis Laar endale armsa põhimõtte, et rahvus on ajutine nähtus – üks ajutine kultuurifaas. Laarlaste-mondialistide mõttekäik ühtib Ilmar Tõnissoni esitatud kultuurifaaside arengu skeemiga: 1) anatsionaalne kultuuri faas; 2) natsionaalne; 3) supranatsionaalne, rahvusteta ülidiferentseerunud indiviidide üldinimlik tase. (I. Tõnisson „Emajõe ääres", Tartu 1977, lk. 105)
Mõeldes ülaltoodud malli järgi, „aitavad" laarlased süstemaatiliselt eestlust hävitades enda arust rahval tõusta rahvusliku kultuuri faasist „kõrgemasse", mondialistlikku postmodernsusse, rahvusteta ülidiferentseerunud indiviidide tasemele.
Siit ka laarlaste vajadus kaasajastada „Loomade farmi" uut lavastust. Täpselt nagu bolshevike „tõelise demokraatia" sisuks oli totalitarism, nii on ka Laari & Kelami leiutatud termini „avatud rahvuslus" sisuks antirahvuslus.
Tõnisson erines põhimõtteliselt teda kuritarvitavatest laarlastest, kuna hindas inimkonda asumas rahvuste kultuurifaasis. Sellepärast pidas ta kultuuri kõrvalekaldumist rahvuslusest ebanormaalseks. Poliitikas oli Ilmar Tõnisson alati vankumatult eestluse kaitsel ja oma isa Jaan Tõnissoni elutöö väärikas jätkaja.

Tatika-Vesipruuli töö jätkajad
Laari arvates oleks aga juba tolleaegne EW eliit pidanud omaks võtma stalinlik-mondialistliku rahvusteooria: „1930. aastatel jäi uus positiivne avatud rahvuslus sündimata ning 1939–1940 kadus ka Eesti iseseisvus."(lk. 71)
Arvan, et EW eliidi suurimaks saavutuseks oli just rahvusliku põlvkonna üleskasvatamine. Kui laarlased oleksid juba siis oma „avatud rahvuslusega" pukki saanud, ei vahetaks me täna mõtteid eesti keeles.
Kui 70 aastat tagasi kirja pandud Tõnissoni katsetus läbi kitsa kultuuri paradigma jõuda rahvuse olemuse lahtimõtestamisele vastas tolleaegsele teoreetilisele tasemele, siis Laari & Vahtre tänased püüdlusi võib võrrelda Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuli ettevõtmistega.
Laar tsiteerib küll E. M. Carryt (lk. 72), kuid ei saa sõnade mõttest aru.
Nimelt tõdes Carry töörühm 1945. aastal, et rahvused kui teaduse objekt on kahtlematult olemas, ent katsed tolleaegsest diskursusest rahvuse olemust selgitada on teaduslikult võimatud. Laargi saab aga aru, et rahvuse olemust mõistmata ei ole ärkamisaja teaduslik uurimine võimalik (lk. 50). Laari „Äratajad" pole oma kitsa kultuurilise lähenemisnurga tõttu teaduslik uurimistöö, vaid esindab entusiastist kodu-uurija mitteprofessionaalset taset.

Eestluse ja maaelu lammutaja
Rahvusliku liikumise tõus ei olnud Laari esitatud andmete järgi üldsegi seotud sotsiaal-majandusliku ja kultuurilise arenguga, vaid hoopis Lev Gumiljovi passionaarsete inimeste (Laari „rahvuslik aktiiv") kvaliteedi ja hulgaga. Otsustav oli bioloogiline, mitte kultuurifaktor.
Eesti taasiseseisvumise kõige tähtsam sisetegur oli eestlaste rahvuslik liikumine ehk „laulev revolutsioon". Rahvuslike loosungite all võimule saades hakkas Laar kohe süstemaatiliselt eestlust lammutama. Rahvusluse põhiprintsiip solidaarsus asendati konkurentsiprintsiibiga: „Meie aitame ainult neid, kes ise ennast aitavad!" Nii tekitati kõikide sõda kõikidega ja
raiuti kõigepealt läbi eestluse juured maal nii ideoloogiliselt kui sotsiaal-majanduslikult. Täna kasvab üles põlvkond, kellele põllumees on luuser ja jobu. Eestlaste kui maarahva identiteet on hävitatud.
Mitte juhuslikult ei kaitse Laar kirglikult praegust maksusüsteemi ja on otsustavalt ühiskonda lõhkuva proportsionaalse tulumaksu poolt (PM, 18.07.05).

Laarlaste valitsemine viiks rahvuse hävingule
Rahvusriiklus on põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi olemasolu aluseks. Seepärast pole üllatav, et Laar propageerib nõrka riiki. Laarlased on tuntud riigi-rahva vara mahaparseldajatena. Täna võtavad seetõttu Eesti tähtsaimad majanduslikud, aga seega ka poliitilised otsused vastu välismaalased välismaal.
Laarlaste poliitika tulemuseks on eestlaste demograafiline ja identiteedikriis. Eesti rahvus on Laari shokipoliitika tagajärjel paisatud lagunemisfaasi (vt Õpetajate Leht, 28.05.04). Ilma eestluseta pole aga Eesti riigil sisulist põhjendust. Praegu on Eesti riigi ainsaks eesmärgiks kitsa parasiitliku kihi taskute täitmine.
Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et laarlaste-mondialistide valitsemise jätkumisel on väga tõenäoline eesti rahvuse kiire häving.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)