Mati Hindi sütiktekstid veavad elu edasi

TIIT MAKSIM,      19. september 2007


Vaevalt küll on kellelegi mõistmatuks jäänud sütiku sõjanduslik tähendus. Analoogiliselt on suurtele ja väiksematele rahvahulkadele avaldanud hoogsat, ajaloolise arengu seisukohalt lausa plahvatuslikku mõju sütiktekstid. Eestist meenuvad C. R. Jakobsoni isamaakõned, Jakob Hurda esinemised, Gustav Suitsu üleskutse „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!", Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest ja Eesti Ülemnõukogu otsus riiklikust iseseisvusest.

Seminaril, millega Tallinna Ülikoolis 11. septembril tähistati emeriitprofessor Mati Hindi 70. sünnipäeva, liigitas prof. Rein Veidemann sellisteks erakordseteks, sütikulisteks tekstideks ka keeleteadlase ja ühiskonnategelase Mati Hindi mitmed üllitised.

Eelkõige keskendus kõneleja 1987. aastal ajakirjas Vikerkaar poliitpimedusest trükivalgusse jõudnud käsitlustele „Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta" ning „Kakskeelsus ja kaksmeelsus".

Nõukogudeaegsesse Eesti kirjasõnna uutmoodi hingamist toonud ajakirja toonane peatoimetaja meenutas värvikalt, missugust Tallinna ja Moskva vahelist jannsenlikku „munade peal käimist" läks tarvis, et vallapäästetud venestuslainetust pärssida üritanud Mati Hindi manifestiks kujunenud artiklid ilmuda saaksid. „Mäng vääris küünlaid!" võib ta tagantjärele nentida. Hindi poolt sõnastatud tervemõistuslik lähenemine kakskeelsusele leidis N. Liidus ja kaugemalgi ärksat vastukaja. Tollal kirjapandu on jätkuvalt ülimalt aktuaalne ka tänastes oludes – näiteks kui „vene" asemele kirjutada „inglise", tõdes Veidemann. Tema hinnangul peaks see kainestama ka vene-eesti kakskeelsuse liiguljaid eestvõitlejaid praeguses integratsiooniprotsessis.

(Kahtlemata ei pruugi praegu sütikuna toimida suutev tekst kajastada vaid tänapäeva. Mille poolest pole sütiktekstiks tänavu 8. veebruaril Maalehes ilmunud kirjutis „Kõik on juba korduvalt olnud"? Meie ajakirjanduses kurjasti vohava väljarändamispropaganda vastu tegutsemiseks sobivaid mõtteavaldusi on Hint leidnud ajalehe Teataja toimetaja Konstantin Pätsi 1903. aasta artiklist „Kuidas meie oma haritlased ära laseme minna" ja esimese eestikeelse keskkooli rajaja pedagoogikaprofessor Peeter Põllu 1928. aasta artiklist „Meie rahva arvu kahanemine ilmavaatelise küsimusena". Mõlemad leiduvad „Eesti mõtteloo" köidetes.)

Ka üks lause võib olla sütiktekst

Seda, kuidas ammuse vaikse opositsionääri Mati Hindi nõukogudeaegseis keeleloenguis kasutatud näite- ja harjutuslaused tasapisi kujundasid kuulajate väärtusskaalat ning tõid erinevaid elukülgi välja võltsi klantskihi alt, tuletas oma tudengipõlvest meelde prof. Martin Ehala. Üksainus näitelause võis osutuda kasvatuslikumaks kui pikk tekst ja Mati Hindi sõnastatud määratlus „Tegelikkus on vaid üks võimalikke tegelikkusi" õpetas selgemini mõistma maailma segasust.

Seda, et Mati Hint on rõhutanud humanitaarteaduste ühtsust, kriipsutas alla juubilari ülikoolikaaslane, Tartu Ülikooli professor Haldur Õim. Rahvastel olgu õigus kultuurilisele iseolemisele. Kui üks keel vahetatakse teise vastu välja, vahetub ka mõtlemissüsteem. Aga inimesel on õigus mõelda oma kultuurile omaselt. „Humanitaarteaduste ühtsus – keeleteaduse poolt vaadatuna" (Looming 1974) on üks Mati Hindi manifeste, märkis Õim. Teaduste arengut on tavaks näha ainult suures ja kitsas spetsialiseerumises, kuid arengu taga ja all on tegelikult keele ja kultuuri struktuuriühtsus.

Keel pole tänapäeval enam ainult see, mida kõneldakse ja kirjutatakse – keelte saatus on hakanud olenema keeletehnoloogilisest päästerõngast, selgitas Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur Einar Meister.

Surelikud ja surematud keeled

Praegu maailmas registreeritud 6912 keelest on 516 väljasuremisohus – igas kuus hävinevat praegu kaks keelt. Saja aasta pärast võib paremal juhul alles olla 50% praegustest keeltest, halvemal juhul 10 protsenti. Kui varem kõneldi keelte kestmajäämisega seoses Gutenbergi efektist – säilivad ainult kirjakeeled, siis nüüd on hakanud toimima Gates'i efekt – väljasuremisele on määratud keeled, millel puudub arvutitugi. Ka 2400 kultuurkeelt, s.t need, milles on olemas piiblitõlge, ei pruugi osutuda tehnoloogiliselt jätkusuutlikeks.

Eestlasi iseäranis peaks eriliselt rõõmustama omakeelse keeletehnoloogia (kõnetuvastus, masintõlge jne) väljatöötamine, sest üldjuhul peetakse sellist vaeva ja kulu mõttekaks vähemalt 50 miljoni kõnelejaga keelte puhul ning alla 10 miljoni kõnelejaga keelte selline arendus loetakse mõttetuks just majandusliku ebaotstarbekuse pärast.

Euroopa Liidul, mille eelarvest 1% kulub keeleteenustele, on valida kahe lahenduse vahel: kas ainult üks ametlik keel (inglise) või arendada keeletehnoloogiat kõigi ametlike keelte (praegu 23; sh eesti) jaoks.

See arendus on evolutsiooniline, kuid mitte revolutsiooniline. Eestis aga kipub „revolutsiooniliseks" kujunema nõukogude aja lõpul ette võetud jõulise, ent luhtunuks osutunud venestamise eest kättetasumisena tunduv riigikeelestamine. Kas ei või selle tagajärjel tekkida veel üks pidzhin-keel, sedapuhku mitte inglise, vaid eesti keele alusel? Mis saab siis, kui kakskeelse Eesti hoiame ära - teist asjaajamiskeelt ei kehtestata -, kuid tagajärjeks on „poolteisekeelne" Eesti? Jääb küsimus: kumb kahest keelest kujuneb „poolkeeleks"? Ülemäära tormilise integreerimise tagajärjel kummagi keele pidzhindumine võib osutuda tõenäoliseks ka Eestis. Veel pole ka selge, missuguseid vilju suudab anda venimisi kulgema lükatud osaline üleminek eestikeelsele aineõppele vene koolis.

Kas jääda uimaselt ootele, et ebarahuldavaks osutuvat olukorda asuda päästma või parandama? Või meeles pidada: „Kakskeelsus on hea, aga soodsates tingimustes" – nagu Mati Hint hoiatas juba 2001. aastal.

Hoiatavalt peaks eestlastele mõjuma ka lähima sugulasrahva liivlaste emakeele käekäik. Sellest rääkis eredate, ent kurbade näidete varal seminari lõppkõnes ka juubilar, kel on seljataga 20 uurimiskäiku Liivi randa.

Maailmal on palju värve

Oma ühiskonnakriitilises lõpukõnes „Mõningate XXI sajandi ausate eestlaste dilemma" avaldas Mati Hint resoluutset nõusolematust Eestis kultiveeritava must-valge patriotismiga – mõned „meie aja kangelased" tohivad olla sooritanud tegusid, mida nende tingimusteta austajad tahaksid mõista olematuks. „Küsimus on selles, kas positiivsusse mittesobivad seigad tuleb unustada, kuni ülejärgmises põlvkonnas mõni soome uurija hakkab neid käsitlema, või oleks parem meil endil õppida meie endi eksimustest; andestades, aga mitte unustades," ütles Hint.

Tema hinnangul on must-valge mõtlemine teadvusega manipuleerimise vili. Eesti väikeses ühiskonnas on manipuleerimine mõistete ja sõnadega, minevikuga, rahvusliku identiteediga ja inimeste oletatavate või tegelike kompleksidega mõnede jaoks hasardiks või ületrumpamismänguks.

„Minu probleem on täna see: Eesti elu näib üha enam takerduvat müütidesse, mis konstrueeritakse must-valge maailmapildi vaimus, kus eetilise otsustuse piinad jäävad nähtavasti tundmatuks või leevendab neid machiavellilik "eesmärk pühitseb abinõu"," leidis juubilar.

[fototekst:]
OPTIMISTLIK PESSIMIST: Kuigi mõni kaasvõtleja isegi seminari kõnetoolist nimetas juubilari süngeks pessimistiks ja austatav koguni lubas püüda sellise iseloomustuse vääriline olla, tabab Mati Hint koos oma abikaasa Jutaga maailmaelu jälgides kauneid hetki nii pidulikel kui ka argistel puhkudel.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)