8. märts ootab oma saatust

KÜLLO ARJAKAS,      20. märts 2002



Naistepäeva tähistati meil sel aastal laiemalt kui varem. Aastaid tagasi, 1990. aastate algul, peeti 8. märtsi üldiselt punaseks pühaks ja sellest mindi täielikult mööda. Aastakümne keskel peeti naistepäeva märkimist eestlaste seas pigem halvaks tooniks ja lilli osteti eeskätt Lasnamäe turgudelt. Sel aastal aga löödi lillemüügirekordid kuni kümnekordselt.
Punaste tulpide vastu pandi toime täielik terror! Nii ütles tuttav lillekasvataja. Pea kõik tuli peenralt üles võtta, kuna linnast aina nõuti lilli juurde. Vististi oli seekord tunda ka meestelt tõsisemat soovi ja taotlust tehagi lillede kinkimisega naistele rõõmu ilma poliitilise või muu tagamõtteta.
Tähelepanuväärse aktsiooniga tulid välja Mõõdukad, kes jagasid linnatänavatel laiali 20 000 tulpi. Kui võtta tagasihoidlikult ühe õie hinnaks viis krooni, siis rõõmustati naisi erinevates linnades vast koguni 100 000 eest.

Aktsioon väärib igati kiitust, sest sellega võimendati ka Mõõdukate poolt ühiskondlikke meeleolusid, kus naistepäeva niigi tähistati aina ulatuslikumalt. Opositsioonilised Mõõdukad hakkavadki võtma üha enam opositsioonilise aktsioonipartei mõõtu: veebruaris jagavad raamatuid neile, kes sündisid 24. veebruaril 1918. a, märtsis jagavad lilli. Pole ehk küll suurt mõtet looritada lihtsat lillekinkimist avalikkuse tähelepanu tõmbamisena soolise võrdõiguslikkuse probleemi erinevatele tahkudele tänapäeva Eestis. See läheb kohati liialt keeruliseks. Võimalik, et sellise rõhuasetusega tahtsid Mõõdukate juhid ära unustada oma fraktsiooni saadikute seisukohad Riigikogu ainult neli-viis kuud tagasi.

Rahvaerakonna Mõõdukad 8. märtsi tänavaaktsioon tõi meelde arutelud eelmise aasta Riigikogust. Kahel korral vaagiti pühade ja riiklike tähtpäevade seaduse muutmist sihiga seadustada 8. märts kui riiklik tähtpäev - mitte töövaba päev, aga ikkagi kalendris rõhutatud ning eeskätt õrnema poole auks lehviksid sel päeval sinimustvalged lipud. Eelnõu algatasid Keskfraktsiooni ja Rahvaliidu liikmed. Nagu Riigikogus pahatihti, põhjustavad just need seaduseelnõud, mille rakendamine ei toogi kaasa täiendavaid riiklikke kulutusi, endaga kaasa lõputuid tundide pikkusi arutlusi. Eelnõu lõpphääletamisel 23. oktoobril anti sellele 43 poolt- ja 45 vastuhäält ning 7 rahvaasemikku ei hääletanud. Seega üsna viigiline seis, ehkki eelnõu jäi vastu võtmata.

Ühed vihasemad eelnõu vastusõdijad olid just Mõõdukad. Vootele Hansen nentis otsesõnu Riigikogu kõnetoolist: "8. märts on talvel ja lumi on maas. Ilm on külm. Väljas midagi toimetada ei saa". Tõsi, ma ei teagi, kas hr Hansen pidi nüüd erakonna juhatuse käsul ka tänavatel lilli jagama või päästis tema olukorra suhteliselt pehmem ilm? Mõõdukas Liia Hänni arvas, et selline kinkimine on "teatud maiguga lillekinkimine" ja et tema samamoodi - nagu mitmed kolmikliidu kõnelejad - ei taha, et 8. märtsil "tuleb mõnel mehel meelde, et peaks kolleeg Liia Hännile lilli kinkima".
Ei ole eriti tähtis, kes poliitfiguuridest kellelegi lilli kinkis ja kes kuidas pidi oma erakondlikku südametunnistust unustama. Sellest kõigest ja Riigikogu sõnavahust sõltumata tähistati Eestis nüüd naistepäeva väga ulatuslikult. ÜRO Peaassamblee võttis 1977. a detsembris vastu resolutsiooni, millega kuulutati välja ÜRO naiste õiguste ja rahvusvaheline rahupäev, mida iga liikmesriik võib tähistada enda poolt valitud kuupäeval. Sellele ajaloolisele faktile juhiti Riigikogu debatis korduvalt tähelepanu.

Aga seegi jääb meie argipäevamuredes üsna kaugele. Riiklike tähtpäevade tähistamisega on erinevaid probleeme, eriti ajalooliste tähtpäevadega - näiteks Tartu rahu lepingu aastapäev, küüditamise traagilised aastapäevad (leinapäev) jm. Kes peaks üritusi korraldama, kuidas vältida teatavat rutiinsust, mis paratamatult tekib iga-aastase tähistamisega jne.
Nüüd aga on iseenesest tulemas püha, millel on oma koht ja traditsioon meie igapäevakalendris. Polegi enam tähtis, mida arvab erimeelne Riigikogu. Arvan aga, et naistepäeva kui riikliku tähtpäeva seadustamise eelnõu algatajad olid õigel teel. Pole kahtlust, et iga aastaga kaob sellelt kevadpäevalt niiöelda nõukoguliku tähtpäeva tonaalsus ning asemele tuleb selgem ja ehedam, seeläbi ka siiram naistepäev. Ja miks siis mitte seda 8. märtsil tähistada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)