Eesti kui Euroopa tiigrikutsu allakäik [10., lõpulugu]

10. LUGU

On 2009. aasta suve nukker lõpp. Sügist, mis kahtlemata toob kaasa uued palgakärped, kõrged küttearved ja tuhandeid kaotatud töökohti, kardetakse kui loodusõnnetust. Üks IRL-i juhtpoliitik maalis Kuku raadios esinedes lähitulevikust ilmeka pildi: lund võib sel aastal ju ohtrasti tulla, aga jõulud saavad meil mustad olema...

Nii masendavas majandusseisus, kui 18. oktoobri kohalike volikogude valimiste eel, pole eestlased ammu hääletuskastide juurde astunud. Vahest ehk kolmekümnendate aastate majanduskriisi aegu? Millega tolleaegne Eesti lõpetas, on ajaloost aga hästi teada. Kuidas läheb eestlaste teine iseolemiskatse?

Kes ja mis lasi Eesti põhja?

Vastata võiks lühidalt: pankade ja ettevõtjate ahnus ning praalima kukkunud rahva rumalus. Ratsa rikkaks saamise tuhinas kaotasid kõik reaalsustaju ning kapitalismikogemuseta eestlased tõmmati välispankade ja -ärimeeste poolt lihtsalt haneks. Konkreetsemaks minnes - tuleks nimetada aastaid võimu teostanud Andrus Ansipi juhitud Reformierakonda, kes käsikäes Isamaaliidu, Res Publica ning sotsiaaldemokraatidega Eestit ummikteele suunas.

Eraldi peaks välja tooma Isamaaliidu juhi Mart Laari nime. Tema juhitud kaks valitsust andsid hävitava hoobi meie põllumajandusele ja tööstusele. Liiga lahkelt avas see mees uksed välismaalt saabuvaile „heategijaile", liig avatuks muutis ta Eesti majanduse. Kui Keskerakond ja Rahvaliit poleks alustanud suuri meeleavaldusi Toompeal, oleks lisaks raudteele maha müüdud ka meie viimane varandus - Ida-Virumaa energiaressurss koos Narva elektrijaamadega.

Mööda ei saa minna oravate peaideoloogist Siim Kallasest, keda üks minu tuttav Põlvamaa harrastuspoliitik eestlaste sotsiaalse katastroofi peakonstruktoriks peab.

Ärgem unustagem respublikaanist ekspeaministrit Juhan Partsi, kelle lahkel magusaäri lubamisel me ligi miljardkroonise suhkrutrahvi kaela saime.

Eesti Panga presidenti Andrus Lipstokki, kelle otsene tööülesanne oleks olnud laenubuumi ohjeldamine, me oma loos juba nimetasime.

Kindlasti tuleks meenutada ka varasemaid panga- ja finantsinspektsiooni juhte ning ministreid. Ameeriklased on meist ausamad ja otsekohe koostasid avaliku nimekirja majanduskriisi peasüüdlastest. Eestlased, nagu ikka, avalikult asja üles ei võta ja tõrvavad süüdlasi vaid köögis sõpradega viina võttes.

Rahva hääl

Järjejutu kokkuvõtteks annaks sõna lugejaile endile. Võtsin viimaste päevade internetiportaalidest välja mõned tavainimeste arvamused, mis minu meelest iseloomustavad hästi Eesti allakäigu põhjusi:

Ega see eestlaste kohutav ahnus normaalne pole. Aastaga viiemiljoniline kodu, kahe kuuga kallis auto, kindlasti veel korteriga kindlustatud blond liignaine ja kui siis sissetulek mingil põhjusel langeb veidi, kohe töötajate palkade kallale - ja lõpuks hüsteerilise kisa saatel pankroti väljakuulutamine.

Ettevõtjad on parajad õnnemängijad ja avantüristid, mitte tragid ja töökad, oma töötajate eest hoolitsevad, riigi patrioodid.

Eesti ärimehel ei tule ajupuudulikkusest pähegi võimalus, et selle asemel, et müüa asi kallilt, oleks võimalik rohkem teenida, kui müüa kümme asja keskmise hinnaga, aga veel rohkem, kui müüa sada asja odavalt.

Üks kurk saja krooni eest! Kui ei osteta, las mädaneb!

On saartel üks kalakohvik, kus tellisin praeräimi, seitse tükki vaagnal ja kaks salatilehte ka. Üle kaheksakümne krooni maksis! Seega dollar ühe räime eest. Palun surge ära, kohalikud ärihaid!

Teistes riikides on esikohal kaubakäive, mitte aga kõrge hind.

Kui tahame ellu jääda, siis peavad alla tulema kõik hinnad: energia, eluase, toit. Vastasel korral on oodata terve riigi pankrotti.

Kodumaised töölised ja ettevõtjad hävitatakse naabritest kõrgemate maksudega ja kehvema töötasuga. Kui meie oleme hävitatud, siis tulevad uued.

Rikkus ei ole mitte see, kui palgad on kõrged ja hinnad veel kõrgemad, vaid see, kui palgad on kõrged ja hinnad madalad. Isegi madalam palk ja madalad hinnad võimaldavad inimesele jõukama elu, kui siin ahnusest hullunud banaanivabariigis...

Nagu lugesime, on Eestis paljud asjad, nagu hinnad, palk, tulu, kasum paigast ära. Kuid mitte ainult need. Ka inimlikkuse, abivalmiduse, solidaarsuse, üksteisetoetamise, teineteisemõistmise ja veel palju muud ristiinimese moraali puudutavat oleme ammu unustanud. Meie tulevik on ohus. Hundimoraaliga ahne rahvas kaugele ei jõua. Eesti vajab kiireid muutusi. Kindlasti peavad need algama riigijuhtidest enestest. Kuid need juhid ei saaks riigitüüri juurde muidu, kui rahvas neid sinna ei valiks.

Kakskümmend aastat on eestlased valinud parempoolseid äärmuslasi. Kuhu on nad meid viinud? Ehk oleks nüüd lõpuks ka tavakodanikul aeg sellele mõelda, ning järgmistel valimistel oma peaga ning õige valik teha.

Jaga |