Ansipi pressikonverentsil ei tohtinud küsimusi esitada

IRJA TÄHISMAA

Blogi: Inno ja Irja kohvik

Olin omast arust entusiastlik ajakirjanik ja läksin Ansipi pressikonverentsile.  Stenbocki majja. Olin nii ärevil, esimene kord ikkagi ju, et ei saanud öösel korralikult magadagi. Vanasti kirjutasin öösiti märkmikukesse luuletusi, nüüd kirjutasin omast arust täna kõige olulisema küsimuse riigis: "Mida on Vabariigi Valitsus teinud täna tööpuuduse vähendamiseks riigis?"

Inno, mu autojuht ja kaameramees, ütles ka, et küsi julgesti, küll Ansip vastab. Ei tema juba vastamata jäta. Ja tegu ju niivõrd olulise küsimusega. Samuti ütles Inno, et kui tahad olla ajakirjanik, siis pead küsima teravaid küsimusi, muidu ei ole üldse mõtet minna nalja tegema. Kuna tema on ajakirjandusalal ikkagi targem kui mina ning lausa proff, siis noore ja õpihimulise meediajuntsuna võtsin teda kuulda.

Igaks juhuks olime end aegsasti Vabariigi Valitsuse koduleheküljel ära registreerinud, nagu kord ja kohus. Kirjutasime, et oleme Inno ja Irja Tähismaa ning et väljaanne, mida esindame, on Inno ja Irja kohvik.

Alguses laabus kõik kui lepse reega. Kuigi jõudsime tervelt 26 minutit enne pressikonverentsi algust kohale, võttis allkorruse rahvas meid väga soojalt ja sõbralikult vastu. Turvameeski naeratas lõbusalt ning asetas meie asjad aupaklikult turvalindile, kus nad siis läbi valgustati. Ei mingit probleemi.

Olin, ausalt öeldes, eufoorias - Andrus Ansipi valitsus on tõepoolest demokraatlik, sest ei pelga vaba ajakirjandust, juhhei! Ja mina, noor ja entusiastlik ajakirjandusjunts olen Stenbocki majas oodatud külaline! Säädsime end mõnusasti konverentsisaali mustadele toolidele istuma ning jäime teiste ajakirjanike saabumist ootama.

Tuli üks mustade prilliraamidega vanem tädi, kes seadis end tähtsalt esiritta istuma ja kaebas, et tema mikrofon ei tööta. Mõnda aega olid kõik ametis tema mikrofoni vaatamise ja parandamisega. Tuli ka Kaileen Mägi ETV-st, kes ütles, et see tal juba kaheksas aasta valitsuse pressikonverentsidel käia. Ja siis palju muid ajakirjanikke,  kes olid kõik väga viisakad ja tervitasid üksteist.

Siis tuli Ansip. Ja tema järel hanereas Jürgen Ligi, Tõnis Lukas ja Jaanus Tamkivi. Nendega oli kaasas ka üks tumedapäine neiu, kelle kohta Inno ütles, et ta on Vahur Kersna elukaaslane. Kes pidi olema rahvuselt mustlane.

Mustlasneiu hakkas kohe konverentsi juhatama. Ta oli väga tähtis, nagu peaminister ise, ja vaatas kõigile ajakirjanikele põlglikult muiates ülevalt alla. Kõigepealt andis mustlasneiu sõna Ansipile, seejärel Ligile, kolmandaks Lukasele ja neljandaks Tamkivile. Nad kõik rääkisid nii igavat juttu, et ma ei hakka seda üle rääkima.

Aga mis oli huvitav! Jürgen Ligi nägi välja nagu surmavari, ta oli hirmkõhnaks jäänud ja meenutas pigem kotipoissi kui rahandusministrit. Samuti oli ta millegipärast näost oranži värvi ning seda kogu pressikonverentsi aja! Ja kui ta rääkis, siis ta hääl värises hirmsasti. Paistis, nagu tal oleks mingi suur mure. Ei tea, mis see võiks olla? Äkki oli ta saanud sõnumi tähtsatelt Euroopa onudelt, et eurot ei tulegi? Ja Ligi teab seda, see teadmine praeb teda seestpoolt ja küpsetab ta näo pooltoorete Maroko apelsinide värvi heleoranžiks, aga ta ei julge seda veel rahvale öelda? Sest seda eurot on ju hullumoodi ihaldatud, kohale meelitatud ja oodatud. Nagu hingeõnnistust, mida ei tule ega tule. Selle nimel on panditud ja kanditud vara, müüdud hingi. Ainult tapmine ja tagaajamine on veel puudu, aga küll jõutakse sellenigi, suuremad valimised ju veel ees.

Kui ministrite pikad ja igavad tiraadid läbi said, andis mustlasneiu loa küsimusi küsida. Ajasimegi kohe kaameramehega käed püsti. Seepeale ütles mustlasneiu kõrgilt: "Valitsuse pressikonverentsil tohivad küsimusi küsida vaid ajakirjandusväljaanded." Meile ei antudki mikrofoni. Mis seal's ikka, mõtlesime kaameramehega, küsime siis oma küsimused pärast pressikonverentsi, kui ka vabakutselised ajakirjanikud nagu meie tohivad küsida.

Seni küsisid teised ajakirjanikud, ja ma pean ütlema, et nad on vist liiga pikka aega konverentsidel käinud, sest ühtegi teravat küsimust ei tulnud. Isegi mitte natuke teravat. Ainult palved ministritele täpsustada neid jubedaid tiraade, mille nad olid äsja maha pidanud.

Õnneks lõppes konverents üsna pea, sest mustlasneiu kannatus katkes ning ta ütles, et kui rohkem küsimusi pole, siis on pressikonverents läbi. Ahaa, mõtlesin mina ja liikusin peaministri poole. Sest kui vabakutseline ajakirjanik ei tohi esitada oma küsimust pressikonverentsi ajal, siis pärast seda ta seda ikkagi tohib? Olime just härra Ansipi nina all, kui tige mustlasneiu meile tee peale ette sammus.

Ütlesime, et soovime esitada küsimust. Et me oleme ka ajakirjandusväljaandest. Millisest? - küsis tema kurjalt. Inno ja Irja kohvikust, vastasime meie. Tema tegi selle peale vaid "mp-mp" ja raputas pead. Aga Andmekaitseinspektsioon ütleb, et me oleme ajakirjandusväljaanne ja teeb meile sel alusel ettekirjutusi, ei andnud mina alla. Kui meid lubati konverentsile, siis meil on õigus ka küsimusi küsida. Milleks meid üldse sel juhul pressikonverentsile lubati, niisama, viksilt pingi peal istuma? Ei, sellega ma nõus pole, mõtlesin, ja küsisin peaministrilt, kes parajasti minu poole vaatas, oma väikse, ent väga tähtsa küsimuse:

MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS EESTIS???

Ja mida tegi seepeale peaminister? Ta keeras mulle selja.

Mustlasneiu kutsus turvamehe, kes oli seni koridorinurgas passinud, ja käskis tal meid ära ajada. Turvamees tuligi meie juurde ja ütles karmilt: "Palun lahkuge!" Seda siis, kui olime küsinud peaministrilt kõige olulisema küsimuse tänases Eestis. Paistab, et peaminister Ansipil pole tööpuudusest sooja ega külma. Ega ta muidu selga poleks pööranud ja ülbelt vastamata jätnud.

Aga peame mõistma ka peaministrit. Kust ta meil alles tuligi? Lõuna-Aafrikast või Lõuna-Aasiast? Sapporost ja teistelt tähtsatelt väljamaavisiitidelt. Ei ole ju inimesel aega kõigega tegelda. Paratamatult tuleb teha mõned valikud.

Pakkisime kaameramehega asjad kokku ja lasime Stenbocki majast jalga. Selgunud oli tõsiasi: Eesti Vabariigi valitsuse pressikonverentsidel ei tohi vabakutselised ajakirjanikud küsimusi küsida.

-O-

Jaga |