VESTE: Meenutades Suure Oktoobri brezhnevlikku miilitsapäeva

RALF R. PARVE,      07. november 2007


Tore, kui on midagi tähistada. Ees seisab kaks pirakat jubileumi. Täna möödub 90 aastat oktoobrimässust Petrogradis ja 10. novembril võib tähistada Brezhnevi 25. surma-aastapäeva. Lisaks tohib pühitseda miilitsapäeva.

Tähistamaks kadunukesi, et nad iialgi enam tagasi ei tuleks, jätkem minevikuga naerdes hüvasti.

Saksamaa teeb ikka õigeid investeeringuid

Dokumendid endise NLKP Keskkomitee dokumentide erihoidla fondis „Vladimir Iljitsh Lenin" (indeks 4-3-52) kinnitavad, et 1917. aastal maksti Leninile enam kui 15 000 000 Saksa marka. Investeeringu eesmärk oli rahastada revolutsioonipropagandat ja relvaoste ning rahuldada Lenini ja Trotski isiklikke vajadusi. Venemaal algas verine kodusõda, Saksamaa aga tohtis selle raha eest okupeerida Baltimaad ja Ukraina.

Nii saigi alguse Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon kogu oma kurjusega.

Jäägem siinkohal lootma, et sellise võõra rahaga enam ei käivitata kollapsit ning mingi ristleja või muu sõjalaeva kahuripauk ei kuuluta „uue ajastu algust".

1917. aastal hakati tsaaririigi varemetele ehitama sotsialismi. See oli nõukogude võim pluss kogu maa okastraadi elektrifitseerimine. Tuli välja, et sotsialism oli võimalik ka ühel maal. Ometigi oli õnn siis, kui sai elada mõnel teisel maal. Näiteks 1940. aastani Eestis.

Ometigi, kui enda vastu aus olla, sai Eesti iseseisvumine võimalikuks vaid tänu oktoobrimäsule. Suures ja võimsas tsaaririigis poleks meiesugustele võimalikuks osutunud isegi mingi autonoomia. Ajalugu on näidanud sedagi, et Eestil on hästi läinud siis, kui suur naaber on olnud nõrk. Nii oli see aastail 1918 ja 1991. Midagi aga ei tulnud välja 1944, mil Nõuk. Liit oli välistoel kosunud võimsamaks kui kunagi varem.

Saksamaa aga on kaval: 1917 investeeris Leninisse, 1939 Stalinisse, perestroika ajal Gorbatshovisse, nüüd aga, oma gaasitoruga, Putinisse. Venelastel on ütlus „Nemets ne durak" ehk maakeeli „Sakslane pole loll". Ajalugu on seda suurele vene rahvale korduvalt tõestanud.

Spermatosoidist – marssaliks

1950. aasta 7. novembril tähistati Moskva Suures Teatris oktoobripühi. Pärast kõnepidamisosa algas kontsert, mille lõpunumbriks oli Moldaavia rahvatantsuansambli esinemine. Metsik karglemine teenis tohutu aplausi. Oma adjutandi Poskrebõsheviga väljus valitsuse loozhist Stalin. Neile tuli vastu paksude tumedate kulmudega mees. Poskrebõshev ütles Stalinile: „See on Kishinjovi linna parteikomitee esimene sekretär Leonid Brezhnev." Kogu koomika seisnes aga selles, et Brezhnev oli sel ajal esimeseks sekretäriks mitte Moldaavia pealinnas, vaid hoopiski Ukrainas, Dnepropetrovskis. Stalin aga lausus: „Tublid poisid, need sinu moldaavlased!" Juba sama päeva õhtul tuli Stalinilt korraldus valida Brezhnev Moldaavia kompartei keskkomitee esimeseks sekretäriks. Algas suhteliselt rumala ja primitiivse inimese peadpööritav karjäär. Täpsemalt on iseloomustanud tema elukäiku humoristid: „Ta läbis kuulsusrikka tee spermatosoidist NSV Liidu marssaliks."

Vaid Nobeli preemia jäi saamata

Pugejalikud alamad orgunnisid Brezhnevile eimillegi eest neli Nõukogude Liidu kangelase kuldtähte ja ühe sotsialistliku töö kangelase kuldtähe koos juurdekuuluvate Lenini ordenitega. Isakese marssalimundri mõlemad hõlmad olid täis N Liidu ja teiste sotsmaade kõrgeid aumärke. Vähe sellest – Nõukogude sõjaväejuhid läksid seesmiselt raevu, kui Brezhnevile anti 1943. aastal asutatud Võidu orden, millel oli 125 briljanti. Sellega autasustati pärast sõda üksnes rindejuhatajaid. Autasustatuks said Stalin, marssalid Zhukov ja Vassilevski, kes said kaks Võidu ordenit, lisaks sama kuulsad marssalid Konev, Rokossovski, Meretskov, Govorov, Tolbuhhin, Malinovski, Timoshenko, kindralstaabi ülem armeekindral Antonov. Aga lisaks annetati see äärmiselt kõrge sõjaväejuhi aumärk Rumeenia kuningale Mihaile, Jugoslaavia marssal Titole, USA kindral Eisenhowerile, Inglise feldmarssal Montgomeryle, Hiina omaaegsele liidrile marssal Chiang Kaishekile (Jiang Jieshi) ja Poola marssalile Rol-Zhimerskyle. Nüüd aga kingiti ülim aumärk ühe diviisi polkovnikust politrukile, kes polnud juhtinud lahingusse ühtegi roodu!

Seejärel kirjutas keegi Brezhnevile valmis memuaarid „Väike maa" – sõdimisest Novorossiiski kandis. Selliseid paiku oli suures sõjas sadu, ent nüüd puhuti nood lahingud tänu Brezhnevile taevani üle. Palju ei puudunud, et sõjaveteranidelt oleks ankeetides küsitud: „Kas sa võitlesid Väikesel maal või parasiteerisid argpüksina Stalingradi kaevikutes?"

Tuleb nentida, et neetud kapitalistid ei tahtnud Brezhnevile anda gigant-kvantmehhaanika alast Nobeli preemiat. Oli ju Suur Sõjamees oma raamatuga suutnud tõestada, et suur maa tiirles ümber Brezhnevi „Väikese maa".

Kuid selle üllitise eest see Iljitsh sai Lenini preemia ja võeti N.Liidu Kirjanike Liitu.

Kõik tahtsid Brezhnevit tulistada

1969. aasta jaanuaris võttis Moskva pidulikult vastu kosmonaute. Kremlisse sissesõidul tehti aga Brezhnevile atendaat. Leningradist oli selleks kohale saabunud nooremleitnant V. Iljin, kes miilitsavormi riietunult tulistas autot, kus istus Brezhnev. Paraku istusid samas ka kosmonaudid. Surmakuul tabas autojuhti, tema kõrval istuv kosmonaut Beregovoi aga haaras rooli ning autokorteezh sööstis peatumatult edasi. Iljin võeti kinni, tunnistati vaimuhaigeks ning saadeti sundravile Kaasanisse, kus veetis 18 aastat. „Järelravi" tehti Neevalinnas. Teise grupi invaliidile anti ühetoaline korter ja elab ta nüüd Sankt Leninburgis.

Hiljem arutleti, miks Iljin Brezhnevile pihta ei saanud. Väideti, et kõik kõrvalseisjad olid haaranud tulistada kavatseval Iljinil käest kinni ja anunud: „Luba mina tulistan, las mina kõmmutan!"

Surm miilitsapäeval

Pseudomarssali elutee lõppes 10. novembril 1982. Soome televisioon teatas uudist juba samal päeval, ent TASS viivitas. Oli ju üleliiduline miilitsapäev ning Moskva Kongresside Palees peetud aktusel valiti aupresiidiumi NLKP Keskkomitee Poliitbüroo eesotsas armastatud Leonid Ilja poeg Brezhneviga. Õnnetud miilitsad olid oma rollis – jälle ei teadnud nad mitte kui midagi!

Ametlik teade tuli alles järgmisel päeval.

Sestpeale läks lahti punavanakeste lahkumine. Läksid Pelshe, Andropov, Tshernenko. Väidetavalt olla neil aegadel ilmunud klassikalise muusika saatel teleekraanile musta riietatud diktor, kes teatas: „Kallid seltsimehed! Tean, et te hakkate jälle naerma, ent taas on meid tabanud raske ja korvamatu kaotus."

Mis läind, see läind, aga mardipäevad olid, on ja jäävad!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)