Oliver Kruuda: Eesti on depressiivne väikeriik

Konverentsi juhatanud Janek Mäggi alustas sõnadega: “Majandus on nagu poliitika – ta tõuseb ja vajub, vaid tugevad jäävad ellu.” Kuus ja pool tihedat tundi arutlesid üle Eesti kokku sõitnud ettekandjad ja kuulajad majanduse ja riigi tuleviku üle.

Korraldajate nimel sai esimesena sõna Tallinna linnapea ja Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, kes alustuseks arvas, et majandusteema kui selline on üleüldse tänamatu, sest on päevapoliitika “müüginäitajate” seisukohast tühine. “Venemaad on palju populaarsem kiruda. Kui lähed inflatsiooni kallale, paned kindlasti puusse.”

Savisaare hinnangul toob meie riigi praegune 0,1-protsendine majanduskasv ikka nutuvõru ümber suu küll. “Kuid see ei ole täistõde,” lisas Savisaar. “Negatiivne eelarve on meil varemgi olnud. Aga nüüd juhtus esimest korda ajaloos, et Eesti majanduskasv oli Euroopa Liidu madalaim. Balti tiigrist on saanud Euroopa kõige aeglasema kasvuga riik.”

Savisaar arvustas peaminister Ansipit, kes toob majanduse järsu languse põhjuseks vaid kütuse maailmaturuhinna tõusu ja kinnisvarabuumi kokkuvajumise.

“Kuid võtame Slovakkia,” ütles Savisaar, “seal on samal ajal, nendesamade kütusehindade ja kinnisvara olukorra juures majanduskasv 9%. Kas siis Eesti ei suuda kontrollida maailmaturuhindu, aga Slovakkia suudab?” Tallinna meer täpsustas, et Slovakkia inflatsioon on sellisel tasemel, et liitumine euroga lähiajal siiski tuleb.

Savisaar viitas ajalehes “Pealinn” ilmunud Rootsi analüütikule Bo Kragh'le, kelle arvates peaks Eesti krooni paari aasta pärast devalveerima.

Teine alateema, millel Savisaar pikemalt peatus ja millest ta on  siin-seal esinemistel varemgi murega rääkinud, on Eesti tublide tööinimeste lahkumine välismaale tööotsinguile. Ta tsiteeris üht prantsuse poliitikut, kes olla öelnud: „Kui riigist lahkub 300 haritlast, muutub Prantsusmaa idiootide riigiks.“ Aga Prantsusmaal elab ju üle 50 miljoni inimese...

Savisaare kinnitusel vaevab riigist väljaspool töötavate inimeste suur hulk ja mure homse pärast mitmeid poliitikuid, mistõttu on vaja ärgitada riigisiseselt diskussiooni, et käivituks ideede võistlus ja ärgituks mõtteareng.

Savisaar usub, et uuel tasemel võiks korduda 1987. aasta, kui neli erineva maailmavaatega intellektuaali ja eri positsiooniga inimest suutsid ühineda selleks, et tuua ühiskonda idee, mis toetas inimesi kriisi- ja murranguaastatel.

“Täna oleme sama olukorra ees: vaja on uusi mõtteid, ja alustama peame vigade tunnistamisest. Meie essee, mille koostasime koos Jaan Õmblusega ja mis ilmus 16. juuni Postimehe vahel ajalehes “Seitse Päeva”, töötas välja hulga ideid, mis võiksid viia Eesti uuesti tõusule.”

“Poliitikud võtavad majandusteemadel liiga vähe sõna,” kurtis Savisaar. “Mis kasu on lubadusest viia Eesti 15 aastaga rikaste riikide sekka, kui ei näidata tegevust, kuidas see saavutatakse? Toimub lausliberaalne mittemidagitegemine. Poliitikas on kahjuks liiga vähe majandusinimesi.”

Lõpetuseks nentis Savisaar, et ka meedial on oma patud – majandusajakirjanikud otsivaid vaid loetavaid pealkirju, kuid ei suuda tungida probleemide sügavusse. Samuti viitas Savisaar Pronksiöö-laadsele laamendamisele, vihjates, et selle korraldajatega ei olegi võimalik Eesti majandust parandada.

Konverentsist osavõtjaid tervitas Keskerakonna Saaremaa piirkonna esimees Kalle Laanet, kes tuletas ligi kahesajale  kohaletulnule meelde, et ka 1937. aastal olid Eestis samalaadsed  mured. Ta avaldas lootust, et seekordne konverents aitab kindlasti kaasa majanduse väljatulekule ummikseisust.

“Eesti konkurentsivõime – unelmad ja tegelikkus” oli majandusteadlase Heido Vitsuri teema. Tema arvates oleme aastaid elanud unelmais, millest nüüd tuleb hakata valuliselt välja tulema. “Maailmamajanduse foorumi edetabelites olime kaua aega esimesel-teisel kohal uute riikide seas. Eesti tegi lihtsat tööd ja elas pilvedes. Meil ei ole tänaseni mitte ühtegi tugevat majandusvaldkonda,” väitis Vitsur. Ta võrdles Eesti ja Taani tootlikkust, resümeerides, et  Eesti on säilitanud 20 aasta taguse tootmise.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman rääkis teemal “Teadmistepõhine majandus vajab teadmistepõhist poliitikat”. Tema põhisõnum oli, et enim vajab tänane Eesti majanduse jaoks uut motivatsiooni. Mis see on? “Eksport. Inimeste kindlus tuleviku ees on madal – nii emotsionaalsest kui ka finantsilisest aspektist.” Samuti rõhutas Luman, et meie majandus vajab haritud inimest. “Riik peab looma stabiilse keskkonna. Ametnik ega poliitik ei ole ettevõtjast targem. Meie, ettevõtjate asi on ideid välja pakkuda, poliitikud peavad otsused tegema.”

(Lumani ettekande  teese vt "Teadmistepõhine majandus vajab teadmistepõhist poliitikat".)

Ettevõtja Jaan Õmblus rääkis majanduslike huvigruppide positsioonide ümberjagamisest majanduskriisis. Ta tõestas, et kriisi süvenedes tekib eri huvigruppe juurde, sest sisenõudlus kaob ära. “Turu languses otsivad huvigrupid raha, ja kust seda mujalt ikka leida kui riigieelarvest. Suureneb surve riigieelarvele ja poliitilistele ringkondadele.” Õmbluse sõnul toob suurenev majandusgruppide hulk kaasa korruptsiooni laienemise. “Kriis teravneb, kui järjest vähenevale rahale suureneb huvigruppide omavaheline konkurents. Seda näeme Argentiinas jm Ladina-Ameerikas.”

Õmblus lõpetas siiski optimistlikult: „Loodame siia ikkagi Euroopa mudelit!”

Kuna Viimsi vallavanem ja Harjumaa Omavalitsuste Liidu esimees Urmas Arumäe ei saanud konverentsil viibida, oli ta oma varem väljakuulutatud ettekande “Mis on omavalitsus?”saatnud kirjalikult. Eraldi peatus ta selles omavalitsuse vabadusel.

Arumäe tõdeb, et kogu omariikluse taastamise lugu ja iseseisva riigi haldusorganisatsiooni loomine 1980. aastate lõpus algas kohalikest omavalitsustest. “Tollase Ülemnõukogu 8. augusti 1989. aasta otsusega nähti ette haldusreformi läbiviimine ja kohaliku omavalitsuse taasloomine. Juba 1990. aastal said esimesed vallad ja linnad omavalitsusliku staatuse. 20. augustil 1991 järgnes sellesama Ülemnõukogu poolt riikliku (taas)iseseisvuse väljakuulutamine.”

Arumäe märgib, et kohalike omavalitsuste seadusega on omavalitsusüksustele pandud kohustused korraldada sotsiaalabi, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamumajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ühistransporti jpm), samuti koolieelsete lasteasutuste ja koolide ning kultuurimajade tööd. “Kui kohalik omavalitsusüksus nende kohustustega hakkama ei saa, pole ta kogukonnana vabadust väärt, ja tuleb leida lahendusi, mis aitavad kogukonnal uues vormis edasi toimetada. See on muu hulgas jutt sundliitmisest,” kirjutab Arumäe. See on kaalutlemiskoht, leiab ta. Tema sõnul tuleb mitte nii palju rääkida liitmisest, vaid küsida, kas üks või teine omavalitsusüksus on võimeline vabana eksisteerima.

Et konverentsi kuulajaskonnas oli suur hulk kohalike omavalitsuste tegelasi, tekitas paraja elevuse riigikontrolör Mihkel Oviiri ettekanne “Haldusterritoriaalne reform on objektiivselt möödapääsmatu”.

“Riigikontroll on omavalitsustele sõbrakäsi,” alustas Oviir julgustavalt. Ta rääkis, et on samal teemal korduvalt ettekandeid pidanud nii 2006. kui ka 2007. aastal. Kui Savisaar ütles, et majandusteemaga väljatulemine ei too poliitikule aupaistet juurde, siis ka Oviir tunnistas päris otsesõnu, et haldusreformi teema käsitlemine ei ole meie riigis väga popp.

“Kui Luman siin oma ettekandes juba märkis, et kes haldusreformist avalikult räägib, lüüakse ajalehega maha nagu kärbes, siis on minu tulevik üsna tume.”

Oviir siiski jätkas. Tema jutust sai konverentsirahvas kuulda, et nii valla- ja maavanemate kui ka isegi ministrite tasemel võetakse tal nurga taga varrukast kinni ja kinnitatakse, et kõik on õige, mis ta räägib, reform on väga vajalik, “aga vaat' avalikult ei saa selle kavaga ometi välja tulla!”.

Nii on seda palli veeretatud juba üle 10 aasta. Riigikontroll on tutvunud üle 100 omavalitsusega, ja igalt poolt koorub välja eluline vajadus reformi järele: me lihtsalt ei suuda niisugust üle 200 omavalitsusega riiki ülal pidada, sest juba kvalifitseeritud spetsialiste jätkub märksa vähematele.

“Linnu on meil 33, valdu 194. Alla 3000 elanikuga omavalitsusi on nende seas 67%. Alla 1000 elaniku on 35 omavalitsusel. Kust võtta 227 omavalitsusele ainuüksi 227 tugevat keskkonnakaitsespetsialisti?”

Oviir näitas Riigikontrolli auditi tulemusena valminud ülevaadet oskustest ja nõudmistest, mida ühelt keskkonnaspetsialistilt nõutakse. Üks inimene lihtsalt ei olegi võimeline sellise nõudmiste ja vastutuse koorma all toime tulema, aga rohkem inimesi ei ole kuskilt võtta.

“Need meie depressiivsed väikelinnad ei suudagi endale pädevaid inimesi saada,” võttis riigikontrolör ühe meie valusaima teema kokku, kuid lootis ettekande lõpuks siiski, et tema ametiaja lõpuks saab haldusreform läbi viidud. Tuletame meelde, et Mihkel Oviir valiti ametisse tagasi alles tänavu kevadel ja tema ametiaeg kestab 5 aastat.

Tuntud toiduettevõtja Oliver Kruuda kõneles puuduvast majanduspoliitikast. “Olen vaadanud poliitikutele otsa ja mõelnud: mis on see, mille pärast me mõlemad, ettevõtjad ja poliitikud, muretseme ja kuhu me trügime?” Kruuda viitas oma jutus puuduvale Vene turule, tuues näiteks esialgu majanduskaugena tunduva näite, et Itaalias arhitektuuribiennaalil eksponeerib Eesti riigi esindus Vene–Saksa gaasitoru. “Aga minul jääb hapukoor müümata,” kurvastab Kruuda. Tema arvates oleme siin ikka parajad “eesti-kustid”, kes ei oska piisavalt hinnata ega ära kasutada naabri majanduspotentsiaali ega suure kapitali lähedust. Paneeldiskussioonivoorus nimetas Kruuda Eestit koguni depressiivseks väikeriigiks.

Arco Vara AS juhatuse esimehe Aare Tammemäe teema käsitles kinnisvarasektori tähtsust linnale ja riigile. Kinnisvarasektoris töötab 40 000–50 000 inimest. Suur tõus algas 2005. aasta esimesel poolel. Tammemäe leidis, et tõsine probleem riigis on reformimata riigimaa. “Ressurss on, aga teha midagi ei saa!” Näiteks Tallinnas asuvast maast 32% on reformimata riigimaa.

“Kas transiit on Eestile vajalik?” Selle küsimuse tõstatas DBT AS juhatuse esimees, aastakümneid Tallinna sadamas töötanud Vladimir Volohhonski. Ta kummutas kõigepealt müüdid, mis meil transiiditeema ümber käibivad.

Esimene müüt: meil pole transiiti vaja!

“Kuidas pole vaja asja, millel on siinkandis sajanditepikkused traditsioonid? Ma tean ainult kaht riiki, kellele pole transiiti vaja, – need on Põhja-Korea ja Eesti,” ironiseeris Volohhonski.

Teine müüt: transiit ei kao kuhugi ja praegu on vaid ajutised raskused! Et kui jumal meile juba andis geograafilise asendi, siis ka transiit püsib igavesti!

Volohhonski rõhutas, et üle maailma toimib transiidiäris võimas konkurents. “Siin ei vali mitte meie, vaid valitakse meid.” (Pikemalt kirjutab transiidi teemal ning ka Volohhonski ettekande põhjal järgmises Kesknädalas kolleeg Ivari Vee.)

Riigikogu majanduskomisjoni liige Aivar Riisalu arutles Eesti võimaluste üle majandussuhetes Ukrainaga. Ta alustas kummardusest konverentsi idee autoritele, ja jätkas: “Eestis on tuhandeid ettevõtjaid, kes peavad leidma uusi turge. Neil on suur potentsiaal, aga nad elavad kehvasti. Meie roll on teha selle riigiga äri, ja meil ei ole seejuures väga palju variante. Vene turu unustame ära. Brüssel meid ei taha. Jääb Ukraina! Kui me Eestit tootma ei saa, siis meil tulevikku ei ole,” rääkis Riisalu. “Anname Ukrainas toodetud Eesti kaupadele Eesti kaubamärgi ja elame edasi. Eestis tööjõudu ei ole – kui Luman ütles, et ettevõtjate juures töötab meil 480 000 inimest, siis neist 130 000 ehk toodab, ülejäänud teevad abitöid.”

Erki Piisang, Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse nõunik, muretses kutsehariduse ja majanduse seoste üle. Ta tunnistas, et hariduses on talle alati imponeerinud Soome riik, kus muudatused haridussüsteemis põhinevad tõsiteaduslikul analüüsil. Temagi rõhutas, et võitlus tööjõu pärast muutub riikide vahel tihedamaks.

“Meie ehitajad teenivad Soomes 9–11 eurot tunnis. Peale sõda sündinud suured aastakäigud hakkavad tööjõuturult lahkuma. Soomlased on selle juba ette välja arvutanud ja võtavad kujuneva olukorra vastu meetmeid. Iga kohalik omavalitsus on huvitatud, et ettevõtja tema territooriumilt ära ei kaoks. Aga meil Eestis on praegu 30000 noort põhiharidusega...”

Eesti Laevaomanike Liidu peasekretär Enn Kreem pakkus välja laevanduse kui Eesti majanduse ühe arenguvõimaluse. Ta tõi näiteks, et sama kütusehulgaga saab vedada kaupa lennukiga 5 km, kuid laevaga tervelt 80 kilomeetrit. Ülejäänud transport jääb nende kahe vahele. “Eesti on ainus riik, kus puudub pikaajaline laevanduspoliitika, kuigi üks mees merel annab tööd kolmele inimesele maal,” selgitas Kreem. “Eestis ei ole ühtki inimest, kes omaks ülevaadet laevandusest tervikuna – see teema on kaheksa ministeeriumi vahel laiali jaotatud.“

Kreemi sõnum oli – ja eriti üleskutsuvalt mõjus see just Saaremaal: tuua laevad ja meremehed Eesti lipu alla tagasi! “Selleks on vaja poliitilist tahet ja enamat konsensust, eelkõige aga diskussiooni.”

URMI REINDE

urmi@kesknadal.ee

Jaga |