EESTI NAISHARITLASTE AJALUGU: KROONIK JA KIRJANIK SALME RAATMA —100

Salme Raatma biograafia on pealkirjastatud tsitaadiga, mis teeb tema elu enam arusaadavaks Saksamaa lugejale, sest sõjapõgenike temaatika on aastal 2015 saanud mitte ainult Saksamaa, vaid kogu Euroopa jaoks väga põletavaks teemaks. Need Nõukogude ohvitseri sõnad, mis öeldi Läänemaal kiriklas kirikuõpetaja Rosensteini küsimuse peale, mis saab tema perest. Nõukogude ohvitser avas veel saladuseks olnud info, et ka pastor Rosensteini pere on juba Siberisse küüditamise nimekirjas. See lause muutis ühtmoodi Salme Raatma elu (tuli elada nii Saksamaal kui ka Soomes), kuid tema elu kirjaniku ja loojana oli veelgi keerulisem, ning selle kajastamine vajaks kord ehk veel ühte käsitlust.

 Lugedes monograafiat kirjanikust ja vaadates juurde tema loomingut, saab olla vaid üks ja ainus järeldus: Salme Raatma vaimne looming vääriks tegelikult kord kogumist ühtede kaante vahele, et järgnevate põlvede inimesed saaksid parema ülevaate, mida see naine oma elus suutis tegelikult teha. Just see mõte kõlas mitmete Piritale Salme Raatma sajanda sünniaastapäeva üritusele kogunenute suust. Igaühel, kes sel üritusel viibis, oli mingi oma kogemustekst, mis kirjaniku loomingust jäänud eriliselt kõlama ja hingekeeli liigutanud. Kui tekib aga vajadus vaid üks tekstikatke Raatma loomingust välja valida, siis võib see päris keeruliseks osutuda, sest lugejaid on kõnetanud mitmed tekstikohad tema loomingust. Seega tekib vastuolu — kuigi Salme Raatma loomingut pole sugugi laiemalt nii palju tutvustatud, ja võib jääda petlik mulje, et tal seda polegi kuigi palju, siis tekstikohti, mis kedagi kuidagi eriliselt puudutavad, on samas ootamatult rohkelt.

 Minu tekstikoha valikul sai otsustavaks Eesti Naisüliõpilaste Seltsi (ENÜS) väärika vilistlase Tiiu Salasoo (kes tuli kohale Austraaliast) ja teda saatva ENÜS-i noorema vilistlase esinemine, kus nad rõhutasid, et õppides Tartu Ülikoolis, astus Salme Raatma selle väärika naisharitlaste organisatsiooni liikmeks ja oli selle ühendusega seotud kuni oma elu lõpuni. Tunnistan ausalt, et olen vahel olnud veidi pessimistlik meie organiseeritud naisharitlaste uue põlvkonna suhtes, kuid siin tabasin end järsku ära tundvat seda vana eestiaegset proua Lenderi kooli kasvatust. Järsku tundus mulle jälle, et see eesti haritud naiste liin, mis tegelikult on meie kultuuri tugev selgroog, on ikka veel tugev küllalt, et meie kultuuri ja eriti kõrgkultuuri järgnevatele põlvedele emadena edasi kanda. Eesti naiste tee formaalse kõrgema hariduse juurde pole olnud kunagi väga lihtne, aga soov end teostada vaimselt on olnud ülimalt tugev jõud, mis viinud meie naisi maailma eri paigus vahel läbi saatuse halli kivi. Sellest ajendatuna valisingi Salme Raatma loomingust enda jaoks välja luuletuse „Tiivad“, mis on minu jaoks üks ilusamaid oode; kui soovite, siis just oode naiste vaimsele iseseisvumisele. Aga see ood peaks puudutama iga inimese hinge, kes igapäevaaskeldustes tunneb endas järsku vaimse lennu vastupandamatut soovi. See on üks eriline tunne, mida Salme Raatma oma luuletuses „Tiivad“ nimetab tundeks, kui rinnas rabeleb tiivutu lind.

Keegi unustas

Oma tiivad mu ukse taha.

Tulgu järele, mõtlesin.

Surusin südametukse maha,

kui neist mööda

igapäev tõtlesin.

Täna hommikul

just nagu tuul mind sundis:

proovi, keegi ei keela sind!

Ehk see võõras mu rahutust tundis,

aimas: mu rinnas

rabeleb tiivutu lind.

Haarasin tiivad,

vaatasin kaheldes ringi –

ükski vares

ei tõstnud häält.

Vaevalt sain minema visata

kulunud kingi,

ja kas usud:

lendu ma tõusin

aia värati päält.

Anno Domini 2015 Pirita kloostris

Pühale Birgittale pühendatud Pirita klooster on aastal 2015 üks eriline vaimne keskus. Siin teenib ja jagab oma vaimsust peatselt elu üheksakümnenda verstapostini jõudev isa Vello Salo. Mees, kelle roll Eesti vaimukultuuris kuidagi isegi veidi laiemale seltskonnale märkamatult on hakanud just viimastel aastatel uuesti kasvama. Ka nüüd, aasta 2015 suvel on Vello Salo saanud valmis formaadilt väikese raamatukese „Maarja maa lugu“ [2]. Seda saavad Pirita kloostri külastajad endale kaasa võtta, kel enam õnne, saavad paluda ka autorilt autogrammi. Minule kirjutas isa Vello Salo: „Õnnistust!“ Mida Sa, hing, ikka veel tahad ja vajad!

 Kuid ka Vello Salo oli tulnud 30. mai pärastlõunal koos kirjanik Salme Raatma järglaste, lähedaste ning tema ande austajatega, et mõelda veidi sügavamalt Raatmale, kes kirjutanud Püha Birgitta raamatu „Pirita peegeldused“ [3]. Salme Raatma jõudmine kirjanikuna Püha Birgitta (1303–1373) elu juurde oli kindlasti tema eneseleidmise teel väga oluline punkt. Nii nagu kinnitasid Salme Raatmaga lähemalt kokkupuutunud, et tema jaoks oli selle erilise läheduse leidmisel abiks üllatus, et Rootsi Birgitta, Põhjamaade pühak ja prohvet, kristliku kiriku vaimse uuenduse taotleja enne Martin Lutherit oli naisena ja kaheksa lapse emana oma perekonnakohustused eeskujulikult täitnud, ja siis pühendus ta lesestununa suurele ülesandele avaldada maailmale Jumala tahet. Salme Raatma oli ise viie lapse ema ja ta ise nimetab Püha Birgittat enda jaoks kui õde, kelle elusaatus poeemis lahti rullub ning autori enda kogemustega kummaliselt ühte põimub.

 Salme Raatma jaoks oli Birgitta elu toeks teadmisele, et pühakuks olek ei tähenda maailmast eraldumist, vaid selles reaalses maailmas elamist. Neid ühendab ka teadmine, et laste emaks olemine pole vaid mure ja koorem, vaid ka väga suur inimlik (ka kehaline) rõõm. Oma poeemi lõpus tunnistab autor, et ta vaadanud põhjalikult kunstnike poolt loodud Püha Birgitta kujutisi, aga tema otsinud alati „puu ja värvi tagant, ja aja tagant, kaugest pimedast“ ikka seda lihast ja luust Birgittat. Päris poeemi lõpus võtab autor kokku ka selle suure teadmise, mida ta Birgitta saatusele mõeldes endale selgemaks saanud: „Ei ela keegi ainult eneselle ja jõud ei tule enda võimust-väest. Peab ootama, kui pole selget vastust, mis igal sammul juhib õiget teed. Peab ikka usaldama teha algust, kui ongi elulõngas mõni keerd.“

 2007. aastal lavastati Pirita kloostris Salme Raatma „Pirita kloostri peegeldused“ ja 2015. aastal kandsid samad näitlejad (Garmen Tabor, Liina Orlova, Hans Kaldoja) kohaletulnutele ette katkendi sellest näitemängust. Pirital oli võimalus näha ka Vallo Kepi tehtud dokumentaalfilmi „Ilmakaarte õunapuud“. Vallo Kepp pidas kokkusaamisel ka ettekande „Salme Raatma elust ja loomingust paguluses ja kodumaal“, mis näitas selgelt, et Salme Raatma on suutnud oma loominguga kaasa tõmmata kirjanduseuurijaid kodumaalgi.

 Salme Raatma saatuses oli õunapuudel mängida väga suur roll. Tema sünnikodus Helme kandis istutas pereisa iga lapse sünni puhul talu juurde õunapuu. Kuid saatus tahtis, et 1929 oli elu nii kaugel, et saadi hakata uut elumaja ehitama ning siis juhtus lugu, et just Salme Raatmale istutatud õunapuu jäi uuele majale ette ja see istutati küll suure hoolega, aga siiski uude kohta ümber. Kui Salme Raatma oli aastal 1939 koos oma abikaasaga pidanud Eestimaalt lahkuma Saksamaale ja elas hiljem Soomes, siis ta mõtles sageli sellele kui omamoodi tema enda saatuse ennustusele, et just tema „eluõunapuu” pidi olema ümber istutatud uude mulda. Seda võimendas veel teadmine, et Salme Raatma õunapuu oli istutatud samuti väga sümboolselt – vanaisa kuivanud õunapuu kohale pannakse kasvama uus õunapuu väikse tüdruku elupuuna. Soomes elades hakkas Salme Raatma ise oma suvekodu juurde oma nooremale põlvkonnale samuti nimelisi õunapuid istutama, kartmata seda, et ehk mõne puu saatus võib ehk liialt selle puuga seotud inimese saatust mõjutada. Aga sellest saatuseõunapuude loost tegi Salme Raatma enda jaoks oma elu lõpul kirjutatud luuletuses ühe viimse soovi. Ta nimelt palub ühes oma luuletuses, et tema luid ei maetaks kunagi ümber (ka kodumaa mulda), sest ta ise ütleb: „Ma pole ise sel ajal enam seal…“

Salme Raatma mälestusüritusel osalesid nii tema järglased, kes elavad täna nii Saksamaal kui ka Soomes, aga ka lähedased Eestist. Salme Raatmale väga lähedased olnud perekond Laasid andsid oma panuse seekord muusikutena ja nii Mart Laas (tšello) ja Eeva-Maria Laas (viiul) esitatud klassikalised teosed (Edward W. Elgar, Reinhold M. Gliere, Georg Friedrich Händel, Christoph Willibald Gluck, Johann Sebastian Bach) andsid Salme Raatma sõnumile tõesti erilise lisadimensiooni. Salme Raatma kolleegid Soomes (estofiilidest soome kirjanik Harri Raitis ja ta abikaasa Sisko Raitis) tõid Piritale selle sügava hingelise suguluse tunde, mis paneb tänulikult mõtlema haritud ja hingelt rikaste inimeste ühendusele mõlemal pool Soome lahte, kes on suutnud selle hõimuliikumise meie kirjanike vahel elus hoida.[4]

 Üritusest võttis osa ja esines Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg, kes rõhutas Salme Raatma puhul veel seni üldse avamata tahku, et ka Pirital ette loetud katkendid kirjaniku päevikust, mida ta pidas seitsekümmend aastat vahetpidamata, on meie eesti kultuuris ehk üks suurimaid omalaadseid mälestusmärke. Salme Raatma kui haritud naise ja kirjaniku väga kontsentreeritud ja distsiplineeritud mõttearendused on lausa väiksed meistriteosed, mis ootavad lugejatele avamist, kui tema päevikud kord meie kirjanduse olulisima arhiivi hoidlasse jõuavad. Kuid Salme Raatma päevikud ei peaks küll kuidagi jääma ootama veel paremaid aegu, vaid on ära teeninud nende kiiret läbitöötamist ja avaldamist.

Salme Raatma sajandale sünniaastapäevale pühendatud seminarist osavõtjatele jäi mulje, et kui need tekstid kord ka meieni juba trükitud kujul jõuavad, siis ehk räägime Salme Raatmast mitte ainult kui kirjanikust, kes kirjutas lastelugusid ja sügava tähendusega religioosse alatooniga luulet täiskasvanutele, vaid naisest, kes oli hoopis 20. sajandil meie kultuuri ehk suurim kroonik.

PEETER JÄRVELAID, professor

[1] Gustav Rosenstein. „Ihr steht schon auf unserer Liste!. Die estnische Exildichterin Salme Raatma. Biographie. Husum: Ihleo Verlag, 2015, 368 S.

[2] Vello Salo. Maarja maa lugu. Pirita, 2015.

[3] Salme Raatma. Pirita peegeldused. Püha Birgitta lugu. Pirita: Pirita klooster, 2006, 96 lk. (esmatrükk Soomes 1997).

[4] 2002 ilmus just Soomes tuntud estofiili Kalervo Mettala koostatud „Salme Raatma bibliograafia“.

Siinolev on artikli täisversioon.

Varem ilmunud: „Eesti Elu“ (Kanada) 5. juunil 2015.

Jaga |